Nüüd, neegripoiss, pistan su kinni!

Ekspress tähistab USA saatkonna üleskutsel afroameerika ajaloo kuud. Neegritemaatika on Eesti kirjanike ja kunstnike seas väga popp!

Luule: eksootilisest rõvedani

 “Armas sõber Pimbo-Pambo,
saatsin sulle palmiviina.
mõtle, mis mul toonud piina:
viina tõi sull' ilus Odu –
tüdrukut ei tule kodu?
Kas sa viina kätte saanud?” P>

“Saanud, joonud, armas Kambo!
Ole terve – ah, vaat seda,
eksitus, näe, ütlen sulle –
mõtlesin, et kõik on mulle:
viina mina ära jõin,
tüdruku siis peale sõin.

Tervitusi saadan sulle.”

Juhan Liiv “Aafrika mehed” (arvatavasti 1910 valminud luuletusele kirjutas Ruja tarvis viisi Rein Rannap. Liiv nimetas neegreid moorlasteks või moorideks. Näiteks: “Moor moorlast müües jääb veel mustemaks,/Moor moorlast süües, mõista, lahjemaks!”)

“… Püha taeva vägi!
Nii minu silmgi esmakordselt nägi
eht neegrit

…

Must panter seisis rambivalguses
või jube madu hüppevalmis poosis!
Kõhn, must… Kaks silma nagu kauged ööd…
Juus ligi pead end tõmmanud on krussi…
Käed, jalad… Rinnad… Pilgu maha lööd
ja vaatad jälle seda kaunist ussi…
Mis, ainult vaatad? Silmadega sööd!

…

Jah, tee mis tahad, üsna vait ma jään
ja tema tuharaid ja musta kõhtu
niisama meenutan

…

Siin oli naine, absoluutne naine,
siin oli igavese naise hing!
Ning selle külge aheldatud aine
meid oma jõuga kägistas kui ling.

…

Kui nägemust ta nägi vaimus äkki:
Susannah Warr – must, valge põllega,
ja tema – traksides… Nad söövad käkki,
keelt kastes Allekoki õllega…

Siis, hammustanud suure tüki saiast,
ta räägib mesipuist ja õunaaiast
ja märgib: “Lõunaks oli maitsev supp!”
Susannah' näol on naeratus nii mahe…
Kõik on nii perekondlik, hea ja lahe…”

Ain Kaalep värssnovell “Neegritar sigaretiga” (valmis 50ndate keskel, trükiti 1976 kogus “Paani surm ja teisi luuletusi”). Kujutab sajandi alguse kuulsa tantsijanna Josephine Bakeri esinemist Tartus – tegelikult neegritar Eestis ei käinud. Teine peategelane, vanapoisist tuletõrjuja Toomas, hakkab neegritari meeletult armastama. Iha kustutab kohusetunne – naine läidab sigareti kohas, kus suitsetada ei tohi. Luuletaja tunneb elujõulise musta rassi vastu huvi lapsepõlvest saadik. "Kirjutasin esimesena, et ka neegritari võib armuda," ütleb Kaalep. Tal on mitmeid neegriluuletusi (ta on tõlkinud ka Aafrika luulet). Muuhulgas 50ndatel ilmunud “Aborigeeni suvelaul” – oma rahva vabanemise üle rõõmustava Aafrika pärismaalase kaudu vihjas Kaalep, et eestlanegi on omal maal pärismaalane.

“Kus eales näed sa naervat neegrilõusta
seal tema rõõmu pyya pärssida
tal laibana maast luba yles tõusta
ja otse Aafrikasse marssida

Refrään:

Hei yles võlla kõik kes meie vastu
sa sõber uljalt sammu aga astu
ei tohi lubada et viga korduks
seepärast koondume kõik uueks orduks

Ta tihti valgel naisel tikub ligi
ja oma tyra kiidab kõigest väest
meil ta jaoks varutud on tõrva pigi
siis alles säru saab ta meie käest

Ta eile öösel minu kaevu kusi
nyyd seda salgab et vaid sylitas
ta olema peab väga virk ja usin
ja ilma nurinata tylita

Kuid mõned pasapyksid Põhjariikest
ta ees on õppind persse pugema
ta pykstel juba pressivad nad viike
ja õpetavad piiblit lugema”

Priidu Beier “Hymn Ku-Klux-Klanile” (valmis 1982, ilmus varjunime Matti Mogu?i all kogus “Mina – Eiffeli torn”1999). Beieril on samuti hulk neegriluuletusi, viimases kogus “Monaco” nimetab ta neid küll värvilisteks.

Laulusõnad: neegrinaistel rinnad maani

“Mul on üks rantšo, seal Guatemaalas,
kas soovite ehk sinna asuda?
Oh, preili Larsson, teid võtan kaasa
ja kuningannana seal kasutan.

Seal kasvab kohvi, seal saab banaani,
seal kõike küll, mis Jumal anda saab,
seal neegrinaistel on rinnad maani,
kuid valget naist ma vaid armastan.

...

Kus on mu tütar, mu valge ingel,
miks seda tõmmut neidu passite?
Ah see on tütar, mu väike saatan,
nii must kui öö, küll olen õnnelik!
Mu rantšo ootab meid Guatemaalas,
nüüd lähme rutt, sest tee on pikk."

"Kutse Guatemaalasse" (sõnad Jaan Tätte, viis Evert Taube)

Proosa: mees ostab naisele neegri

Peeter Sauter “Must notsu” (novell ilmus suvel 2002 Vikerkaares). Ilusa kehaga neeger, kellel “on nii palju, et jätkub kõigile” (vrd A. Kaalepi neegritari, absoluutse naisega), elab Tallinnas ühiselamus ja müüb ennast kohalikele tüdrukutele. Sest ta on tulnud vaeselt maalt ja raha on vaja. Loo peategelane ostab neegri keset ööd oma purjus naisele. Ta plaanib oma tiirast naist keppivale Johnnyle nuga anda. Neeger vihastab ja läheb minema. Pärast määrib mees ennast musta kingakreemiga kokku ja naine rahuldub selle “neegriga”. Vikerkaare neegri-eris (4-5/1997) kirjutas Sauter mustanahalisest kunstnikust Alulust, keda ta kohtas Inglismaal. Nagu "Musta notsu" Johnny, ei joonud ka see naine tilkagi alkoholi, küll aga tegi kõvasti suitsu.

Reisikirjad: neeger teadis, kus on Kivimäe!

“See ei tee mustale mehele mitte midagi undrukus olla, mille mõni proua ära on visanud, vest ja – äkki mustad sokid vanades lakksaabastes ning veel sokihoidjad ümber paljaste säärte. Mõnel on viltkübar peas, mis auke täis on, nagu oleks teda haavlitega lastud, seejuures spordipüksid.

…

Kuid on ka neid, kes riigiteenistuses on, valges hästitriigitud ülikonnas ja kuldne kokard troopikakiivril.

…

Jalgrada läheb laiemaks, avaneb avarus metsas: neegrite küla. Lapsed ja naised kükitavad tule ümber. Ja mõni mees tuleb välja. Ei ole need linnade mustad, need on alles hoidnud oma rahvariide: alastioleku.”

Karl August Hindrey “Kongosõit” (reisikiri ilmus 1929, Hindrey käis Kongos 1927).

Ta kuulis, et Kongos vajatakse arste ja sõitis koha peale uurima – äkki võiksid eestlased seal töötada? Hindrey kujutas neegreid läbi stereotüüpide: mustad on laisad ja peavad töötama valge juhatuse all. Suurim karistus olevat neile, kui lastakse rügada, kuni kokkulepitud töö valmis.  Neeger peab emast koera – sellelt saab kutsikaid, keda süüa. Oma naist toidab neeger ainult siis, kui naine talle meeldib. Lisaks olevat neegri hammustus mürgine – Hindrey kirjutab ühest kohalikust politseinikust, kes käib ringi kummist käega, sest neeger hammustas teda.

“Senegalis juhtus kord selline naljakas ja mõtlemapanev lugu. Jagasin neegritele paberosse, mis tekitas neis ülimat hämmastust ja arusaamatust – kumba otsa pidi neid suitsetada. Ühine tubaka suitsetamine on mehi alati ühendanud ning jutuotsale viinud. Nii ka seekord. Häda oli ainult selles, et keegi ei osanud kellegi keelt. Kuid peale sõna on veel žestid ja intonatsioon, ning selle järgi võis aru saada, et mehi huvitas, kust kandist on selline mees sellise isevärki tubakapruugiga.

“Soviet Union,” ütlen tolle rahvusvahelise sõna, mis on kogu maailmas omandanud selgepiirilise ning kindlamõistelise tähenduse. Kuid seekord olin sattunud inimestele koloniaalsüsteemi traagiliselt pimedast kirjaoskamatute armeest, kes teavad ainult tolmust tänavat ning masendavalt viletsat kvartalit, kus nad elavad oma ühetoonilisi elupäevi, ja siin lõpeb nende maailm.

Kuidas edasi seletada? Ütlen: “Moskow. Moskvaa!” – ei mingit arusaamise läiget silmades.

Näitan eemalolevale laevale, mille valgel küljel on kuldsed tähed “Estonia”. Mis ütlevad neile kirjatähed, mis ütleb neile sõnakõla – Estonia. Paberossipoisid raputavad nukralt pead.

Kaotan juba igasuguse lootuse ja ütlen huupi: “Tallinn! Tallinn,“ et üldse midagi öelda, et konversatsioon jätkuks. Muidugi niisama pikad näod ja needsamad pearaputused. Paus. Enam ei oska midagi öelda ja lisan naljaviluks naljaviluks läbi nina, nii neegri keele moodi: “Kivimäe.”

“Aa, Kivimäe!” löövad meeste näod selgeks ja särama. Kõigil on korraga asi klaar. Käed surutakse pihku. Kivimäe! – selge, mis kandi mees. Selge, mis kandi tubakas ja paberossid! Nad istusid tünnidele ja hakkasid mulle kitarri mängima.

…

Seekord ma rääkisingi emale seda Senegali lugu, kus neegrid Kivimäe ära teadsid. Ema ütles, et küllap nad teadsid Kivimäed sauna järgi: seda olla mitu korda televiisoris näidatud!”

Voldemar Panso (reisikirjade kogu “Maailm arlekiinikuues” ilmus 1973).

Lastekirjandus: neegreid ahistatakse

“Kord tuli mures mustlane
Ja tahtis sõita laadale,
Ta tahtis kalli raha eest
Sääl näidata üht musta meest.

Kuid hinge heitnud oli see –
Ja moor, see karjus kogu tee:
“Kust saame uue Pambu veel,
Kel oleks hästi ilus keel,

Et seda laadal näidata
Ja rahval raha nuruda!
Kes ahnelt elus kanu sööks
Ja sekka ikka trummi lööks!”

…

Nüüd näed sa siin, mis Peedust välja tuli,
Ta pandi puuri musta neegrina,
Ning roosk ja kange näljatuli
Viib teda elus-kanu neelama.

Kui pole kanu, neelaku ta rotti,
Ja tindiga ta peab võtma hääks
Mis eit tal valab ikka tindipotti,
Et Peedu joogist hästi mustaks jääks…

Karl August Hindrey “Pambu-Peedu” (esmatrükk 1906, autori illustratsioonid). Erakordse lolluse tõttu laadatolaks sattunud Pambu-Peedu on üks Hindrey tegelastest, kes muutus üldmõisteks. Eesti kirjanikud andsid neegritele väga sarnaseid nimesid – vt J. Liivi Pimbo-Pambo ja K. Kanguri Pambu.

“Olla neeger
Ameerikas -
tähendab aga
põlgust,
sõimu
ja rusikaid,
seismist äride
akende taga,
harva üksikuid suutäisi vaid.

Hundi kombeid ja
seadusi tunnustab
"ameerika elulaad"
ja õpetab Johni vihkama
noorelt niisugust kodumaad.”

Ralf Parve “Väike John” (poeem ilmus kogus “Laste värsse” 1966, illustratsioonid Heldur Lareteilt). Väike vaene neegripoiss elab New Yorgis. Ta on näljas. Koerte restoranis (!) maha kukkunud leivaraasu haaramise pärast annab paha valge mees Johnile peksa. Hea valge viib neegripoisi rahu ja võrdsuse meeleavaldusele.

“Harakas oli pannud Pambu pessa ja itsitanud kahjurõõmsalt:

“Praegu on mul kõht täis. Ennist sõin ühe hiire. Aga hommikueineks panen sinu nahka.”

Öö otsa oli ta valvanud pesas oma saaki. Ta polnud silmagi kinni pannud.

Hommikul vara oli harakas haigutanud magusasti ja teatanud:

“Nüüd, neegripoiss, pistan su kinni!”

“Pista, pista…” oli öelnud Pambu.””

Kalju Kangur “Timbu-Limbu õukond ja lumemöldrid” (ilmus 1969, joonistused Erki Evestus. Lugu tillukesest nukust Timbu-Limbust ja tema kaaskonnast – kuhu kuulus ka kummist neegripoiss Pambu –, kes tõid maailmale tagasi lume. Tõlgitud kuude keelde.)

USA suursaadik avas iga-aastase afroameerika ajaloo kuu (Black History Month) näitusega mustanahaliste kirjanike portreedest Inglise Kolledžis Tallinnas. Sama näitus kolib veebruari lõpus Tartu Ülikooli raamatukokku. Vaadata saab filme mustanahalistest. Toimub üks klassikalise muusika kontsert.

Neegrid enne ja nüüd

Paarkümmend aastat tagasi võis Eestis mustanahalisi mehi näha põhiliselt liikumas Tallinna Merekooli ehk kilukooli ümbruses Luise-Endla tänava kandis. Lapsepõlvest mäletan, et tauniti tütarlapsi (vanemad naised nimetasid neid vene lindudeks), kes nende rõõmsate pruunide poistega sõbrustasid. Mäletatavasti käisid neegrinoormehed  tantsimas “madruste” suveteatris Rannavärava Bastionil, mis oli omal ajal tuntud lõbustuskoht

Nüüd on Eestis hoopis teised ajad. Neegermeremehi pole ammu nähtud. Selle asemel avastas šokolaadipoisid meie meelelahutustööstus. Tantsivaid ja laulvaid mustanahalisi tuleb kõigi rõõmuks Eestisse üha juurde. Nagu teisteski põhjamaades, puhuvad neegrid selles eluvaldkonnas uimastele kahvanägudelegi elu sisse. Selle kõige ilmekam tunnistus on, nagu kõik hästi mäletavad, Dave Bentoni ja Tanel Padari võidukas duett Eurovisioonil 2001.

Ka Eesti spordis (eriti korvpallis) on neegrid juba aastaid hindamatud abimehed.

Kuid viimasel ajal on neegripoisid Eestis hakanud ka pahandust tegema. Näiteks Mike Emelai näib olevat vahetanud lauljaameti narkoärimehe omaga. Politsei hoiab nigeerlast kokaiiniäri organiseerimises süüdistatuna vahi all.

Barbi Pilvre