Lesbidest superkangelased ja nohikutest zombikütid
Noortele suunatud fantaasiakirjanduse uutest suundadest rääkides tuleks alustada sellest, millest kirjutatakse lastekirjanduses laiemalt, sest fantaasiakirjandus, nagu kogu lastekirjandus tervikuna, tundub kalduvat realistlikumate teemade poole. See ei tähenda aga sugugi, et huvi kõige paranormaalse vastu oleks kadunud. Ka vampiirilood, mis olid vahepeal esindatud tagasihoidlikumalt, on jälle pildile naasmas. Ehk nagu Bologna lastekirjanduse messil kurvalt nenditi: järgmist Suurt Asja ennustada on võimatu.
Maailma lõpp ei ole enam kaugel
Ühe jätkuvalt suure trendi algatajaks oli Suzanne Collinsi „Näljamängud“ (2008-2010, e. k. 2009-2011). Sarjale järgnenud koleilmade vohav järelkasv on nüüdseks matnud nii vampiirid, libahundid kui inglid enda alla ning ajanud juured sõdade, ökokatastroofide ja ellujäämislugude rammusasse mulda. Kuid paljude armetute koopiate hulgast leiab ka head ja põnevat lugemist. Suurepäraseks näiteks on Paulo Bacigalupi „Ship Breaker“ (2010). See ängistavalt realistlik lugu räägib düstoopia kattevarju all lihtsatest asjadest: usaldusest, reetmisest ja lootusest. Sarnaselt häiriv on Neal Shustermani „Unwind“ (praegu veel lõpetamata pentaloogia esimene teos ilmus 2007): ühiskond, kus orvud, sõnakuulmatud ja muidu sobimatud lapsed n-ö varuosadeks „lahti võetakse“. Märkimist väärivad koleilmad on ka Cameron Stracheri „The Water Wars“ (2011), Jonathan Maberry Benny Imura sari (2010 – …), ning James Dashneri „The Maze Runner“ (2009).
Teema võtab suurepäraselt kokku Ellen Datlow ja Terry Windlingi 19 jutust koosnev sünge ja rahutukstegev kogu „After: Nineteen Stories of Apocalypse and Dystopia“ (2012), mis on lühivormide austajale tõeliseks maiuspalaks.
(Super)geide pealetung