Teda saadab üle pea kammitud hallikirju juuksepahma ja ärevvalge naeratusega nõunik, kes säilitab kõrgendatud valvsuse kogu usutluse ajaks, ütlemata samas ise ainsatki sõna.

Tarand – kallid disaineriprillid laubal, kogu ülejäänud komplektiga kokkusobivad jooksukingad jalas, on seevastu lõõgastatus ise. „I am a superstar / on my way to Mars“, ümiseb ta lauda, kui musta kirjamapi käest heidab ja ühte tugitoolidest istuma laskub. See tuleb tal välja elegantselt ja enesestmõistetavalt – niimoodi seab end kumalane sisse lilleõide.

Nüüd märkame muusikat, taolist, mis hotellifuajeedes ikka mängib. „Mingid kuuba rütmid,“ märgib Tarand taunivalt, „ma ajan korda selle asja.“ Ja tõepoolest – juba sekund hiljem on ta põiganud retseptsiooni ja helitausta vaigistada lasknud. Ka see tuleb tal välja samuti lihtsalt ja elegantselt, nagu kuuluks talle terve hotell. Alles hiljem meenub detailina, et tulu ei genereerinud me Meritonile selle intervjuu käigus isegi mitte teetassi jagu.

Kandideerisite 2011 presidendiks. Milline president te täna oleksite?
(Enesekindlalt) Ma oleksin väga rõõmsameelne president!

Rõõmsameelsem kui Toomas Hendrik Ilves?
Kraadikese kindlasti.

Mille poolest elu teie juhitavas Eestis tänasest erineks?
Inimestel oleks palju parem tuju.

Presidendi valimiste päeval ilmusite ootamatult riigikogus sotside koosolekule ja kutsusite neid hääletama lähtudes südametunnistusest. Mida see soovitus tähendas?
See tähendas, et nad oleksid võinud hääletada otsekohe minu poolt, sest vastasel korral on nad kaasvastutavad Ärma rahastamisskeemis. Mina ei saaks riigi raha oma isa tallu toppida, sest isa ei lubaks seda. Ma ei ole kinnisvaras.

Pikemalt homses Ekspressis