Lätlane ammutab Iklast valget kulda
Nii sõnab turske kolmekümneaastane Läti mees, vinnab 50kilose Ikla poest ostetud suhkrukoti õlale ja vangub ainult jalakäijatele mõeldud Vana-Ikla piiripunkti poole.
Poe juurest tuleb piirini sada meetrit. Piir on kindlustatud betoonblokkidega, aga läbi rannavõseriku olevat üks mürglimees ikkagi autoga läbi põrutanud. Suur Ikla piiripunkt Via Baltica tuiksoonel jääb sellest vaiksest külatänavast kilomeetri kaugusele.
Passikontroll. Kaks kõrvuti laudputkat, sinimustvalge ja punavalge. Kohe piiri taga ootab lätlast koduse Ainaži (Heinaste) linnakese peatänav.
Eesti piirivalvur laseb magusavedaja läbi (suhkru väljaveo piirangut pole, vii või 5000 krooni eest), tema Läti ametivend aga osutab piiriputka külge kinnitatud sildile: “Suhkrut lubatud sisse tuua ainult kolm kilo” ja saadab koti raskuse all puhkiva mehe tagasi.
"Velns lai parauj!" (Pagan võtku!)
Masendunult, nagu rahvuskangelane L??plecis pärast reetmist, naaseb lätlane poe juurde.
"Pal?g?!" (Aidake!)
Ja Häädemeeste vallas leidub ka lahkeid naisinimesi. Ikla poe vastutulelikke müüjaid Elli Meibaumi ja Merle Songi kiidavad nii eestlased kui lätlased, müüjad laevad suhkru ümber. J?nis või Juris või mis ta nimi nüüd oligi läheb, nagu rammumehe võistlustel, uuele katsele, kotid otsekui sangpommid käe otsas.
Läti piirivalvur enam putkaluugist midagi kahtlast ei näe. Takistus on edukalt läbitud.
"Urr?!" (Hurraa!)
Sarnaseid lugusid juhtub Iklas iga päev. Juris-J?nise taolisi jõumehi käib poes harva, aga õblukesed Läti piigadki jaksavad tõsta kümme ja ka 20 kilo. On juhtunud, et piirivalvur on ka kümnekilose koti tagasi saatnud, siis on aidanud selle jaotamine kaheks viiekiloseks.
Kui igas lätlase suhkrukotis oleks pisike auk, kataks Vana-Ikla piiriteed valge suhkruvaip. Kui müüja Meibaum tellib telefoniga Ikla külapoodi kaupa juurde, käib jutt viiest viilutatud Sangaste leivast, viiest suurest Järva peenleivast ja kolmest pähklipärjast (“Sellest meile piisab”). Suhkru käive on teisest suurusjärgust. Kolmekilosed suhkrukotid on mugavamaks haaramiseks asetatud kassa juurde kärule. Kotid seisavad nagu mürsukastid suurtükipositsioonil suures virnas kaupluse tagatoas, raskematel lahingupäevadel asub kahele müüjale appi suhkrukaaluja. Poe suhkrumüügirekord päevas on kaks tonni, tonn päevas on tavaline. Põhiline ostja – naaber, Ainaži lätlane.
Kuigi Ikla poe suhkur on Eestis kallimast kallim, kaheksa krooni kilo, tuleb see ikkagi poole odavam kui Lätis.
“Lätlastel on endal suhkruvabrik olemas, suhkru hinna teeb mingi aktsiis,” teab suhkruralli tagamaid avatud Bocki-pudeliga poe trepil istuv Kalev Käsper. Tema on poemaja omanik, poe pärandas talle 16aastaselt Rootsi randa põgenenud tädi…
Kalev pingutab mälu, aga tädi nimi ei tule meelde. Aga tal kodus on see nimi. Abivalmis Kalev läheb koju tädi nime tooma.
Selles Ikla majas oli pood juba Wabariigi ajal. Müüja Elli Meibaum mäletab 1950ndaid, kui Pärnu kooperatiivile kuuluvat Ikla kauplust juhatas tema isa Aleksander Jõekäär. Siis oli poes kuidagi vähem valgust, hämar, lõhnas tünniheeringate ja petrooleumi järele.
Elli nooremale kolleegile Merlele meenub aga, kuidas ta lapsena ema jalgrattaga poes käis, kolm pooleliitrist head Buratiino limonaadi ostis ja nendega otse bussijaama ette maha prantsatas. Ainult üks limonaad jäi terveks.
Kui Ikla rahval pole raha, läheb ost vihikusse kirja. “Inimest me söömata ei jäta, joomata jätame küll,” ütleb Elli Meibaum.
Kui Lätis ja Eestis suhkru hinnad võrdsustuvad, jääb Ikla poes hulga vaiksemaks.
“Siis koolitame välja joodikuid, et need ei jooks,” lubab Elli Meibaum. “Meie Merlega oleme kaks tigedat inimest, ei salli joodikuid!”
Majaomanik Kalev jõuab tagasi, ta on pliiatsiga paberilehele kirjutanud tädi nime: Wiva Enfridsson. Voh!
Kas Wiva juuksed on juba hallid?
Kalev raputab pead: “Ta on värvitud, teeb suitsu ja joob ainult konjakit.”
