Vana hea Ülikooli kohviku mitu elu
Me kõik teame, et rohi oli vanasti rohelisem. Ja kõige rohelisem rohi oli mõistagi meie ajal. Sellest ka siinne kirjatükk.
Tartu Ülikooli vana kohvik oli 1970te aastate teisel poolel see oluline koht, kus olla. Aega parajaks teha, kokku saada, juttu ajada, kohvi juua, lugeda. Teaduskond polnud mingi eraldav märk, kuid tundus vähemalt, et suurem osa kohviku igapäevastest külastajatest olid filoloogia- ja ajalooteaduskonna õppejõud ja üliõpilased. Kohvik lõhnas värske saia järele, seda eriti päeva esimesel poolel. Kohv oli õudne. Korraliku kohvi kohti oli nõuka-ajal üldse vähe ja paraku polnud ka ülikooli kohvik selles mõttes mingi positiivne erand. Viletsa kohvi kirumine käis sellesama kohvi joomise juurde. Selle koha tähendus oli mujal. Ikka inimestes ja selles raskestisõnastatavas kokkukuuluvustundes, mis kohvikus mõnevõrra ladusamalt edenes kui mujal ülikooli ruumides. Siin istusid professorid oma jüngritega, Ariste omadega, Lotman omadega. Siin saadi tuttavaks, tuldi üksi ja mindi kahekesi. Siin toimus vähem või rohkem akadeemilisi üritusi, keegi luges oma tekste või laulis oma laule või toimus mõni varem väljakuulutatud arutelu kindlal teemal. Spontaanne vestlus võis areneda tõsiseks debatiks või soikuda juba eos, nagu ikka. Siia sattus ka erilisi külalisi, näiteks võõrustas ülikooli filmiklubi mõnel korral kohvikus ka kinoliidu kutsel Eestisse sattunud filmiinimesi. Kohtumisest Andrei Tarkovski Eestis filmitud Stalkeri näitlejate Anatoli Solonitsõni ja Aleksandr Kaidanovskiga kujunes pikk ja tõsine õhtupoolik. Nii komplitseeritud karaktereid kehastanud nii häid näitlejaid siin oma kohvikus kuulda ja küsitleda oli suur asi.
Kohvik oli ka eelistatuim peopaik, noh umbes nii, et kui kursuse või osakonna peoks vana kohvikut ei saanud, siis oli tuju juba ette rikutud. Meeles on kursuse üks ohjeldamatu šampanjajoomine kohvikus – viimase loengu pidu, kuhu oli kutsutud hulk õppejõude. Käis kõlakas, et uuest aastast (1981) läheb šampanja mitu korda kallimaks, ja meil oli tõsine hirm, et ega me lõpupeoks ei jõua seda kuigi palju osta. Et teeme nüüd kui jook veel taskukohane ühe korraliku peo. Tasus ära küll, seesuguseid nalju ja teravmeelsusi, mida meie armastatud õppejõud mängleva kergusega kuuldavale tõid, ei osanud me oodata. Eriti hoos olid eesti kirjanduse professor Harald Peep, ja inglise keele õppejõud Jaan Soontak.
1980te aastate alguses valminud ülikooli raamatukogu sai kiiresti populaarseks ja muutis paljude üliõpilaste ja õppejõudude eluviisi senisest raamatukogukesksemaks. Sealne kohvik kujunes uueks keskseks kohtumiskohaks. 1982. aasta juubeliks valmistus ülikool tõsiselt. Ka vana kohvik remonditi põhjalikult. Kaminasaali seintel asendati senised puitpaneelid marmoriga, saalid eraldati, hakkas kehtima uus kord. Uue korra kohaselt eraldati ettekandjatega kaminasaal ülikooli töötajatele ja õppejõududele, rõdusaal, kus jäi kehtima iseteenindus, oli tudengitele. Seesugune ettekirjutatud eraldatus, mis lõhkus senist akadeemilist solidaarsust ei meeldinud paljudele. Mitmed legendaarsed õppejõud eelistasid just rõdusaalis kohvi juua ja lugeda, professor Juri Lotman näiteks. Hiljem see vahetegemine kadus, kuid kohviku populaarsus hajus pikkamisi, uusi kohvikohti tuli juurde. Filoloogid said uue maja ja uue kohviku. Tudengid ja õppejõud hakkasid võrguinimesteks, suhtlemine kandus üha rohkem Internetti ja on nüüdseks valdavalt arvutipõhine. Väljastpoolt näib ülikooli vana kohvik enam-vähem samasugune kui vanasti. Nagu poleks midagi muutunud. Nüüd on Ülikooli kohvik ärimees Rein Kilgi käes, kes kujundab kohale uut nägu.
Kilgi arvates on kõige tähtsam panna kohviku elu uuesti käima. Praegu on see kell viis juba suletud ja nädalavahetustel kinni. Kohvikust peab saama mugav, soliidne ja põnev koht, kuhu võiks sisse tuua jazzu ja katsetada intellektuaalsemat laadi kergema muusikaga. Palju aega mõelda ei ole, sest kevadeks peab Ülikooli kohvik valmis olema.
