Kopli kaubajaam kui töötav muuseum
Kalamaja, Pelgulinn ja Kopli oleks juba ammu ühtlaseks majade massiiviks kokku sulanud kui nende kolme linnaosa vahele ei kiiluks end viimased sada aastat Kopli Kaubajaam. Raudtee on teadupärast parim eraldaja, eriti kui sel juhtub olema kolmkümmend rada.
Mujal Tallinnas võib kergesti tekkida tunne, et olemegi edukalt sisenenud infoajastusse, kus toodetakse ja tarbitakse ainult mittemateriaalseid väärtusi. Siinkandis tõmmatakse meil jalad jälle kõvasti maa külge kinni. See ei ole siin muuseum vaid töötav tööstus oma natuke närtsinud kuid siiski peaaegu üheksateistkümnenda sajandi mõõtu välja andvas jõus. See lõhnab raua ja masuudi järele ning kurnab inimestest jõu välja, jättes nad vaeseks täpselt nagu sada aastat tagasigi.
Üle kaubajaama vanalinna poole vaadates näeb ronge justkui Toompea nõlva seest välja sõitmas. See ei ole hea tuttav Tallinn, mida oleme harjunud nägema Pirita teelt või merelt. Harjumuspärane postkaardisiluett on peegelpilti pööratud, Tallinna ametlik ilu ja inetus kohtuvad. Sellist vaadet te muuseas enam nautida ei saa. Veel pool aastat tagasi poleks see olnud mingi küsimus, tuli vaid ronida üle keelava tõkke Kalamaja Pelgulinnaga ühendavale lagunenud jalakäijate sillale ning miljon-dollari-vaade oligi sinu. Sild oli kunagi asja eest, sealt kaudu sai Pelgulinna inimene Voltasse, võis ka niisama silla peal jalgu kõlgutada ja ülevalt lahtiste kaubavagunite sisu inspekteerida. Nüüd on kohalikel teised käigud – tehases ei tööta enam keegi, ostukeskusesse sõidetakse autoga ja Kalamaja lapsed Pelgulinna omadega nagunii ei mängi. Varisemisohtlikuks muutunud sild teisaldati. Räägitakse, et nendes tsisternides siin hoitakse Venemaalt Euroopasse viidavat raketikütust, toornaftat, diislit, bensiini ja ammoniaaki. Tsaariajast saati maapinda imendunud õlil ja kütusel arenevad uued biotoobid. Kuna ohutusnõuded pole Eesti Raudtee tugevaim külg on Kopli kaubajaama võrreldud pommiga, vahel isegi tuumapommiga. Tõesti, parem ärge sealkandis tikku tõmmake, sest koos vagunitega võib õhku lennata ka pool Kalamaja ja Pelgulinna.
Seitsmekümnendatel armastasid eesti noored kunstnikud raudteed. Liikumist täis tühjuses hõljus puhas metafüüsika. Lapsepõlve aegsest albumist Nõukogude Eesti Kunst mäletan erksavärvilisi tõkkepuid ja üksildasi veetorne. Natuke luitunumates toonides võib piltidelt tuttavaid elemente kohata siin igal sammul. Õhtuti süttivad kaubajaamas kõrgete postide otsas prozektorid, mis kumavad kaugele Kalamaja ja Pelgulinna teise otsa. Suvehämaruses kostub autoülesõidukohtade monotoonne signaal kuni mereni. Lähemal elades võib enne magamajäämist kuulda ragisevast valjuhääldist venekeelseid käsklusi. Rongide sisenemine ja väljumine toimub põhiliselt öösiti, sest päeval Telliskivi, Kopli ja Tööstuse tänavaid kinni hoida ei saa ja mitmetasandilisi ristmike siiakanti ehitatud pole. Kui te olete hilisel tunnil jalutanud piki Kopli puiesteed (väga ilus muuseas), olete võib-olla näinud öös hääletult omapäi veerevaid vaguneid. Niimoodi neid manööverdataksegi, vedur sikutab vagunid vana Standardi kõrvale estakaadile, kust neil siis ise alla õigele rajale lastakse joosta.
Mõned inimesed arvavad, et seda kohta ei peaks siin olema - kaubajaam tuleks viia ära Ülemistele ning vabanevale alale rajada elamurajoon või siis park. Mõned arvavad, et see on töötav muuseum. Enamus on olukorraga lihtsalt harjunud. Aegajalt on kasulik sinna jalutama minna, teistsugune koht toob teistsugused mõtted pähe. Ja uusi mõtteid on alati vaja, eriti selliseid avaraid ja suurejoonelisi.