Sealpoolsuse valu ja selle vaigisti
Seda juttu, et keegi tõlgib “Naked Lunchi” eesti keelde, olen kuulnud umbes viisteist aastat. Tegemist on ilmselt ühe oodatuma tõlkega viimasel paaril kümnendil. Või samas, mine tea. Isegi mõned väga avarapilgulised ja avangardselt meelestatud literaadid (nagu näiteks Berk Vaher) tunnistavad, et nemad pole Burroughsiga haakuda suutnud. Sest tõepoolest võib esmasel tasandil öelda, et tegu on ilge raamatuga. Kahtlemata kõige ilgemaga, mida ma eales lugenud olen. Mitmes mõttes ei ole see üldse lihtne lugemine.
Aga “Alasti lõunasöögi” ilgus muidugi pole niisama lihtne. Tarmo Tedre, Charles Bukowski või mingite ultrarealistlike sõja- ning koonduslaagriteoste ilgus on kuidagi “siinpoolne”. Burroughsi ilgus on “sealpoolne”, ja seda mõõtmatult ilgem on ta “siinpoolsest” ilgusest. See on väga fantaasiaküllane ja naljakas, olgu siis sürrealistlik ilgus. Võtame sellise katkendi: “Tal on väljalangenud pärak ja kui ta tahab saada, siis ulatab ta oma persse sulle koos kolme jala pikkuse soolikaga... Kui tal on õige meeleolu, siis võib ta venitada soolt nii kaugele, et see ulatub tema töö juurest Roy õllekani välja ja liigub jollerit otsides ringi, kobab siit-sealt nagu mingi pime uss…” (lk 117).
Pöörane (gei)seks, vägivald ja heroiin esimesest leheküljest viimaseni. Burroughs ise ei väsi rõhutamast, et “Alasti lõunasöök” on romaan ködist (nagu junk antud juhul – minu jaoks kuidagi kentsakalt – on eesti keelde tõlgitud) ehk siis heroiinist ja teistest opiaatidest. Tegelikult ei ole heroiin, seks ja vägivald üldse kõige olulisemad asjad selle raamatu juures. Need on pigem sümptomid “sealpoolsusest”, tollest ekstreemsest vaimuseisundist, kuhu kirjanik ennast viis. Seda staadiumi on enam-vähem normaalsel siinpoololijal väga raske tajuda, kuid Burroughs pakubki meile oma romaaniga akna, millest “sealpoolsust” jälgida. “Siinpoolsuse” reeglid seal ei kehti. Tundub, et see on vaatamata ilgusele ja letaalsusele vabaduse, pagemisjoonte, piiramatute (taju)võimaluste reaalsus, kust võib leida mida iganes. Burroughsi paar päeva enne surma 1997. aastal kirjutatud päevikusissekanne kõlab: “Armastus? Mis see on? Kõige loomulikum valuvaigisti maailmas. ARMASTUS” (lk 309).
Ei ole juhus, et Burroughs on tohutult mõjutanud selliseid (ulme)kirjanikke nagu J. G. Ballard, William Gibson, Michael Moorcock ja Thomas Pynchon või filmikunstnikke nagu David Cronenberg. Vaatamata asjaolule, et “Alasti lõunasöök” kirjutati 1950. aastatel ja Burroughs oli üks põhilisi biitnikke, ei ole ta modernistlik autor; ta on kongeniaalne pigem postmodernse, nii virtuaalselt kui reaalselt globaliseerunud ajaga, mille soundtrack’iks on Sonic Youth, Nirvana ja keemiliselt stimuleeritud, transsiviivad teknopeod maailma suurlinnades. Muide, Burroughsile omistatakse ka mõiste heavy metal leiutamist.
Burroughsi keel on kirjutamisest sõltuvuses oleva geeniuse keel. See on pidurdamatu segu eelmise sajandi keskpaiga New Yorgi pättide, narkarite ja geide tänavaslängist, biitnike vabast, poeetilisest assotsiatiivsusest ja külluslikust kõrgstiilist. Tsiteerides Samuel Becketti iseloomustust Burroughsi kohta: “Noh, ta on kirjanik.”
“Alasti lõunasöök” on ainus raamat, mille inglise keeles lugemisega olen lootusetult hätta jäänud. Selle teose tõlkimine pidi olema paras katsumus ja julgustükk. Kohati kõlab tõlge küll puiselt ja kohmakalt ning on päris kaugel Burroughsi pillavast spontaansusest. Inglise keel paistab häirivalt läbi. Samuti on sisse lipsanud mõned sisulised vead. Eelmise sajandi keskpaigas ei olnud veel helikassette, rääkimata videokassettidest, eks ju? Ning ka toimetaja võinuks tõlke veel ühe tiiru korralikult üle käia.
Nojaa, tõepoolest, keerulisemat teksti tõlkimiseks oleks raske leida. Aga samas – kadunud Ott Arder tõlkis lausa geniaalse loomulikkusega eesti keelde Venedikt Jerofejevi “Moskva-Petuški”, mida on samuti tõlkimatuks peetud. Tõsi, nende kahe teose keel ei pruugi olla võrreldav. Kokkuvõttes tundub, et tõlkija Olavi Teppan on selle Heraklese vägitööga enam-vähem hakkama saanud. Tõlge toimib, ta on teatavate mööndustega loetav. See ülioluline tekst on nüüd eesti keeles olemas ja seda pole võimalik ignoreerida. Tõlkijat tuleb veel tunnustada mitme informatiivse järelsõna eest. Kui nõudliku romaani lugemisega hätta jääte, alustagegi järelsõnadest.
