Priit Pärn (59)
Igast kuust ühe nädala veedan ma Soomes. See päev on täiesti teistmoodi kui päev siin. Turus olen ma õppejõud ja siis on päeva sisu kool ja õpilased.
Aga kui ma olen Eestis, ärkan seitsme ja kümne vahel. Ma ütleks, mul ei ole kunagi elus olnud sellist rutiini, et ma tõuseksin kindal kellaajal. Kui on vaja tõusta, siis ma lihtsalt tõusen. Täna ma ärkasin pool kaheksa.
Muidu sõltub äratus sellest, kui kaua ma olen teinud eelmisel päeval tööd. Väga tihti saan ma magama kell kaks või kolm öösel ja siis kell seitse ei tõuse.
Ma pean alati hommikuti mõtlema, kumba ma tahan - teed või kohvi. Pole põhimõttelist vahet. Ja kui teed või kohvi ei saa - pole ka mingit vahet. Ainuke asi - hommikul peab sööma. Söön kas müslit või putru. Kõige parem on rukkihelbepuder, aga kuna rukkihelbeid on harva saada, siis ka tatart. Ja kord nädalas on Inglise tüüpi hommikusöögi, praetud muna ja peekoni kord.
Kui ma olen kodus, siis üldiselt vaatan internetist läbi lehed. Televiisor on meil niimoodi, et sellesse köögi piirikonda, kus käib söömine, televiisor ei paista. Ja kui paistaks, siis ma arvan, ta ka sees ei oleks.
Edasi sõltub kõik sellest, kus ma olen ja mida ma teen. Väga harva, kui ma hommikuti jooksen. Ma jooksen õhtuti. Kui ma näiteks teen filmi, siis sõltub, mis etapp sellel filmil on. Et kas töötan kodus või stuudios.
Joonisfilmil on praegu selline projekt, kus seitse inimest - igaüks kaks minutit - peab tegema filmi, mis põhineb ühe Eesti luuletaja luuletusel. Piiranguid pole. Ja nüüd on käsil pikem film, mille stsenaarium on peaaegu valmis, novembris hakkab tootmine. Töönimi "Elu ilma Gabriella Ferrita".
Nii, nüüd peab saama ennast laua taha. Või arvuti taha. On vaja saada esimesest nõksust üle. Tuleb energiat nõudev protsess. Siis leiad, et nõud on vaja pesta, et puud peab riita laduma. Kergesti läheb käiku asendustegevus.
Ja kui on intensiivne mõttetöö, üldiselt seda üle nelja tunni mõttekalt ei tee.
Siis ma kas söön, käin poes või käin jooksmas või teen midagi aias. Mingit tegevust leiab alati. Või loen. Hetkel ma loen Haruki Murakamit, "Kafka rannal". Ma avastasin ta enda jaoks möödunud aastal.
Aga kui nüüd on see etapp, et ma pean joonistama - animaatoritele ette, kuidas filmi tegelased hakkavad liigutama -, siis võib kuulata raadiot või muusikat. Loovmoment, kus aju on hõivatud, on möödas. Siis ma eelistan jutusaateid. Mulle meeldib kaasa mõelda.
Ja see on selline töö, mida ma võin teha kümme tundi järjest. Kui vaja. Võib ka kaksteist tundi minna. Kahtlemata rumal, aga ma vaatan, et teen veel selle ja selle ja siis veel selle ka.
Vahel on filmi tehes nii ka, et kuigi sa ise oled mõelnud need tegelased välja, aga pead aasta otsa nendesamade kollidega tegelema - ei ole vabadust joonistada ta nüüd teistmoodi -, siis lähed lõpuks ja joonistad teda täpselt nii, nagu tahad. Saab ka rutiini peast välja.
Üldiselt, kui on kodune töö, siis lõuna teeme nii lihtsalt, kui saab. Võib olla ka lihtne purgisupp. Täna pool, homme pool. Pikem lõuna tükeldab päeva ära.
Kui isu tekib, joome kohv i. Või teed. Õlut ma päeval ei joo.
Ka õhtusöök võib olla lihtne. Ja väga tihti võib olla ka nii, et õhtut me hakkame elukaaslasega tegema alles kell 12 öösel.
Viimased kaks aastat olen jälle jooksmas käinud. Nelikümmend kilomeetrit nädalas. Seda pole palju. Neli korda kümme kilomeetrit. Kui lugu on enam-vähem paigas. Või kui vaja mingit lahendust otsida, siis jooksmine või suusatamine aitab. Jooksmises on oma rütm, ma hakkan pärast natuke teistmoodi nägema.
See ei pea alati olema kümme, vahel võib viisteist kilomeetrit ka olla. Jooksmisega on nii ka, et tänapäevane, hästi korraldatud elu ei paku sulle vaimset ja füüsilist tasakaalu. Kui tulla - pikk päev stuudios - koju, tunned, et oled õudselt väsinud. Ent kui sa siis suudad end sundida jooksma, tagasi tulles on vaimne väsimus kadunud, ja see füüsiline väsimus on jube mõnus.
Vahel me jookseme kaksi ka. Elukaaslasega. Tema on suhteliselt algaja, siis ma jooksen edasi-tagasi koos temaga.
Kui joosta üksi, on võimalik mõelda ükskõik mida. Teatud punktini. Sõltub, kui kõrgel pulssi hoida, ühel hetkel läheb see valusaks tegevuseks. Siis ei mõtle muud kui et, kuidas hoida pulssi.
Aga vahel ma ei tee mitte midagi. Oli periood elus, kus ma õppisin mitte midagi tegema. Päris raske oli. Ei tea, mis see on - eestlased? Meie kliima? Sa tunned ennast hästi, kui sa midagi teed. Kaevad mõttetu augu maasse - oled kohe midagi ära teinud. Veel enam - päev ei ole läinud raisku. Aga jäta see auk kaevamata!
Unenägudega on kahjuks nii, et nad üldiselt ei ela kaua. Mõnikord ärgates on kogu see pikk film silme ees ja kui hakkad endale või teisele seda rääkima, selgub, et sa mäletad sealt ainult mingit väikest juppi.
Unenäod on kummaline maailm - et kes neid disainib? Aga unenägudest otse ei ole midagi võtta oma filmidesse. Sama, nagu elust ei ole suurt midagi võtta. Vahel oled ise unenäos mingi mõiste, mitte tegelane - väga raske kirjeldada.
Kunagi ammu, ülikooli ajal, olime Siberis. Jäime lume kätte. Selline ekspeditsioon oli. Olime mitu nädalat seal - suvevarustusega. Kõigil, mitte ainult minul, olid unenäod - mitte, nagu võiks arvata, mingid košmaarid, vaid öö jooksul kohe mitu sellist täispikka filmi, kus ise olid äärmiselt edukas tegelane. Kraade oli kuskil nulli ringis. Aju tootis sellist hästi organiseeritud ja täiesti vaadatavat kino. Müstiline värk. Aju toodab, mida tahab.
Mis laupäeva puutub, siis kui on sünnipäeva õige päev, siis selle ma veedan kodus. Tulevad sõbrad. Ega sellest niikuinii ei pääseks. Kui õigel päeval peitu pugeda, siis see päev venib kuu pikkuseks. Ei-ei, mul ei ole selle vastu midagi! Tulevad sõbrad, kes on erinevatest eluperioodidest jäänud, noored-vanad. Hea põhjus näha neid, keda ei ole tükk aega näinud.
Aga nüüd peab hakkama üht raamatukaant tegema. See peaks kohe-kohe välja tulema. Tuleb raamat minu piltidest. Selle peab täna valmis saama."
