Artur "'Archie"' Kotenko
Kord oli nii, et nägin unes Maria Šarapovat, ja kui ärkasin ja teleka käima panin, näidati teda just ka seal. Ega ma muidu unenägusid ei mäleta, veel vähem seda, et jalgpallist oleks seal midagi. Ega ma telekat ka üldse ei vaata. Tookord oli lihtsalt mingi juhus. Telekast ei tule ju midagi huvitavat. Uudiseid peab muidugi jälgima, näiteks Euronewsi pealt.
Jah, ma pigem kuulan raadiot. See on ka rohkem meeleolu loomiseks. Hea meeleolu on eriti oluline, kui mäng on tulekul. Mind häälestab positiivselt hip-hop ja r'n'b. Erilisi lemmikuid ei ole, piisab sellest, kui keeran Energy FMi peale. Muidugi nii ma muusikat ei kuula, et naabrid koos minuga seda kuulama peaks. See on rohkem taustaks.
Elan Lasnamäel, magamistoa aknast paistab meri. Seda on hea ringutades vaadata. Väike võimlemine on vajalik, et parem enesetunne tekiks. Väike võileib ka. Mulle ei meeldi hommikul kõhtu väga täis parkida. Siis on trennis raske olla. Trenn algab tavaliselt keskpäeval, ärkan üheksa paiku. Võileiva kõrvale joon teed, kohv ei meeldi. Trenn on Maarjamäel. Meie päralt on seal terve baas. Tavaliselt koguneme kella üheteistkümne - poole kaheteistkümne vahel. Trenn käib poolteist-kaks tundi. Pärast tahavad paljud veel pealelööke teha ja mõni paneb siis kohe nagu kahurist. Jalkatrenni viis isa mind seitsmeaastaselt. Ja seda pole ma kordagi kahetsenud.
Trenn saab läbi kella kolmeks. Sellega saab läbi ka tööpäev. Lähme siis trennikaaslaste või sõpradega kuhugi lõunale. Mulle meeldib üks söögikoht Mustamäel - Bamboo. Seal pakutakse India ja Tai toite. Tai toidud maitsevad mulle kohe eriti. Taimaa ka. Puhkuse veedan alati seal. Saan nõnda jalgpalli peast välja. See ei tähenda nüüd, et ma muidu kogu aeg ainult jalgpalli peale mõtleksin.
Tundus kuidagi imelik, et pärastlõunal polnud suurt midagi peale hakata. Läksin siis kooli. Tallinnas on Sillamäe juhtimis- ja majanduskooli filiaal ja ma õpin seal õhtuses vahetuses majandust.
Pärast keskkooli tahtsin küll kangesti Tartus spordiarstiks õppida. Meditsiin tõmbas ja oleks seda spordiga ühendanud - aga oli vaja jääda Tallinna. Õppisin siis hoopis Tallinna meditsiinikoolis hambatehnikuks. Ja sellal, kui ametit õppisin, näiteks vorme voolides, mõtlesin ühtelugu, et teised ilmselt taovad samal ajal väljas palli. Lausa füüsiliselt tundsin, kuidas mul istuva töö tõttu tohutul hulgal energiat üle jääb. Sestap valisin ikka sportlasekarjääri.
Seletamatult haarav on see pallimäng. Mind võlub see täiega. Kui õhtul on mäng, veedan terve päeva kannatamatus ootusärevuses. Tahaks juba väljakule. Kui on koondise mäng, siis tekib väljakul mingi eriline õhkkond. Tunnen, kuidas mitu tuhat fänni hingab minuga samas rütmis. See viib lausa vaimselt kõrgemale tasandile. Ümbritsev kaob, keskendumine on täielik, mäng haarab kõik. See erutab mind.
Eriline nauding on veel siis, kui mäng hästi käima läheb. Enesekindlust voolab üha juurde. Kui hakkab kohe alguses viltu vedama, on jälle vastupidi. Tekib kahtlus, mida ma üldse väljakul teen, milleks mängu tulin, miks jalgpallijumal mind nõnda karistab. Treenerist on siis palju abi. Me oleme profid, meile ei pea enam võtteid õpetama - treener on pigem psühholoog, kes oskab meid vaimselt häälestada. Eriti vajalik on see pärast kaotust. Kaotus on alati raske. V&aum l;ljakule läheme ju võitma.
Pärast võitu viskan ma rahva ees teinekord selliseid vigureid, mida muidu endale ei lubaks. (Kui end mõnele neiule tutvustan, ei alusta juttu kohe sellest, et olen väravavaht, rahvuskoondises ja puha - on ju palju muid teemasid, millest rääkida. Mina olen lihtne jalgpallur.) Aga, jah, pärast võidukat mängu toimub minuga ilmselt publiku mõjul midagi kummalist.
Ja ega pärast mängu naljalt magada ei saa. Olen küll rampväsinud, aga kõva hoog on ikka veel sees. Koguneme siis meeskonnaga ja arutame toimunut. Mis mängu ajal tundus tõsine, hakkab pärast juba nalja tegema. Näiteks oli hiljuti ühes mängus juhus, kus kohtunik jooksis tagurpidi. Aga jooksis teine nii kiiresti, et jalad läksid sõlme ja ta käis pikali.
Mängujärgne mõttevahetus on hädavajalik. Väljakul paistab asi teisiti kui tribüünilt. Ja eks kaotuse kibedust ole ka meeskonnaga koos kergem taluda. Vastastega pärast mängu pidu ei panda. Piirdutakse vaid särkide vahetamisega väljakul. Minu kodus on kuulsaim särk Ricardo, Portugali väravavahi seljast. Samal moel on minu särk jõudnud näiteks Uus-Meremaa väravavahi garderoobi.
Kui õhtul mängu ei ole, lähen isaga surfama. See on äge ala. Tuul kannab laineharjalt laineharjale pöörase kiirusega. Tunni ajaga väsitab päris ära. Aga see on selline mõnus väsimus. Varem, 18-19aastasena, tavatsesin öö hakul veel väljas käia, aga nüüd olen maha rahunenud. Katsun üheteistkümne-kaheteistkümne ajal magama minna. Kogemus on õpetanud, et kui ei ole välja puhanud, on raske mängida - keskendumine ei ole siis täielik. Ja väravas võib see saada saatuslikuks. Publik ootab mängust ennekõike ju häid väravaid, mitte lõputut väljakul jooksmist. Ka pallitootjad teavad seda ja leiutavad üha kergemaid palle, mis lendavad aina kiiremini. Puuriluku elu läheb seega järjest raskemaks.
Kui nüüd unistada, et kus ma mängiksin, kui see ei oleks Levadia või rahvuskoondis... Lahe oleks ärgata Barcelona klubis. Nende meeskonnatöö, nende kohtumised teiste klubidega, Madridi Realiga... See oleks hull mäng!
Mis mul veel enne uinumist silme eest läbi jookseb, on need apsakad, mida ma endale kunagi andeks ei anna. Ja muidugi too legendaarne juhus, kui Viljandi Tuleviku vastu meistritiitlile mängides ma ise väljaku põrkest üle vastase väravavahi sisse lõin.
Ma arvan, et ma olen õnnelik inimene."
Neljapäeva õhtul kohtuvad Lilleküla staadionil Eesti meistrivõistluste liider FC Levadia ja Inglise suurklubi Newcastle United.
