Perepilt

Perepilt on rubriik, kus pereliikmed räägivad teineteisest. 

Intervjuu: Juhani Püttsepp

Toomas Lunge (40) ja

Andres Lunge (41)

Noorem vend Toomas Lunge töötab teatris Vanemuine muusikalise kujundajana, ansambli Justament liige. Tal on Tartus oma stuudio.

Vanem vend Andres Lunge on arhitektuuribüroo OÜ Lunge & Ko arhitekt. Tema projekteeritud on Rocca al Mare tennisekeskus Tallinnas, Tartus Vanemuise kontserdimaja ümberehitus, jalakäijate sild Botaanikaaia nuka juures ning Taaralinna klaasist maja - GNP ostukeskus.

Hugo Treffneri kooli ümberehituse eest sai ta linna kultuuripreemia.

ANDRES, Vana Toi

Kui ma veel piipu tõmbasin, oli minu lemmiktubakas MacBareni “Ploomikook”. Hästi jäme, musta ploomi mekiga.

Lähim koht, kus seda siis sai, oli Taani. Tont tõi seda mulle vahel. Mina olen Toomast alati Tondiks kutsunud.

Ega ma muud suitsetanudki kui seda ploomikoogi sorti, olin tubakaga alati hästi varustatud.

Esimese piibu tõi mulle ka Tont. Poolast, kultuuripäevade raames.

Suitsetama hakkasin 1. aprillil 1983, pärast üht emotsionaalset üleelamist. Sigaretid mulle ei istunud, läksin ruttu piibu peale üle. Aastaid tagasi lõpetasin ka piibutamise, 20 kilo tuli pärast seda selga.

Suitsu proovisime Tondiga koos Virumaal suvitades, kuue-seitsmeaastaselt. Sigarette saime naabripoisilt, kelle isa oli traktorist. Tõmbama läksime metsaveerde, aga vanatädi hiilis järele, jäime vahele. Väga nukker olukord. Vanatädi võttis meilt ausõna, et me rohkem ei tee, siis lubas emale mitte rääkida. Mina pidasin sõna, aga tädi rääkis emale muidugi kohe ära. Ema oli psühholoog, tema välja ei näidanud.

Kui koera saime, hakkas Tont koeraga Ropka raudtee ääres jalutamas käima - jäi jälle suitsetamisega vahele. Kogu aeg on olnud nii, et kui keegi midagi tegi, jäi vahele.

Mustade Vendade Ordu oli väga salajane organisatsioon. Olime ülikooli õppejõudude lapsed, meid ühendasid sarnased huvid, lugesime samu raamatuid.

Meil oli õpilaspiletite blankette, kleepisin sisu üle ja joonistasin uue sisu, nii sai ordu passid. Väänasime nimed musketäride eeskujul prantsuspärasteks. See oli neljandas-viiendas klassis.

Ei olnud meil väljamaal sugulasi, kandsime seda, mis poes oli. Tont sai minu käest sinise ühe nööbiga pintsaku.

Tagantjärele kripeldab, et võtsin mõned ägedamad asjad endale. Olid meil sellised laiad rihmad, vapikujulise vasest pandlaga. Keegi kinkis. Ühe pandla peal olid mustad tulbid, see sai mulle, teise pandla peal mõõgad ja ristid, see sai Tondile.

See mõõkade ja ristidega oli ägedam, sain selle Tondilt välja peetida. Jäi kripeldama. Mu vanem poeg Matu kandis seda rihma väga hoogsalt, aga nüüd on see kuhugi kadunud.

Kui kandleansamblist välja kasvasime, tuli Tondile väga ruttu bändituhin peale, juba käis linna noorteklubis, ja juba hakkas koos Sulev Ulbiga plaate keerutama. Mina jäin sellest eemale, aastake on ka jõle suur vahe.

Sulevi vanem vend Olev Ulp tegi ülikooli vanas kohvikus kuulamisdiskosid. Uksehoidjatega oli kokku räägitud, et saime sisse, taga nurgas oli meie jaoks üks laud. Üliõpilaste kohvikus! See oli huvitav ja hariv, on meie muusikamaitset mõjutanud. Läksin 8. klassi lõpupeolt ära Ulbi kuulamisdiskole.

Et kas ei seganud, kui Tont magamistoas klaverit harjutas? Meie peal elas Vanemuise viiulimängija, kes oli abielus Vanemuise tšellomängijaga. Need panid ööd ja päevad läbi. Keegi ei läinud ülemisele korrusele vastu ust prõmmima, et jätke järele.

Miks jutita ja levipäevade aegu läks meie korter täielikuks hotelliks ära. Vanemad suhtusid Tondi pillimängu siiski hästi. Ema korrutas küll ikka: haridus, haridus, haridus!

Ega vanematele ei meeldinud, et Tondil Tallinnas kons ja Tartus ajalugu katki jäid. Aga kui nad Justamendi aastapäevakontserditel saalis istusid, ei olnud nad sugugi väga nukrad.

Mulle meeldivad kõik asjad, mis Tont teeb.

See on päris suur asi, et ta Vanemuises etendustele muusikat teeb. See, et tal on stuudio, annab kindlust. Bänd või bändid, see on ikka selline enesenäitamise soov, aga edevuseks seda ka ei saa nimetada.

Helilooming, muusikad näidenditele, mõned neist on ikka väga hästi õnnestunud, näiteks “Eesti pulmad”. Neid on kümneid, “Pulmadest” anti plaat välja, mõnest teisest võiks veel anda, mõned tema tööd on teenimatult tahaplaanile jäänud.

Südametepuistamise klubi pole meie pere kunagi olnud, aga kui on mingi jama, siis esimene asi, pöördun tema poole.

Kui Tallinnas õppisin, vahetus mul kaheksa või kümme korterit. Tondil oli siis jälle ühe aasta peale üks pruut, loomulikult peavarju vaja. Tuisu tänaval Järvel oli üks koht. Võtme koht oli talle alati teada.

Oma korterid on Tont ise sisutanud. Kui ta ütleks: tee mulle maja, siis ma teeksin sellise, nagu ta tahab.

Mustade Vendade Ordu on hetkel suletud, aga võibolla meie lapsed taasasutavad selle, nad on üks kokkuhoidlik kamp.

Mul on kaks poissi, kes elavad Tallinnas, aga nädalavahetustel ja koolivaheaegadel tulevad Tartu ja siis nad on Tondi lastega kogu aeg koos, hoolivad üksteisest väga.

Meil on EVANS, Emajõe Vaba Aja Nautijate Selts. See hõlmab korvpalliklubi 100+ ja paadiprojekti.

Korvpalliklubis mängivad üle sajakilosed ja nende lapsed. Tont ei kvalifitseeru.

See on sumokorvpalli moodi korvpall. Käime koos Treffneri võimlas, piirid on lagi ja seinad. Oleme mänginud Võru vallaga, võõrsil kaotasime, kodus Treffneris võitsime.

Tegelikult saaks Tont platsile küll, kui ta kohale tuleks. Aga ta ei tule, vist kardab näppude pärast, et need jäävad kuhugi vahele ja ta ei saa pärast enam klaverit mängida.

40. sünnipäevaks tellis ta mult paar kasti valget ja paar hästi punast veini.

TOOMAS, Tont

Kuna vanusevahe on ainult veidi rohkem kui aasta, on meid võetud nagu ühte aastakäiku. Sattusin kaheselt lasteaeda, ühe ropsuga ka kuueselt kooli.

Minul olid koolis neljad ja mõni kolm, tema kogu aeg viieline. Toi on kogu aeg olnud parem. Mida Toi otsustab, nii on. Insta ajal hakkasid sõbrad teda Vanaks Toiks kutsuma ja nii on see jäänud.

Üks on kogu aeg olnud suurem ja teine väiksem, kõik Toilt päritud ülikonnad on mulle olnud natuke suured. Isa siis kohendas neid Singeri masinaga parajaks.

Isa Georg Lunge (kutsuti Jüriks) töötas Tartu autobussipargis, juhtis ekskursioonibussi. Sellist kõrgete istmete ja siniste tuledega, number oli 106. Isa sõidutas ka lapsi. Pani terve lasteaia peale ja Pühajärvele! Vanast Toist on väga uhke pilt. Ta võib sellel olla kolm aastat vana, keerab suure bussi rooli.

Ema Aino Lunge õpetas ülikoolis lastepsühholoogiat. Kui olin teises klassis, kolisime Aardla tänavasse ülikooli töötajate majja, saime kolmetoalise. Memm sai omale kabineti, paps ehitas sinna kaks maast laeni raamaturiiulit. Kui memm suri, pärandasime terve autokoorma raamatuid psühholoogiakateedrile.

Aardla tänava majas oli terve hulk üheealisi lapsi. Meil oli Mustade Vendade Ordu. Meie ordu eesotsas oli tüdruk, Anne Türnpu. Keldrisse ehitasime nõupidamiste ruumi, mina, laekur hoidsin plastmassist kommitopsis raha. Selle eest käisime vahel kõik koos jäätist ostmas.

Vaenlasi ei olnud. Aga kui Toi jalgratas ära varastati, formeerus kamp nagu sõjavägi. Leidsime ratta üles. Varas jooksis poolelioleva ehituse suunas, kui järele jõudsime, sai paraja ketuka.

Istusin ühes pingis Sulev Ulbiga. Olime teises või kolmandas klassis, kui Sulevi vanem vend Olev keeras toa ukse lukku, pani mängima Frank Zappa “Hot Rats” ja ütles: “Kuulake nagad, kuigi praegu ei saa te sellest mitte nahvigi aru!”

Toi istus pisikese laua taga, pliiats käes, joonistas purjelaevu. Isale põletas sünnipäevaks puu sisse rataslaeva. Klassivenna Ando Männamaa salmikusse kirjutas ta 6. klassis, et tahab saada arhitektiks. Mina kirjutasin sinna: tahan saada klaverikunstnikuks, hiljem kirjutasin, et treialiks ja siis uuesti, et klaverikunstnikuks.

Käisin Magda Isati, vabariigiaegse daami juures tunnis, reumast räsitud kätega suutis ta mulle klaverikunsti põhialuseid ette toksida. Siis ostsid vanemad pianiino Riga.

Oleme koos mänginud kandleonu Taavet Poska ansamblis. Poska tegi kuusepuust Jütsi kandleid, ühe kõlaauguga, ainult viisikeeled peal, noodid lükati nende alla. Aga Toi mängis selles ansamblis seitsmekeelset Vene häälestusega kitarri, tegi bee-bassi: “Utsatsah-utsatsah.”

Toi on mõne koha pealt musikaalsem kui mina. Koolis mängis trummi diksiländbändis Lumivalgeke, käis ülevaatustel ja teles. Trummikomplekt oli tal kasin, aga õpetaja Riho Leppoja, aktiivne vend, ajas asjad välja. Kui ma kooli ajal lugusid tegin, siis usaldasin ka kõige rohkem tema maitset. Mängisin ette ja kui vend ütles: “Kurat, sel pole häda midagi”, siis võis loost asja saada.

Et sõjaväest pääseda, käis vend insta ajal Dvigatelis tööl, töötas valutsehhi troppijana. Võimas habe oli ees, teenis 150 rubla kuus. Elas kuskil Tina tänava keldris.

Ega see Dvigatel venda sõjaväest ei päästnud. Lõpuks ta lõi käega ja läks Lasnamäe jaotuspunkti. Sealt saadeti väeossa ära kõik, ka need, kes olid ühe käe ja poole peaga. Venna tagasitulek Lasnamäelt on kindlasti üks Nõukogude Liidu kõige kurioossemaid juhtumeid.

Kui vennas arstikomisjoni läbis, jõudis ta psühhiaatri juurde. Istus seal toolile, juuksed harali, oma Tina tänava laia habemega.

Psühhiaater, venelane, küsis: “Kuda võ poidjote?” P>

Vend: “V armiju!”

Psühhiaater ohkas: “Vam tam ploho budet!”

Siis uuris see lahke naine Toi käest, kas see kujutab end kell kuus hommikul rööbaspuudel turnimas. Õudne! Ja lastigi Toi tulema. Kui juba Lasnamäel kahtlus tekkis, aitasid teised arstid pisut kaasa ja Toi oli vaba.

Tükk aega oli see teadmine, et vee äärde jõudmiseks tuleb Tartust kuhugi sõita. Aga Emajõgi on ju ukse all. Siis Jaak Tuksam soovitas, et tuleb osta lappaja. Saimegi sellise puupaadi Lohusuust kalur Pavel Bestšastnõi käest. Üheksa meetrit pikk. Meist endist polnud suuri ehitajaid, aga Soome mees Reio tuli appi, pani kahvelpurjed peale, seadis betoonist ja rauast võimsa kiilu alla. Purjekas sai nimeks Äge. Vana Toi käis paadijuhikursustel ära, tema on korraga reeder ja kapten.

Ühepütine diisel peal, käid allavoolu päeva ära, oled tagasi tulles hoopis teine inimene, nagu oleks kuhugi mingi sahtli tühjaks kallanud.

Milliseid venna töid ma tean? Rocca al Mare tennisekeskus, Vanemuise kontserdimaja ümberehitus, Tartu klaasist maja, Hansapank. Treffneri kooli ümberehitus, mille eest ta linna kultuuripreemia sai ja mida ehk vähem teatakse, sest seda pole tänavalt näha.

Hoopis vähem tuntud on tema kõige esimene töö – jalakäijate sild Tartu Botaanikaaia nuka juures. Ta oli just Tallinnast tulnud ja hakkas tööle EKE projektis: “Las naga viskab joonised ära!”

Mina usaldan Toid maitseküsimustes. Tema valib veinid. Tegelikult on ta väga mõnus vanem vend. Oleme tüübilt väga erinevad, välimuselt suhteliselt erinevad. Tema karvane, mina sile, aga meil ei ole eluaeg mitte ühtki tüli olnud. Toi on mul kogu aeg olnud seljatugi.

Vanemad surid ühel aastal, meil ei ole rohkem õdesid-vendi, tuleb kokku hoida. Seepärast üleskutse Eesti peredele: mitte mingil juhul üks laps, ikka mitu tükki.

Kui ma Toile midagi kinkima pean, valin DVD peal mõne kontserdi. Mulle meeldib seda tema juures vaadata, tal on parem aparaat.