Ebaühtlane “Mees La Manchast”
Tookordne lavastus osutus väga populaarseks tänu Sulev Nõmmiku lavastajatalendile, kuid veel rohkem tänu lummavale ja karismaatilisele triole Georg Ots – Helgi Sallo – Endel Pärn. Isegi need, kes pole seda lavastust näinud, teavad kindlasti salvestiste vahendusel Otsa ja Sallo poolt võrratult esitatud laule. (Sallo on uue etenduse juures näitejuht.) Selliste legendaarseks saanud osatäimiste taustal on loomulikult üsna keeruline teha midagi, mis ei laseks ennast võrrelda eelnevaga ning pakuks uut ja ajakohast.
Miguel de Cervantese romaan on endiselt aktuaalne – mis on normaalne/ebanormaalne, mida tolereerida, kes tuleriidale saata, mis on elu mõte... Seega on lavastajal vabad käed interpreteerida teost nii, et oleks aru saada, miks just see ja miks just nüüd lavale toodi. Kahjuks ei ole lavastaja ega kunstnikud osanud seda kauni muusikaga filosoofilist lavatükki rahva ette tuua nii, et see oleks algusest lõpuni läbi mõeldud, värske ja voolaks vabalt.
Neeme Kuninga lavastus oli ebaühtlane, tundus, et tegijad polnud suutnud ühtset ideed paika panna. Esimene, ebamõistlikult pikaks veninud vaatus oli hektiline, muusikalile nii oluline lava täitev tegevus vaheldus staatiliste piltidega, mis kokkuvõttes muutis selle igavaks ja raskesti jälgitavaks. Oma osa andis ka peamikrofonide kasutamine, mis segas hääle omanikku lavalt leidmast. Teine vaatus oli kompaktsem ja kulges tunduvalt loogilisemalt.
Lavakujundus (Ott Evestus, Neeme Kuningas) oli igati tasemel, eriti hästi mõjusid kaks lava tagaseina nurga alla paigutatud fantastilistes raamides kõverpeeglit, mis kordasid moonutatud kujul laval toimuvat kas siis kahe- või kolmekordselt. Kostüümid (Grete “Stich” Laus) olid küll väga fantaasiarikkad, kuid need olid lavastuses iseseisva nähtusena ega haakunud kuidagi Don Quijote erilisuse/hulluse ja üksiolemisega – selliste tegelaste kõrval tundus La Mancha rüütel vägagi “normaalne”. Pigem meenutasid need 80. aastate lastelavastusi, eriti muulaajajad, kelle outfit tuletas meelde Carabas-Barabasi ja tema nukuteatrit.
Tõnu Kark (Sancho Panza) polnud vist viitsinud selle rolliga erilist vaeva näha ja liugles n-ö vanal rasval, tehes ikka “Nipernaadit” ja “Stalinit”. Hanna-Liina Võsa (Aldonza/Dulcinea) lüüriline ja lapselik hääl ei lasknud tal esimeses vaatuses kõrtsi lõbutüdrukut usutavaks mängida, teises vaatuses, olles kirgastununa rüütli surivoodi juures, õhkus Võsast juba palju siiraid tundeid. Etenduse täht on vaieldamatult René Soom Don Quijotena, kelle vaimustav mäng ja emotsionaalne laulmine oli tõeliselt nauditav. Sellise tundesügavusega näitlemist koos tasemel vokaalse sooritusega kohtab harva. Ainuüksi tema pärast tasub teatrisse minna.
