Kurraddi tibblad!

Merle Jääger mõtleb ilusast sõjamehest Tõnismäel ja jamast, mis selle ümber käib ning talle kangastuvad elusad, riidepuude või maimikute skulptuurid.

Vaadates seda kammajjaad, mis pronkssõduri ümber käib, tuli mul meelde paariaastatagune lugu. Ira ei pahanda. Meie teame.

Oli Iral sünnipäev ja ta kutsus meie väikese pundi peale etendust seda tähistama. Kuhu siis? „Ra-ra-rasputinisse": vene värk ju! Sinna saabudes leidsime ukselt sildi: " RESERVEERI-TUD". Selgus, et Iral ja vene kõrtsil on samal päeval sünnipäev, ent põhjus polnud veenev ja meie jäime ukse taha. Pisut napsine Irotška põrutas seepeale üpris temperamentselt, oma võluva slaavi aktsendiga, üle tänava:

„Kurraddi tibblad! Kurraddi veenelazed! Panevad Rassputini kinni! Rezerveerivad era, kui MINA tahhan sinna minna!"

Kõigil oli tohutult lõbus. Iral pisut hiljem veel enam. Siiani meenutame.

Ira sattus Tartu 92. koos viimase vene kroonus viibinud eesti soost ajateenijaga.

Segastes seisudes sai ta ühtäkki „Vanemuise" grimeerijaks. Poole aastaga õppis ära kohaliku keele ja nüüd annab siinseile „Aliases" silmad ette. Mõlemis keelis!

Küsisin Iralt, mis ta vene ohvitseri tütrena üldse asjast arvab. Ta saab aru kõigist, kes sõdisid, kõigist, kes kannatasid, ta ei karju, et taastati Eestis Vabadussõja mälestusmärgid, ega pronksu paigalejäämise pärast.  Ira on pidanud oma Venemaa sugulasi permanentsest ajuloputusest päästma  ja seletama kõikaeg, et teda EI TAHETAGI siin tappa.

Mina armastan Irat! Ira armastab oma kodumaad. Maad, kus ta tütred on sündinud. Ta armastab ka Venemaad. Mina ka. Kellega ma veel koos laulan südantlõhestavalt : „Üteh huuga välä pääle lää..." Nii originaalis kui setos. Kes veel niukse tsilliga võtab minuga üles „Näie põtra põlla pääl.."

 

Pronkssõduri asemele riidepuud või lapsed

Mulle tegelikult meeldib see ilus sõjamees seal platsil. Lapsest saati! Ei meeldi kamm, mis ümber ta käib. Politiseeritakse taas suva poissi suva mundris. Suva kohta. Ansipi otsus teeb mulle rõõmu. Lõpuks üks konkreetse sõnaga poliitik! Imestama paneb inimeste lühike mälu. Või on valitsuses ainult oivikud, kes isegi lapsepõlves rusikatega arveid ei klaarinud? Isegi mina teadsin tüdrukuna reeglit: venelasele tuleb hott' korra vastu kulmu ära äsada, muidu ta sind ei austa! Meie omad käituvad siin aastaid nagu kass Leopold terrorhiirtega: „Rebjata, davaite žitj družno!"

Vahel mõtlen, et oleme õige aja pisut maha maganud. Oleksime pidanud 90.ndaist saati iga nurga peal röökima, kuis kops kannab: KUIDAS ikka meid alandati ja teotati! Juudid on seda taktikat igati edukalt kasutanud pärast teist ilmasõda. Noh, see eestlasele omane tagasihoidlikkus...

„Naši" tüüpide mõte panna Aljoša asemele elus skulptuur seisma polegi kõige halvem. Seisku terviseks! Võin talle präänikut ja teed ka viia, kui mööda juhtun. Ei tea, kas julgeb vastu võtta J

Ma loodan sel platsil tulevikus näha sõbralikumat nägu.

Slaavlased on lihtsalt temperamentsemad, röögivad kõvemini kui meie. Veelkord ütlen: lollid olime, et õigel ajal ei nõudnud hüvitist kogu saasta, ka 700 orja-aasta eest. Hiljaks oleme jäänud. Kisaga. Tuleb teha siis kui muiste. Vaikselt ning öösi...

Pronkssolbani asemele soovitaks poliitilis-ideoloogiliskorrektseid skulptkompe:

• „Mehed läksid koju": haljasalal on mitmed riidepuud, nagid või muud seesugust, kus ripuvad erinevad vormid või nende elemendid.
• „Ponkssõdurid": Liivakastis maimikute kujud, kes mängivad ehitust, seljas suured isade frentšid...