Kõik algab ja lõpeb Aledoiaga
“XXI sajandi armastuslugu:
Mäe peal seisis kurb loss ja selles lossis elas Printsess. Aga Printsessil oli kurb olla, sest ta oli üksi. Ja ühel ilusal päeval tuli Karjapoiss. Karjapoiss tuli kaugelt põhjapoolselt maalt, kus inimesed veel oskasid loomadega rääkida ja kus päike kunagi ei loojunud...”
Sellise ilusa muinasjutu kerib vaataja ees lahti Andrus Joonas, kellele Huntmees või lihtsalt Joonas. Tema siiras ja väsimatu usk maailma paremaks muutmise ideesse on kapitalistlikus tarbijaühiskonnas, massikultuuris ja destruktiivses postmodernsmis üllatav. Joonas on alati olnud hea jutuvestja, millega ta tegelikult publikut paelubki.
Meenub, et oma “Essees inimmõistmisest” heitis John Locke kõrvale kartesiaanliku filosoofia põhiteesi, et kõik inimesed on sündinud teatud sisemiste ideedega. Locke vaidles vastu, väites, et inimesed on maailma tulnud n-ö tabula rasa’de ehk puhaste lehtedena ning on teadmiste omandamise protsessis täiesti passiivsed. Nõnda võtab mõistus vastu muljeid välisest maailmast, kasutades neid siis ideede formuleerimiseks. Joonas on enda jaoks komplekteerinud kõik ilusa “aledoia” mõiste alla, mis on tema mängumaailm.
Joonase tööde pealkirjad on justkui prohvetlikud ilmutused või tähendamissõnad, mis kuulutavad hea võitu kurjuse üle: ”Mägi avanes minu ees ja ma läksin mäest läbi”, “Ma nägin aknast, kuidas inimesed otsisid teed”, “Inimesed ei usu enam Armastust”.
Oscar Wilde’il on üks ilus muinasjutt “Õnnelik prints”. Kullatud printsi kuju oli iga päev sunnitud nägema kogu linna inetust ja häda ning kuigi tema süda oli tehtud seatinast, ei jäänud tal ometi muud midagi üle kui nutta. Oma idealismis, mis varjab teadlikult äärmuslikku skeptitsismi ja nihilismi, on ka Joonas selle keskel õnnelik prints.
Selline ravimatu lastehaigus, mida Joonas põeb, on tema valitud saatus. Niccolò Machiavelli nentis, et eelduste kohaselt on ühiskond ikka hea tervise juures; haigusega (korratusega) on põhimõtteliselt alati võimalik toime tulla. Kunstniku eeliseks on aga alati “haigeks” jäämine, mida Joonas oma loomingus silmanähtavalt ka ära kasutab
Joonas on võtnud omaette niši Eesti kunstimaastikul, teda ei saa enam rühmitada anonüümse liikmena Non Grata alla, Pärnu marginaaliks või selleks, kes kunagi oli “vabatahtlikult fookusest väljas”. Tema “registreeritud” firmamärkidena on Aledoia, Kollane Huntmees ja Eesti Kunstimuuseumi ostetud “Punane maja” sama hästi kui patenteeritud. Kui Joonasest räägitakse või kirjutatakse, võtavad millegipärast alati sõna solidaarsed sõbrad-kriitikud, kelle ring on suhteliselt väike. Oleks aga huvitav kuulda ja kuulata vastukaja kelleltki eemal- ja kõrvalseisjalt. Tõsi, ega nn hundina ei lase ta endale ligi, mistõttu tema kreedot ei olegi nii lihtne analüüsida. Igatahes retseptsioonini pole Joonase loomingu puhul veel jõutud.
Lisaks paeluvale tekstile on ka tema maalitehnilised oskused, lõuendi kiht kihi haaval katmine, lakkimine ning kruntimine samuti tähelepanu vääriv autoritehnika. Ei tasu unustada, et ta oli sel aastal ka Konrad Mäe maalipreemia üks nominentidest. Poiss, kellele Tiit Pääsuke olevat juba esimesel kursusel Eesti Kunstiakadeemias öelnud: “Sulle pole ju siin koolis enam midagi õpetada, sa oled valmis...”
Üsna hiljuti ilmus tänuväärne raamat eesti noorest kunstist “22+”. Veel pole raamatuks köidetud teedrajavaid eradiseiseisjaid, omaette nähtusi, kes on juba nii meil kui mujal tuntust ja tunnustust kogunud (erandiks on küll artiklite kogumik “Ülbed üheksakümnendad”). Üks peatükk eesti kunsti ajaloost on puudu. Ka Helme ja Kangilaski “Lühike eesti kunsti ajalugu” on juba ammu ikka väga lühike.
