Surm lillede läbi ei olegi lilleline
Surnuna leitud tudengineiul olid taskus mürkputkejuurikad. Eluga pääsenud Madis ja tema maamulda läinud sõber Vahur sõid käokinga ning piibelehti. Politsei ei tea, kas suvel Saaremaal leitud tüdruku surm ja läinudnädalane meesüliõpilaste kurbmäng Tartumaal on omavahel seotud.
Kümmekond aastat tagasi juhtus mürkputkega õnnetus, millest Ülle Reier on Tartu Ülikooli bioloogiatudengitele praktikumides rääkinud - hoiatuseks. Loo juurde näitab ta alati ka looduses kasvavat mürkputke ja selle juurikat, mille pikuti poolekslõikamisel tulevad nähtavale iseloomulikud kambrikesed.
Lugu ise on selline. Kaks kevadise suurveega jõele paadimatkale siirdunud koolipoissi nägid jõe harukraavis pundunud juurikaid, mis meenutasid neile söödataimi, peete.
Poisid olid otsustanud end proovile panna ja matkal läbi ajada loodusest leitud söögikraamiga. Pealegi lõhnasid leitud taimed nagu köögivili ja maitsesid magusalt, justkui selleri või pastinaagi järele. (Mürkputk on selles suhtes salakaval taim, näiteks surmaputkel on väga ebameeldiv hiirelõhn.)
Poisid lõikasid noaga juurikatest seibe ja sõid. Turskem sõber jäi ellu, arstidel õnnestus ta päästa. Teine poiss, kuulsast Eesti loodusteadlaste suguvõsast, suri.
“Aga palju seda vaja on süüa?” on tudengid ilma mingisuguse aukartuseta selle loo peale küsinud, meenutab Reier. “Nagu võiks igaüks oma eluga teha, mis tahab.”
Väga hirmus surm
Botaanikaõppejõud ei tea, mida selliste võpatamapanevate küsimustega peale hakata. “Kas peaks rääkima, et see surm on kole, kirjeldama mürgistussümptomeid?” küsib Reier. Ta toob oma kabineti botaanikaraamatute virnast välja Harald Nielseni 1990. aastal eesti keeles ilmunud teose “Mürktaimed”. “Ma tean, et see surm on kole!”
Algul oksendamine, siis kõhuvalu, peapööritus, tugevad krambid… Ja edasi niimoodi, et suu tõrgub ütlemast ja pea selle üle mõtlemast.
Nielsen ei hoia mürkputkest põhjustatud surma kirjeldades süngeid värve kokku.
“Võibolla kujutleb õrnas eas enesetapja mürgitaimi süües ette, kuidas kallim ta kirstu kõrval nutab ja pead silitab?” küsib Ülle Reier. “Aga kas see enesetapja ka teab, milline ta laip pärast lämbumissurma välja näeb? Surm lillede läbi pole lilleline. Aga mis siis, kui ei suregi, sest taimed mõjuvad ühtedele ühtemoodi, teistele teistmoodi – kui jääd lihtsalt jobuks?”
Ülle Reier ega ükski teine botaanik ei saa mürgitaimi olematuks nõiduda. Need kasvavad teeservades, botaanikaaias, lillepotis. Ka näiteks toataime jõulutähe (teadusliku nimega kaunis piimalill) punased lehed on surmavalt mürgised, õnneks küll põletavkibeda piimmahlaga.
Taimetundmises väheharitud taimesööjate liikumised ajavad Reieril võimalike tagajärgede pärast ihukarvad püsti. Aga Tartu ülikoolis peaks ju õppima Eesti eliit?
“Kellele siis veel neid taimi õpetada?” jäi Ülle Reier nõutuks, kui Postimehes seisis, et Tartu ülikoolist omandatud head botaanikateadmised on nõudnud juba kahe tudengi elu. “Me ei saa ära keelata raskusjõust rääkimist põhjusel, et keegi võib seda enesetapuks kasutada.”
Loeng peab edasi minema
Kateedri kohvilauas tudengite enesetappudest rääkides mõtisklevad Reier ja tema kolleegid, kas on tegemist enesetapjate klubiga või on üliõpilased stressis, sest kapitalismile iseloomulik rahulolematuse kultiveerimine viib edasi vaid tugevaid.
Ülle Reier mäletab hästi botaanika praktikumis esimeses reas istunud, kogu aeg õppejõu jutusse sekkunud Rene Saarsood.
Kui Reier poisi perekonnanime teada sai, rääkis ta üliõpilastele Bernhard Saarsoost, botaanikust, kes kirjeldas haruldase Saaremaa robirohu. "Tahtsin veel poisi käest küsida, kas on sugulane, aga ei jõudnud. Loeng pidi edasi minema."
Eelmisel nädalal kuulutas politsei Saarsoo teadmata kadunuks.
Sinine käoking – Aconitum napellus
Kreeka mütoloogias on sinine käoking seotud muistendiga Heraklese laskumisest surnuteriiki Hadesesse. Kui Herakles surnuteriigi valvuri – kolme peaga koera Kerberose – maa peale tõi, pimestas valgus koera nii, et lõuad tema kõigis kolmes peas hakkasid vahutama ja vahust tekkiski esimene Aconitum – käoking. Taim, mis võib kõik elava toimetada surnuteriiki.
Legend räägib, et juudi naine, kes teenis Muhamedi köögis, olevat tahtnud prohvetit teise ilma saata just käokinga abil, määrides lambapraadi käokinga mahlaga. Muhamed sülitas aga kibeda suurtäie välja.
Sinise käokinga abil võttis endalt 322. e.m.a elu Aristoteles.
Sinist käokinga on peetud Euroopa kõige mürgisemaks taimeks, ta sisaldab akonitiini, mis juba taime murdmisel võib põhjustada mürgistuse.
Eestis kasvab sinine käoking sagedase ilutaimena aedades, parkides, kalmistutel, harva ka metsistunult.
Käokingal on väga toredad õied ja lastele meeldib vaadata, kuidas kimalased neid õisi tolmeldamas käivad.
Allikad: Harald Nielsen “Mürktaimed” (Tallinn, Valgus, 1990), Eesti taimede välimääraja, Ülle Reier.
