Jacob van Rijs: Maja ehitamine pole roheline tegu
Arhitekt Jacob van Rijs on kahtlemata hetkel üks Euroopa aktuaalsemaid arhitekte, kelle tööd on oma silmipimestava ning provokatiivse vormiga palju poleemikat tekitanud. Nimelt on Van Rijs koos Winy Maasi ja Nathalie de Vriesiga kuulsa arhitektuuribüroo MVRDV üks asutajaid. MVRDV loome on arhitektuuriväljaannetes lausa üle ekspluateeritud, eduloo algust ilmestavad WoZoCo vanadekodu (1997) ja EXPO paviljon Hannoveris (2000). Praegu vallutatakse edukalt Euroopa kõrval Hiinat, Indiat ja Lõuna-Koread ning kavandatakse üksikute hoonete kõrval terveid linnaosi.
Milline on sinu arusaam elamisväärsest linnast?
Kui olin noorem, siis tahtsid kõik käia vaatamas Barcelonat, teatud Prantsusmaa piirkondi, ka Baltimore’i. Edulugusid on mitmeid, aga neid ei tohiks kopeerida, sest kõik paigad on siiski isesugused.
Pigem on täna arutluse all, kas peaksime segama eri ühiskonnaklasse, kvaliteete, eri hinnaga ehitisi, mitte aga tegema näiteks ainult seenioridele mõeldud korterelamuid. Et kas lähestikku võiksid elada eri sissetulekuga, mitmesuguseid peremudeleid, mentaliteete ja eri põlvkondi esindavad inimesed. Samuti võiks enam mõelda ajutiste lahenduste peale.
Peaksime rohkem rakendama ka orgaanilist planeerimist, mis on keeruline, sest kunagi ei tea, kuidas asjad lähevad.
Olete püüdnud selliste sobivate lahenduste leidmiseks tulevasi asukaid kaasavat kavandamist rakendada Almeres Oosterwoldis. Seal ei suuna arengut mitte niivõrd omavalitsus, kui tulevane elanik, kes saab MVRDV abiga justkui mõnes arvutimängus disainida elustiili ja panustada taristusse – valides interaktiivselt linlikuma või mahedama lahenduse, koostöö või üksi tegutsemise, sobiva pinnamoe, kauguse teest jms. Kas see võiks olla omamoodi ideaallahendus?
Seda saaks rakendada ka mujal, aga samas on ikka vaja teatud juhendamist. Kuigi tegemist on ju idee mõttes lihtsalt alt üles planeerimisega, samal ajal kui suurem osa projektidest tundub sündivat kusagil ülevalpool, kodaniku arvamust välistades. Parimates näidetes ajaloos on palju tarka erialast juhatust, ent ka palju loomingulist vabadust.
Olete bürooga seotud ka ökoloogilise linna, Logroño uue linnaosa kavandamisega Hispaanias.
See asub Riojas. Seal sooviti teha kestlikku naabruskonda, mis oleks kogu piirkonnale eeskujuks. Seal oli palju sotsiaalseid probleeme ning ka anonüümsust, mis oli suuresti tingitud ühetaolisest arhitektuurist.
Keerulistest oludest tingituna tegelesime seal ka palju energialahenduste väljatöötamisega, sinna kolides panustab elanik ka tuulikutesse ning viinamägedele paigaldatud päikesepaneelidesse, mis varustavad piirkonda elektrienergiaga. Kui hoiad ise energiat kokku, siis teenid ülejäänu müügiga kasumit. Selle ideega oli muidugi probleeme, sest paljud ei soovinud näha oma tagahoovis tuulegeneraatoreid.
Kas võid öelda, et olete mõne koha oma arhitektuuriga päästnud?
Jah, näiteks Kopenhaagenis silotornidest tehtud elamukompleks, mille abil endisest tööstuslikust getostuvast kandist sai moekas elukoht. Ilmselt tajus idee headust ning erilisust ka projekti välja valinud arendaja ja arhitektuurižürii. See pole lihtsalt kena vorm, vaid iseloomuga elumaja, mis on olnud pöördepunktiks piirkonna arengule. Harilikult täidab niisugust funktsiooni mõni muuseum või muidu tähtis hoone.
Kui palju püüate disainida uusi hoonetüüpe? Või isegi ehitiste kaudu uusi elustiile? MVRDV portfoolios on innovatiivne vanadekodu ja tähelepanuväärne kortermaja, mille kõhus on turg.
Viimase disainikontseptsioonist saavad inimesed tõesti aru. Sellega on sama lugu nagu Kopenhaageni projektiga, mille puhul pole asi mitte niivõrd stiilis kui selles, milliseks hoone piirkonda muudab. Püüame olla nii praktilised kui ka kontseptuaalsed. Ainult praktiline oleks igav ning ainult kontseptuaalne tähendaks, et seda ei saa kunagi ellu viia.
Kui olete välja tulnud nii hämmastavate ideedega, siis kuidas edasi liikuda? Kas püüate kogu aeg end ületada, olla veelgi leidlikumad? Või ootavad teie kliendid just, et kordaksite iseennast? Täidaksite brändilubadust?
Meil pole kindlat retsepti või väga äratuntavat käekirja, nagu on Frank Gehryl või Zaha Hadidil. Aga sa ikkagi tead enam-vähem, mida sa MVRDVst tellides saad. Meile meeldivad rohkem ülesanded, kus klient täpselt ei tea, mida ta tahab, ja me saame teda aidata ning lahendusega meeldivalt üllatada.
Teie tööd on inspireerinud arhitekte kogu maailmas. Kui näete reisides mõnd klooni või äratuntavat šnitivõtmist, kas tunnete siis uhkust või piinlikkust?
Ma kohe näitan. (Otsib telefonist välja Kopenhaageni kaksiktornidega sarnaneva hoone pildi.) Keegi Kopenhaagenis osutas pildile, millel on täpselt samasugune ehitis nagu meie silotornid. Ma ei tea, kas olla õnnelik või mitte... Nad on teinud täpselt samasuguse lahenduse, ainult et seal pole korterid, vaid kontorid.
Jäljendamine võib olla meelitav, aga kui oled teinud mõne erilise lahenduse, siis ei ole eriti vahva, et keegi võtab au endale. Selleks kulus meil nii palju aega ja energiat... ja nüüd lihtsalt keegi varastab selle idee. Kui ma oleksin Apple, siis ma kaebaksin nad kohtusse, aga ma ei ole Apple. Mul on vastakad tunded: ma ei tea, kas ma peaksin kaebama või olema rahul.
Teie majadel on jõuline iseloom. Kuidas tavainimesed on neid vastu võtnud? Kas neid on tahetud ka lähikonnas vältida või tuntakse uhkust uute sümbolehitiste üle?
Kuidas kunagi. Mõnedele inimestele meeldib meie loome, mõnedele mitte. Meie radikaalne silotornidest elamu valiti nii linna kõige ilusamate kui ka koledamate hoonete tippkümnesse. Samas, inimesed, kes seal elavad, on väga rahul.
Hollandis ollakse vist leplikumad?
Ei, meil on Hollandis üpris karmid esteetilised piirangud, Belgias on näiteks hõlpsam tegutseda, seal on rohkem vabadust pakkuda eriskummalisemaid lahendusi. Hollandlased on kohati väga vabameelsete ideedega, ent arhitektuuri suhtes konservatiivsed. Samas oleks ka väga igav, kui keegi ei vaidleks ning püstitada saaks ükskõik mida.
Mõelda võib ka nii – viiekümne aasta pärast oled võib-olla ise surnud, aga maja on alles – kui sulle mõni maja ei meeldi, siis mis sellest ikka. Mulle ka ei meeldi mõni auto, muusikastiil, eelistan teistsugust, aga mis siis! Seda tuleb siiski arvestada,et arhitektuur on avalikum.
Provokatiivne tundub ka praegu käsil olev Roskilde rokimuuseum.
Roskilde muuseum on ka uue ja vana ühendus. Vana on endine tsemendivabrik, mis asub Roskilde keskuse ja festivaliala vahel. Kompleksi tuleb lisaks rokimuuseumile ka rahvaülikool ja festivali peakontor. Kuna festival – mille järgi linna peamiselt tuntakse – vältab vaid nädala, siis taheti linna luua veel üks tõmbekeskus, mis omakorda seostuks tähtüritusega.
Muuseum haakub piirkonna robustsusega, tsemendivabriku ja betooniga; teisalt aga bling-blingi, metalsete neetide, nahktagide, sametise kitarrikohvri rock´n´roll-fiilinguga. See kõik on sundimatu ning eri asutused saavad kokku ühises fuajees. Idee on mingis mõttes sarnane Rotermanni kvartalis nähtud kolme tornikesega hoonega, kus ka uus ja vana koos. (KOKO arhitektuuribüroo kavandatud Laudsepatöökoda – aut.)
Mõneti tundub sellega haakuvat koomiksi- ja animamuuseum Hiinas.
See on koht, mis ajab paljud inimesed naerma. Muuseum on väga-väga eriline ning mõte oli pakkuda inimestele lõbusat päeva. See on pigem nagu meelelahutus, mis teeb tuju heaks.
Milline on sinu arusaam kestlikkusest? Kas see pole kohati lausa meie aja diktatuur, sundus, mida kliendid tahavad, aru saamata, mida see endast kujutab?
See sõltub suuresti inimeste teadmistest ja uskumustest. Näiteks räägitakse rohelistest autodest, mis on nonsenss. Ükski auto pole roheline. Sama on lugu majadega. Maja ehitamine pole roheline tegu, seda on hoopis selle ehitamata jätmine või ajaloolise hoone taaskasutusse võtmine. Moodsates hi-tech kontorites ei taheta sugugi nii meelsasti töötada kui näiteks vanadest laohoonetest kohandatud huvitavates büroodes.
Low-tech lahendustega saaks minna veelgi kaugemale, kui poleks liiga rangeid piiranguid. Samas võiks ühtne arusaadav süsteem olla kehtestatud kõigile, mitte lihtsalt formaalselt, et mina olen roheline ja sina mitte. Kestlikkuse vaatevinklist on vahest veelgi olulisem planeerimine ehk kuhu ja kuidas hooneid rajatakse.
Kas MVRDV on suunatud nüüd rohkem “uutele turgudele” Idas?
Mitte ainult. Seal olles püüame peaaegu alati koostööd teha kohalike arhitektidega.
Kas paberitöö hõlbustamiseks?
On lihtsam tegutseda, kui on olemas teatud ühendus kohalike oludega. Ka Eestis võiks midagi teha. Tallinnas käies tajusin mentaliteedis, aga ka arhitektuuris ja nimedes palju enam ühist Hollandi ja Põhjamaadega kui Lõuna-Euroopas. Neid ajaloolisi sidemeid tasuks Eesti ja Hollandi vahel mõlemal pool taas tihendada.
**
