Tuhande eestlase müüt
Talvesõja algusest möödus sel nädalal 64 aastat. Saladuseloor selle ümber, palju eestlasi sõjast osa võttis, pole aga tänaseni haihtunud. Eesti Entsüklopeedia (9. kd, lk 250) nimetab eestlaste arvuks umbes 1000. Tuhat ongi see number, mida enim on pakutud.
Esimesena käis selle välja Eesti saadik Helsingis Aleksander Warma. 3. veebruaril 1940 – seega Talvesõja ajal – vastas Warma Soome välisministeeriumi poliitilise osakonna juhataja Aaro Pakaslahti küsimusele vabatahtlike arvu kohta: “Soomes on praegusel hetkel u. 1000 eestlasest vabatahtlikku, neist 300 saabus aurikuga “Kassari”, mille Nõukogude allveelaev tagasiteel Eestisse uputas.”
Ajaloolastest toetab seda numbrit Magnus Ilmjärv. Oma raamatus “Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel. Balti riigid ja Soome 1934-1940” (1993) kirjutab ta kaljukindlalt: “Warma väidet, et Talvesõjas osales u. 1000 vabatahtlikku, pole võimalik ümber lükata.” Ilmjärve sõnul räägib Warma kasuks näiteks see, et “eesti vabatahtlikega seotud küsimusi käsitleti Sõjavägede Staabi vabatahtlike toimkonnas (Päämajan Vapaaehtoistoimisto) eraldi teistest Soome saabunud vabatahtlikest”.
Ilmjärv annab ülevaate ka teistest pakutud numbritest. Warma kolleeg Kaunases Jaan Lattik ütles märtsis 1940 Läti saadikule Kaunases, et kahest-kolmest tuhandest mehest koosnev Eesti vabatahtlike pataljon hävitas raskes lahingus põhja pool Laadoga järve suure hulga venelasi. Ilmselt tahtis Lattik lätlase ees lihtsalt uhkustada. Igatahes pingutas ta üle, mida ka lätlased arvasid. Nende hinnangul võis sõjas olla umbes 400 eestlast.
Viimane number pärines tõenäoliselt Soome Tallinna saadiku Paavo Hynnineni käest, kelle väitel käis saatkonnas just niipalju eestlasi end vabatahtlikuks pakkumas. Lattiku pakutud paar tuhat ühtis Lääne infoagentuuride teadetega. Nimelt edastasid USA agentuur UPI ning BBC, et “Soomes võitleb 2000 Eesti vabatahtlikku, Eesti auvõlg sellega tasutud, vabatahtlike juurdevool takistatud paatide kontrolliga.” Kurioosne on see, et mõlema väitel saadi need andmed Eesti sõjavägede ülemjuhatajalt kindral Johan Laidonerilt endalt. Laidoner loomulikult eitas seda. Eesti välisministeerium aga protestis Briti Tallinna esindaja ees.
Kõik need on ilusad ümmargused numbrid. Paika paraku ei pea neist ükski. Isegi ametlikuna kehtiv 1000.
Rindel oli vaid üks Eesti mees
Soomepoiste ajalootoimkond Tallinnas on tõde otsinud rohkem kui kümme aastat. Otsimistöö viljana on nad leidnud üheainsa Talvesõja rindemehe, kes tuli Eestist: Nestor Säkki. Lisaks Säkkile on teada veel 56 eestlast, kes rindele aga ei jõudnud. Nemad olid Sisu-brigaadis väljaõppel. Soomepoiste ajalootoimkonna koondnimekiri annab identifitseeritud vabatahtlike arvuks 59.
Numbri 56 esitab ka mullu ilmunud raamat “Talvesõda”, lisades siiski, et eestlaste hulk võis ületada kõvasti saja. Kuid ei mingit tuhandet. Emeriitprofessor Vello Salo nimetab Warma vastust Pakaslahtile “Tuhande eestlase müüdiks”. Ta võttis ise osa Jätkusõjast ning on pikka aega olnud tegev soomepoiste ajalootoimkonnas.
“See vastus pidanuks hämmastama. Miks Soome välisministeerium ei küsinud andmeid oma sõjaväe käest? Kas ta uskus Warma väidet? Oli ju selge, et “Kassari” ei käinud üldse Soomes, vaid kaubalaadungiga Rootsis. Raske on ära arvata, miks Warma valetas. “Kassariga” seonduv ei saanud talle ju teadmata olla,” arutleb Salo.
“Ega neid palju üle saja küll ei olnud,” kahtleb ka Talvesõda Eesti seisukohast uuriv ajaloolane Erich Kaup. Tema sõnul oli minejaid kindlasti rohkem, kuid paljud ei jõudnud kunagi pärale. “Täpset arvu on võimatu kindlaks teha, sest teekonnal Soome hukkunud olid ju ka osavõtjad.”
Kui Talvesõtta läks umbes 1000 eestlast, siis kuidas rohkem kui 900 neist lihtsalt haihtus? Ilmselge, et neid ei saanud niipalju olla. Soomepoiste ajalootoimkonna kindlaks tehtud 59 nime pole kindlasti lõplik arv, kuid tõest arvatavasti mitte väga kaugel. Kuniks ei ilmu lagedale täpsemaid arhiiviandmeid, tuleks arvuna nimetada sadakond või üle saja eestlase. Miks aga saadik Warma käis välja need kummalised arvud, võib nüüd ainult oletada.
Ainsana Eestist rindele jõudnud Nestor Säkki oli küll siit pärit, kuid ta ei olnud eestlane. Säkki sündis Narva lähedal ingerlasest põllumehe perekonnas. Kolmekümnendatel õppis ta Soome koolides ning Talvesõja puhkedes viibis ta järjekordselt Soomes. Detsembris 1939 astus ta vabatahtlikuna kaitseväkke ja saadeti 5. Sissipataljoni koosseisus Kuhmo rindele.
Sõda lõppes Säkki jaoks 14. veebruaril 1940, kui ta venelaste lõhkekuulist haavata sai. Haav oli ränk – veel isegi 1991. aastal avastasid arstid Nestorit kontrollides sadu pisikilde, mida mees pool aastasada oli oma kehas kandnud. Säkkit autasustati Talvesõja mälestusmedali ja II klassi Vabadusmedaliga. Pärast sõja lõppu tuli ta tagasi Eestisse.
Veidi aega pärast 1940. aasta juunipööret Säkki arreteeriti ning märtsis 1941 mõisteti talle kui sotsiaalselt ohtlikule isikule kaheksa aastat vangistust pluss viis aastat asumist. Säkki vabanes Vorkutast 1947 ja asus elama Võrru. Tema teeneid taastunnustati pärast Eesti iseseisvumist: 1991 andis Soome riik Säkkile Sinise risti ja 1993 Eesti riik EV 75. aastapäeva mälestusmedali. Säkki suri detsembris 1995.
Säkki polnud ainus Talvesõjas osalenu, kes hiljem arreteeriti. Sama saatust jagas ka näiteks Robert Tagarand. Kuid tema hukati Solikamski vanglas 16. juunil 1942 isamaa reetmise pärast.
Raske sõttaminek
Massilise Soome sõtta mineku välistas juba see, et 1939. aasta sügisel olid venelased Eesti sisuliselt okupeerinud. Rõngast pääsesid läbi vaid üksikud. Seega on äärmiselt väheusutav kui mitte võimatu see, et kolmsada meest sai sadamas märkamatult “Kassarile” astuda. Mindi ikka ükshaaval või mõnekaupa salaja suuskadel üle kinnikülmunud lahe või laevaga Stockholmi ja sealt edasi Soome. Paljud aga nabis kinni Eesti poliitiline politsei.
Näiteks 20. jaanuaril 1940 arreteeris konstaabel Loksal tundmatu noormehe, kes oli ühele kohalikule elanikule seletanud, et tema tahtvat suuskadel üle mere Soome sõtta minna.
Ülekuulamisel seletas 20aastane Karl Kalmus, et ta oli sõitnud Narvast Tallinna ja sealt edasi Loksale lihtsalt matkama. Kuigi noormehe juttu uskuma ei jäädud, loobus politsei karistamisest ja vabastas ta vahi alt.
Mitmel vabatahtlikul jäi minek katki jääolude süül. Veebruaris 1940 kavatsesid üle Soome lahe minna Karl Talvik ja Voldemar Lillemets, kes eelnevalt olid tagajärjetult palunud Soome saatkonna kaasabi. Õhtusel ajal retke alustanud noormehed jõudsid Naissaare ja Aegna põhjarannikuni, kuid siit leidsid nad eest lahtise mere. Otsa ümber keeranud ja Naissaarele suundunud mehed nabis piirivalve kinni. Ka neid poliitiline politsei ei karistanud.
Jaanuaris 1940 ilmus Postimehes ühemõtteline kuulutus, kus märksõna "Sõda kutsub" all otsisid kolm 26aastast noormeest ohtlikke seiklusi. Seda luges ka endine vaps ja juhutööline Voldemar Solba, kes üritas Talvesõtta minekuks kaaslasi leida. Ta vastas kuulutusele ja jäi ootama. Seda, et Postimees oli poliitilise politsei raudse kontrolli all, Solba muidugi ei teadnud. Kutse kohtumisele sai Solba juba polpoli agendilt. Kokkusaamisele Solba aga ei tulnud, kuid mõne päeva pärast ilmus lehes tema kuulutus: "Sõda kutsub. Tulla tingimata kell 17 kohtumisele Ateeni ette."
Kokkulepitud ajal ootaski Solba kino Ateeni ees Tartus. Optimistlikult seletas ta agendile, kui hästi vabatahtlikke Soomes vastu võetakse. Mehed läksid rõõmsalt lahku, määrates järgmise kohtumise Tallinna. Sellel kokkusaamisel Solba juba arreteeriti ja viidi poliitilisse politseisse. Solbat siiski ei karistatud ja ta lasti vabaks.
Varjatud abi Soomele
Kuigi Eesti jäi Talvesõjas ametlikult kõrvaltvaatajaks ja sõtta läks siit käputäis eestlasi, oli vennasrahva abistamine ulatuslikum, kui välja paistis. Raamatu “Talvesõda” andmeil muukisid Eesti kaitseväe kaptenid Olev Õun ja Andreas Kalmus lahti Punaarmee šifri, püüdsid kinni venelaste lahingukäsud ning edastasid need kohe Soome peastaabile. Tänu sellele teadsid soomlased täpselt, kus, millal ja kui tugev üksus neid ründab. Tõenäoliselt oli nende kahe mehe panus suurem, kui olnuks tuhande sõduri oma.
Sõdivaid soomlasi abistati ka korjandustega Soome Punasele Ristile. Avalikult olid need aga venelaste hirmus ära keelatud. Nii sai hoiatuse Kaitseliidu Tallinna Põhja Malevkonna pealik Jaan Zimmermann, kes tegi aprillis 1940 liikmete seas korjanduse ning andis saadud 52 krooni üle Soome saadikule Eestis. Korjandus tehti saadiku palvel, kel olid isiklikud sidemed Põhja Malevkonnaga.
Suurem korjandus toimus Tartus ülikooli töötaja Ann Tamme eestvõtmisel. Annetatud raha ja esemed viidi Tallinna Soome saatkonda. Korjandus korraldati ka Laeva vallas, milleks kohalik konstaabel Jaan Tusti tegi neli korjanduslehte: "Soomet abistav komitee palub korjajaid koguda Soome sõjaväe jaoks sukki, kindaid, kampsune ja sooja pesu ning sõjavarustuse ja laskemoona ostmiseks raha."
Korjandus oli edukas, kohalik Kaitseliidu rühmapealik Karl Lõhmus kogus 115 krooni ning käterätte-sokke. Politsei sekkumise tõttu läks raha soomlaste asemel hoopis Laidoneri nimelisele Invaliidide Kapitali Komiteele ning sokid Ühisabile.
Soomlasi abistati ka venelaste häirimisega. Talvesõja ajal käisid Vene lennukid Eestis asuvaist sõjaväebaasidest Soomet pommitamas. Ametlikult selle vastu häält tõsta ei juletud. Küll aga venitati lennukipommide ja bensiiniga laaditud rongide sihtkohta toimetamisega. Selleks andis hea võimaluse ka Vene raudteedokumentide lohakas ja puudulik täitmine. Nii näiteks oli mõnikord sihtjaam valesti märgitud, tihti oli aadressiks ainult "Ivanov, Eesti". Kuigi Eesti raudteelased teadsid, et Ivanov oli Haapsalu intendant, teeseldi ikkagi teadmatust.
Kasutatud allikad:
Eesti Rahvusarhiiv,
Vello Salolt saadud andmed,
Magnus Ilmjärv, “Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel. Balti riigid ja Soome 1934-1940”
Kes teab?
Soomepoiste ajalootoimkond otsib andmeid 12 Talvesõjast osavõtnu edasise saatuse kohta.
Artur Eerik
Karl-Gunnar Heinakroon
Voldemar Ingermann
Eduard-Rudolf Juur
Eduard Kalda-Kalkas
Kristjan-Georg Karusin
Mihkel Kask
Georg Kotkas
Harry-L Landmann
Kaarlo Miss
Heinrich Piir
Ilmar Reinojaan
