Tenerife saare lõunatipus, ühe väikelinna päiksest kõrbenud parkimisplatsil, seisab juba mõnda aega suur tünn. “El Baril Grande” on kirjutatud selle linnapoolsemale küljele, teist poolt kaunistab lisaks Kanaaride valge-sini-oranžile trikoloorile aga ka Eesti lipp.

Lähemalt vaadates näib, justkui elaks tünnis keegi – paar kasti on sätitud nii, et tulija saaks ava kaudu tünni sisse pugeda, nende alla on aga varjatud plätud, hari tolmu pühkimiseks ja mõned pooltäis plastmasskanistrid kollaka joogiveega.

Kuid koputuste peale – “Härra Jaak!”, “Härra Mosin!” hõigun ma – ei kosta ei kippu ega kõppu.

Järgmisel päeval ootab jäägrikompanii kunagine ülem major Jaak Mosin mind bussipeatuses. Ta kannab peas troopikakaabut, jalas aga skautmasterlikult lühikesi pükse, mis vöö abil kõrgele üles on sikutatud. Valge habe lehvib sõjakalt meretuules. Kolme aasta eest Kanaaridele minnes, ütleb Mosin, oli ta omadega läbi – suhkruhaige ja kõrgvererõhutõbine 135kilone mees, kes sadat meetritki jala käia ei suutnud. Tänaseks on “rasvad päikeses ära sulanud”, kehakaal 45 kilo väiksem, samm kiire ja liigutused hoogsad. Kui Mosin kõnet pidama hakkab, on tema žestides kuraasi nagu riigipööret plaanival kindralil.

Peagi selgub, et see tähelepanek polegi tõest väga kaugel.

Miks Mosin eestist ära läks

“Sest villand sai, hullemini villand kui kunagi elus on saanud! Ma, kurat, ei kavatsenud elada kauem külmas ja pori sees kusagil ahju taga!

Tenerifele olen ma alati tulla tahtnud; Thor Heyerdahl ütles, et tervislikumat kliimat ei ole kusagil maailmas. Aga ma ei osanud siinset keelt ja, mis kõige hullem, mul ei olnud raha – idioot saab ka hakkama, kui tal pappi on.

Istusime Kommeri juures ja pidasime plaani. “Istu keset küla maha; ega nad sul seal nälga surra ikka lase,” arvas Kommer. Ja no nii ma siis saabusingi 2009. aastal Tenerife lennujaama ühe suuna piletiga.

Ma olen sõdinud ohvitserina nii mõneski maailma kriisipiirkonnas. Minu võimed hakkavad end ilmutama just siis, kui on pealtnäha täiesti võimatu olukord!”