Lepp Lepa uulitsast
Mul ei ole poliitilisi vaateid ega sümpaatiad, tunnistab Elmar Lepp. Ta on kaalunud liitumist kõigi erakondadega alates Isamaast lõpetades Keskerakonnaga. "Kui tahad oma kogemustega linna arengule kaasa aidata, pead sa Pärnus osalema kohalikus poliitikas." Ehk teisisõnu: kui tahad äri teha, siis pead olema võimu juures.
Isamaaliiduga ei saa ta aga liituda, sest seal on konkurendid. Edgar Savisaar pole kutsumas käinud, küll aga Villu Reiljan Rahvaliidust.
Lepp kandideerib Reformierakonna nimekirjas. Reformierakond on Pärnus võimul ja Lepp loodab, et jääb ka peale valimisi. Kui mõõdukad poleks Leppa ja Mark Soosaart eelmiste Riigikogu valimiste eel oma ridadest lasknud välja puksida, oleksid nad Riigikogus istunud.
"Olime jah Soosaarega veidi klounid," ütleb Lepp. “Kandideerisime üksikkandidaatidena. Seega ilma erilise lootuseta sisse saada. Aga valimistel saatis meid tohutu edu.”
Lepp kogus Riigikogu valimistel 2400 häält, mis näitas, et ta on esimese suurusjärgu häältepüüdja.
Kust hääled tulevad? Lepp on rahvamees. Ta on Pärnus aastaid olnud helde sponsor ja jaganud meedia tähelepanu all raha nii näitlejatele, spordile kui ka suurtele peredele. Ärimees on viinud Endla teatri nii Ameerikasse, Kanadasse kui ka Austraaliasse. "Ma ei ole ahne," ütleb Lepp. “Olen toetanud inimesi ,seetõttu tunnen ka rahva toetust. Äri on minu jaoks nii töö kui hobi.”
15 aastat meedia tähelepanu
Elmar Lepp istub oma pojale kuuluva hamburgeriputka juures Pärnu kesklinnas lastepargis ja mugib hiiglalikku kotletti kahe saia vahel. Kioski ümber askeldavad kliendid teevad talle ainult rõõmu, sest rentnikul läheb hästi.
Pärnu öös kulub kohutavalt burgereid. Lepp on jäänud hingelt lihtsaks ärimeheks. Hoolimata kuulsusest ja valimisvõitudest ning valminud kaubanduskeskusest. 80ndate lõpus, 90ndate alguses on Elmar Lepp meediakangelane Moskvast Rootsini.
Esimene kapitalist, kirjutab Rootsi ajaleht. Moskva ajakiri Smena kiidab Lepa kohvikut Pärnu rannas, selle heledat sisekujundust ja mõnusat kohvi aroomi. Bulgaaria keelses ajakirjas rubriigis sotsialistlik meridiaan ilmub lugu "Perekohvik".
Need on suured lood, keskel Lepa pilt, mis kiidavad perestroika vaimus tärkavat eraettevõtlus ning inimeste loomingulise potensiaali vabastamist väikses kuurortlinnas.
1991. aastal kirjutas Rootsi ajaleht Oskarshamns-Tidningen Lepast kui Nõukogude Liidu esimesest kapitalistist, kes lausa püherdab rublades ja sõidab eksklussiivse Mercedes- Benziga. Loo keskel pilt Lepast suure sularaha kohvriga.
Tähelepanu jätkus ka hiljem. Tänu sponsorlusele oli Lepp Pärnu Postimehes igapäevane kangelane. Nüüd on sellele lisandunud ka ärialased vaidlused.
Lepp Lepa tänavas
Kaunist algusest on möödunud üle kümne aasta. Lepa kuulus videobaar ning Sky baar on kadunud koos ajaga, mis neid sünnitas. Ta ei ole enam ainuke ettevõtja ning on saanud tunda konkurentide õelaid rünnakuid.
Ta auto on tagasihoidlik - hõbedane, juba veidi kulunud Acura. Ta ise tõi
selle Saksamaalt. Ta konkurendid viitavad, et Lepp on rahatu bluffija.
Lepa pilvelõhkuja on järjekordne bluff ühes reas küpsiste tehase ja prügi
ümbertöötlemisega.
"Võibolla jäin ma liialt pikalt jändama kosmeetika ja toidukaupade maaletoomisega, millega kaasnes suur töökoormus. Kui paljud sõbrad alustasid kütuse ja metalliäri, valisin parfümeeria kosmeetika ja naistepesu säravama maailma. Mulle ei meeldi tuim rahateenimine aga oleksin pidanud liikuma kinnisvara arendusse varem,” tunnistab Lepp.
1992 oli ta firma Neptun edukate uustulnukate nimekirjas Äripäevas.
1997 aasta on Lepp rikaste aktsionäride nimekirjas oma 5,2 miljoni kroonise
Ühispanga aktsiapakiga kõrgel 25. kohal. Tema ees 15. kohal on Indrek
Neivelt, 19. Endel Siff, 21. kohal Neinar
Seli. Lepale aga järgnesid kohe tänased tuntud suurkapitalistid -
Sylvesteri müüv Mati Polli, ööklubide ärist taanduv
Urmas Past ja vähetuntud suurtäht ehitusmaterjalide tööstusest
- Jaan Kabin.
1997. aasta detsembris ostis Lepp Pärnu kesklinnas vana saunahoone
koos kõrvalhoonetega ja alustas koos Kanada partneri Erich Rannuga
kaubakeskuse ehitust.
Kuid oma kaubanduskeskuse ehitamine Pärnu turu
kõrvale ei toonud Lepale kiiret edu. Ta sattus naabri rünnakute objektiks ja
hiljem kaebas naaber Ain Pajo linnavalitsuse kohtusse, kus vaidlustas
linnavalitsuse otsuse, mille alusel müüdi hoonete juurde kuuluv ärimaa Lepale.
Lisaks taotles kinnistusametis Lepa kinnistule koormamise ja võõrandamise
keelumärke panemist. “See tegi võimatuks soodsa laenu saamise ning
plaanitud ühisfirma loomise kanadalasega. Kuna ühisfirma loomine ei
olnud võimalik nõudis partner oma ehitusse investeeritud 3,7 miljonit ja
veel lisaks 1,5 miljonit lepingujärgset tasu kohtu kaudu tagasi.” räägib
Lepp.
Juhtum mõjus saatuslikult Lepa toidukauba ja alkoholiga tegelevale firmale. “Tuli koondada 40 inimest. Kaduma läksid investeeringud hulgifirmasse. Lõppes aastaid tehtud koostöö välispartneritega,” räägib Lepp.
Kogu see jant pani keskuse ehitamise Lepal venima, laenuprotsendid jooksid ning poosid esimese kapitalisti kõri. Nüüd tunnistab Lepp, et kõige suuremast jamast on ta välja roninud, aga raske on siiski. “Pärast välispartneri, kes ei talunud postsovjeetliku ärilahinguid välja, olin sunnitud keskuse normaalseks toimimiseks ise lõpuni valmis ehitama.”
Pilvelõhkuja mees
Nüüd tahab Lepp ehitada Pärnu kesklinna Port Arturi kaubanduskeskuse kõrvale kõrghoonet. Praegu on sel krundil tema kahekordne büroo. “Linn toetab ideed. Ainukesena olid volikogus vastu detailplaneeringu algatamisele isamaaliitlased,” vestab esimene kapitalist. Samuti puudub Lepal muinsuskaitse kooskõlastus.
“Kohalik isamaa linnapeakandidaat ja muinsuskaitseseltsi auesimees Trivimi Velliste on kõrghoone vastu. Arvatavasti sündis ka tänu sellele vabariigi muinsuskaitse negatiivne otsus, kus arvatakse, et kolm neli korrust oleks sobiv,” kurdab Lepp.
Lepa arvates võiks kõrghoone neljal alumisel korrusel asuda äripinnad, nende peale tuleksid korterid ning kõige tipus oleks panoraamrestoran, saunad, bassein ning spordi ja vabaajakompleks.
Kuna tegu on äripindadega ja tulevase torni naabriteks on Port Artur, mille omanikeks on isamaaliitlased ja Vana turu omanik Ain Pajo istub lausa Isamaaliidu juhatuses, on Lepale hakanud tunduma, et tema vastu on õhus vandenõu.
Viimast isamaaliitlased eitavad ja soovitavad Lepal keskenduda oma äride juhtimisele ning mitte otsida vaenlast.
Lepale meeldib aus konkurents, kuid Ain Pajo tegevust ta selle hulka ei arva. “Kui keegi väikselt kiibitseb on isegi põnev. Kui aga pahatahtlikult konkurentsi hirmus hävitatakse naabri vara mingi väljaimetud kohtuvaidlusega ei ole viisakas,” räägib Lepp.
Ain Pajo keeldub kommentaaridest Lepa adressil ja lubab Pärnu Vana Turu hoopis Tallinna ärimeestele maha müüa. Ta on kaklemast tüdinenud ja tahab turu müüa professionaalsetele tegijatele Tallinna Lõunakeskusest.
Peldiku vaidluse anatoomia
8. detsember 1997 – ostab Elmar Lepp Priit Kajari firmalt hooned asukohaga Väike Kuke 9 Pärnus Vana Turu kõrval
17. veebruar 1998 – teatab AS Pajo Pärnu linnale, et soovib erastada Vana-Turu käimla ehk peldiku maad 211 ruutmeetrit, mis jäi Elmar Lepa hoonete juurde.
7.september 1998 – müüb Pärnu Linnavalitsus Väike-Kuke 9 ümbruses olevad 6084 ruutmeetrit Elmar Lepale
25. veebruar 1999 vaidlustas Ain Pajo maa müügi.
19. märts 1999 Pärnu Kinnistuamet teeb keelumärke Lepa kinnistu müügi ja koormamise asjus
21. märts 2000 Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium otsustab jätta Pajo kaebus rahuldamata
3. mai 2000 Riigikogu loakogu tunnistas AS Pajo kassatsioonikaebuse põhjendamatuks
17. septembril 2001 esitas Elmar Lepp Kaitsepolitseile avalduse kriminaalmenetluse alustamiseks Pärnu Maakohtu Kinnistuameti kohtunikuabi Mahta Vühner suhtes, kuna ta otsustas rahuldada Ain Pajo avalduse ning otsustas teha märke Väike-Kuke tänav 9 asuva kinnistu märke kinnistu võõrandamise ja koormamise keelustamiseks AS Pajo kasuks
15. novembril 2001 vastas Kapo uurija Raino Rosin, et ta avastanud korruptiivset seost Mahta Vühneri tegevuses.
