Maatõugu piimalehm vajab toetust nagu lapski
15. mail avaldas Eesti Ekspress uudise "Lehm saab rohkem toetust kui laps", milles aeti segi pere- ja põllumajanduspoliitika põhimõtted ning vastandati taas kord avalikkuse silmis maa- ja linnainimesi.
Uudises öeldi, et pere esimene laps saab toetust 1800 krooni aastas, aga eesti maakarja piimalehma aastane toetus on 2600 krooni.
Miks toetab riik eesti maatõugu piimalehmi?
Lehmapidamise peamine eesmärk on saada palju liha ja piima. Lehmapidamise kulukus ning kõrged äririskid sunnivad tootjat orienteeruma kõrgeimale tootlikkusele. Seega ei ole mõtet pidada madalama piimaanniga looma. Paraku ei kehti selline rusikareegel rääkides Eesti maakarjast - kohaliku päritoluga põlisest maatõugu loomadest.
Eesti maatõug on kohaliku päritoluga, eestlaste enda aretatud põlistõug, mida püüavad säilitada ja edasi aretada peamiselt üksikud entusiastid.
Kuna puhtatõulisi maakarja lehmi on ainult 379 (nende kohta on olemas põlvnemis- ja toodanguandmed), siis on see tõug ohustatud ning kantud aastal 1995 hävimisohus liigina ohustatud tõugude ja liikide raamatusse "World Watch List for Domestic Animal Diversity". Samuti on Eesti, ühinedes bioloogilise mitmekesisuse konventsiooniga, võtnud endale kohustuse kaitsta ja säilitada kõiki oma ohustatud tõuge (sh eesti maakari, eesti hobune ja eesti vutt).
Samas ei ole maatõug oma toodangu suuruse poolest võimeline võistlema eesti holsteini või punase tõuga. Lähtudes oma rahvusvahelistest kinnitatud kohustustest kaitsta hävimisohus liike tulebki riigil osaliselt hüvitada nende inimeste saamata jäänud tulu, et säiliks meie kultuuripärand - eesti maatõug.
Kui holsteini tõu aretajatel on karja parandamisel kasutada maailma tipp-pullid ja toodangu suurust ja sellest saadavat tulu saab tõsta lühikese ajaga, siis eesti maatõu aretajad peavad nägema rasket vaeva, et saada häid pulle, vältides samal ajal tõu kängumisele viivat sugulusaretust.
Iga Eesti laps on tähtis ja vajab ühel või teisel viisil toetust ning tähelepanu. Kõnes olev maakarja teema on aga sootuks teisest valdkonnast, millega tuleb samuti tõsiselt tegelda. Maakarja lehm, kelle maitsev valgu-, rasva-, ja suhkrurikas piim aitab veel tänagi paljudel maaperedel oma lapsi toita, vajab kaitset, et mitte turumajanduslikus võidujooksus pöördumatult kaduda.
