Lauri Õunapuu (29)
Praegu dikteerib mu hommiku enamasti see, et ma käin palgatööl ja pean olema konkreetseks kellaajaks tööl. Tavaliselt ma väga hästi ei taha selleks ajaks jõuda. Magan hommikul viimase sekundini. Olen rohkem sihuke ööinimene. Et kui võimalik on, et kui mul on pikemad vabad ajad, siis ma olen ikka öösel vähemalt kolmeni üleval ja ärkan kella kaheteist aegu.
Palgatöö mõttes teen väga laia profiiliga telekommunikatsiooni- ja IT-tööd. Meil on pisike firma, kus tegeleme telekommunikatsiooni- ja IT-teenuste osutamisega ning seadmete paigaldamisega. Ja kuna meil on suhteliselt vähe mehi, siis tuleb teha kõik otsast lõpuni - projekteerimisest kuni valmislahendusteni, programmeerimisest kuni kasutajate käehoidmiseni ja näpuga näitamiseni.
Aga see on mul sihuke tööasi. Töö on mul töö pärast ja muu elu on muu elu pärast. Töö eraelu ikkagi ei dikteeri. Et siis, kui töö on lõppenud, siis ta on lõppenud ja edasi tuleb muu elu. Need on mul rangelt lahus. Tööd ma koju kaasa võtta ei saa ka, pigem on vastupidi, et pea on kogu aeg muid mõtteid täis. Mitte et nad segama hakkaksid üksteist, aga ikkagi on nad kaks eri asja.
Tegelikult on neid erinevaid maailmu muidugi rohkem, mitte ainult kaks. Eraelumaailm jaguneb veel väga mitmesse lahtrisse, millest üks on Metsatöll.
Vahest on igal inimesel erinevad tahud ja muusika ka, mida sa lood, ei lähe kõik ühte kapsaaeda. Ideesid ja asju on mul nii palju, et ühed lähevad Metsatöllu jaoks, teised hoian kiivalt endale, kolmandad on rahvamuusikas ja neljandad on veel sellised, mis ootavad oma aega.
Mul on diktofon kogu aeg kaasas, minidiskisalvestaja - igasuguseid ideesid tuleb kogu aeg ja siis ma lindistan sinna peale. Tugevamad ideed hakkavad kohe peas ketrama ja neist tulevad igasugused laulud ja muusikapalad. Aga ka igasugused nõrgemad ideed, mis korra välgatavad - need ma panen ka nii-öelda kirja, ümisen või laulan diski peale ja siis nad on seal olemas. Noodikirja ma ei tunne.
Mõnikord minidiski kuulama sattudes olen isegi mõistatanud, et huvitav, keda ma siin olen lindistanud. Sest ma lindistan kõike muud ka, kogu aeg ja pidevalt. Alates tänavamürast kuni juhuslike avastusteni tänavanurgal, kui mõni tänavamuusik kuskil mängib või nii... Teinekord on isegi raske kindlaks teha, et mis asi parasjagu seal on olnud. Et kas ma olen ise midagi peale laulnud või keegi muu.
Kui see argipäeva tööpäev lõpeb, siis oleneb ka päevast, mis tegemised on plaanis. Tavaliselt on aeg hästi tihedalt täis topitud. Aga kõigepealt lähen ikkagi koju ja istun natuke maha ja panen need töömõtted ja -toimetused kuskile nurka, järgmiseks hommikuks valmis. Neid sealt enam üles ei korja selleks õhtuks.
Kui midagi muud ees ei ole, siis tavaliselt mängin tükk aega mingit pilli. Mitmesuguseid pille - kõik pillid on erineva siseeluga. Igat lugu iga pilliga ei saa mängida. Mitte sellepärast, et häälestus ei võimaldaks, aga sellepärast, et teistpidi ette ei kujutagi - mingisugune helijupp on kindlalt ühe pilli jaoks ja mingi on teise pilli jaoks. Peas sopistuvad sellised asjad välja. Teinekord katsetan jälle nii, et laulan mitu häält arvutis üksteise peale ja kuulan, kas lugu ja hääled kõlavad reaalselt ka samamoodi kui mõttes. Mõnikord tuleb pähe sihuke laul, mis on umb es kakskümmend minutit pikk, siis võtab ikka aega, et sinna kolm häält peale laulda.
Mõnel õhtul on Metsatöllu proovid - siis arutame oma tegemisi ja olemisi. Tavaliselt kõige pikemad prooviosad ongi arutamised, sest muul ajal ju väga kokku ei saa kui proovis ja kontserdil. Kontserdil ei ole aega pikalt rääkida ja proovis siis teeme sihukesed arutamised ära, sest silmast silma on ikkagi kergem asjad selgeks rääkida ja jõuda mingisugusele konkreetsele otsusele kui e-posti teel. Ükskõik siis, kas kontserdile minemise või mitteminemise või plaadi tegemise või loo tegemise suhtes. Kui vähegi võimalik, siis me üritame ikka kaks korda nädalas proovi teha.
Ega meie proovid ei ole nagu mingisugused harjutamised. Pilli harjutame ikkagi igaüks oma kodus, selle jaoks ei ole vaja proovi minna. Proovis ikka mängime konkreetselt juba kokku ja võib-olla midagi muudame, täiustame. Kokkulaulmist harjutame küll proovis, sest kodus ei saa ju kokku laulda kellegi teisega peale iseenda.
Kõige suurema osa minu vabast kodusest õhtust hõivab muusika. Näiteks, kui televiisor toanurgas mängib, klõpsan tal hääle kinni ja mängin ikkagi mõnd pilli. See on jälle niisugune omamoodi asi, millest mõni inimene võib-olla ei saa aru. Mulle küll tundub, et teinekord on mingi muu tegevuse juures muusikat isegi kergem mängida. Et loed raamatut ja samal ajal mängid pilli, näiteks. Või vaatad seda televiisoripilti ja mängid pilli. Siis nagu saad mõtted sellest näppude õigesti keelte peale panemisest lihtsamini eemale. Et mängid ikkagi muusikat, mitte et mängid pilli. Saad ennast ära unustada ega ole nii krampis pillimängu tehnilise poole ümber.
Kontserdil on ka nõnda, et ei mõtle selle peale, kuidas sa välja näed või mida inimesed arvavad või mismoodi nüüd hästi ägedalt seda pilli hoida. Rahvamuusikakontsertidel või olemistel või õhtutel - mida ma ka toimetan ja teen vahetevahel - seal on see lihtsam, paned silmad kinni ja laulad oma laulu.
Rock-kontserdil on melu jälle rohkem. Siis õnnestub kuidas kunagi. Kuivõrd suudad parajasti ennast ära kaotada, sellest oleneb ka pärastine enesetunne, et kas oli hea või ei olnud hea.
Minu meelest muusiku enda funktsioon kaob ühel hetkel muusika juurest ära. Jääb ainult see muusika. Ma ise ei ole lõpuni aru saanud inimeste fännamisest või ansamblite fännamisest. Ma ei ole konkreetselt kellegi fänn olnud. Ma fännan seda muusikat, aga mitte seda muusikut. Muidugi on väga tore, et sel muusikal on võimalik läbi selle inimese kuuldavaks saada, ja hästi ägedaid muusikuid on olemas, aga kõige rohkem selle asja juures mängib ikkagi muusika ise.
Siis kui on pidu, siis ma pidutsen ikka nii, et meri on põlvini. Aga klubides ega rock-kontsertidel käija ma eriti ei ole. Rock-kontserdid, kus ma käin, on mu enda ja Metsatöllu kontserdid tavaliselt. Neist ma saan juba selle elamuse kätte, mis mul selles mõttes vaja on. Aga omaette möllamised on ka... omaette asjad."
