Moldova ilusad asjad
Moldova ei ole just riik, kuhu turistid ilusat arhitektuuri otsima tuleks. Üht-teist jääb maanteed mööda tuhisejal siiski silma: siniseks krohvitud sammaste ja freskodega madalad maamajad, rikkalikult ehitud kõrged rohelised väravad ja ... muidugi maabussipeatused.
Just, needsamad, 70ndatel ehitatud betoonbussipeatused, mille tolmhalle sugulasi on Eestiski, on Moldovas kaetud rõõmsavärviliste mosaiikidega, abstraktsete mustrite, askeldavate inimeste, linnu- ja lillepiltidega. Peale kaheaastast Moldovas elamist tean, et selliseid meistriteoseid näeb üle terve Moldovamaa: nii kaheteist aasta eest lahkulöönud Transdnestrias kui ka autonoomses türgisugu keelt rääkivas Gagauusias. Mosaiikpildid ongi vist ainukesed, mis lõhestunud Moldova mõtteliselt jälle üheks seovad.
Arhitekt Igor Apostolos riiklikust arhitektuuriinstituudist on algul kohmetu, kui bussipeatuste kohta küsin. Bussipeatused? Veidi hiljem aga meenutas ta heldimusega vana head aega, mil arhitektid ja kunstnikud omavahel koostööd tegid, ning rääkis, kuidas seitsmekümnendatel anti tollastele külanõukoguesimeestele käsk kaunite bussipeatuste ehitamiseks raha leida. Siis oli Moldovas tänase kohutava vaesusega võrreldes palju rohkem raha: kolhoosid olid rikkad ning nad said kunsti peale kulutamist endale lubada. Teisalt oli Moldovas jälle palju monumentaalkunstnikke, kes tegid nii tõsiseid hiiglaslikke mosaiikpannoosid kui kergemaid haltuuratöid.
Dnestri jõe idapoolsel kaldal, Transdnestrias (või nagu seda venepäraselt kutsutakse – Pridnestrovias) on ilusaid bussipeatuseid jalaga segada. Pole ka imestada, sest sinna, praeguseks Moldovast lahkulöönud kitsale maaribale oli koondunud ligi pool tööstusest. Ilmselt olid ka kolhoosid rikkamad. Mida rohkem lõuna poole, seda kehvemaks jääb ümbruskond ning seda harvemaks ja... türgipärasemaks muutuvad mosaiigid. Mõnele bussipeatusele Gagauusias oleks justkui türgipärane vaip maandunud.
Üks näide ilmekatest Transdnestria bussipeatustest seisab Chi?inau-Tiraspoli maantee ääres – neli väga karmi ilmega naisterahvast, kõigil käed ähvardavalt puusas, ühel käsi justkui löögiks üles tõstetud. Sealsamas, Tiraspoli maantee ääres seisab kosmose-teemaline mosaiikputka, millel sinist ja kollast karva skafandris mees, Saturn peopesal, sõbralikult lehvitab: Hallo-hallo, siin kosmos! Teine kosmonaut, punatäht rinnas, kaisutab andunult raketti.
Rumeeniasse, Ia?i viival maanteel, keset trööstitut lagedat leian sooja ja rikkaliku saagikoristusmosaiigi. Ma arvan, et just seda bussipeatust pildistasin esimesena. Niivõrd kontrastne oli see üksluise maastikuga võrreldes – sügavsinine taevas taustaks, hoiab põlvitav tütarlaps puust võetud küpset õuna ja pearätiga neiu nopib hiiglaslikku viinamarjakobarat. Päikesest pruuniks põlenud näoga mosaiikmees puhub rõõmsasti vilepilli, teine kaisutab sealsamas lambatalle, kolmas tassib noore veini vaati. Suurepärane idüll – justkui muinasjuturaamat oleks maanteel!
Mosaiik oli Moldovos seitsmekümnendatel hullult moes! Mosaiike leiab Nõukogude Liidu õitsvaks aiakeseks nimetatud endisest vennasvabariigist üldse kõikjalt: hiigelpannoosid on kultuurimajade, haiglate ja koolide fassaadidel; mosaiikide tarvis on põlluveerde ka lihtsalt niisama betoonseinu püstitatud. Arhitekt Apostolose sõnul olid külavanemad ise selliste monumentaalsete tööde loomisest huvitatud, kuna lootsid möödasõitvatele tšinovnikutele heast küljest meelde jääda; tahtsid, et neid eesrindlikeks peetaks.
Kardan, et enam ei ole kaunistet bussipeatus küla uhkusasi. Kui ma Butori külakese voldikuna vooklevat bussipeatust pildistama jooksen, ehmatan eemale indiaanipäraste kujundite pihta pissiva poisikese. Mõnelgi mosaiigil on näha põlemismärke, mõned on lihtsalt lagunenud, mosaiigikivikesed koost kukkunud.
Tegelikult oleks vahva, kui mosaiigiga kaetud bussipeatused ilmestaksid Eestigi maakohti. Võiksime näiteks disainiväljaande Moodne Kodu maikuu numbris siseruumidesse soovitatud “ornamendid, psühhedeelilised op-mustrid, multifilmitegelased ja Roy Lichtensteini karmid kangelannad” vannitubade asemel hoopis maastikule kanda. Te ei taha ju poolpaljast näpuga viitavat blondiini alatiseks oma vannituppa? Puhja ja Tartu vahelisel maanteel talvises tuisus oleks see aga päris naljakas. Ja moldaavlastel oleks hea meel, et eestlased neilt midagi õpivad.
