Liiv ja laul Timbuktus
Timbuktu on linnake Lääne-Aafrika riigis Malis, Sahara kõrbe lõunaserval Nigeri jõe käärus. Linn sai endale nime vana orjavalvurist naise Tombutu järgi, kelle nimi tähendas tõlkes "suure nabaga ema".
15.–16. sajandil oli Timbuktu islami leviku keskpunktiks Aafrikas ning Mandingo Askia dünastia pealinn. Sellest ajast asub siin maailma vanim ülikool (Koranic Sankore University). Timbuktus on siiani säilinud ka kolm 14.–15. sajandist pärit suurt traditsioonilises stiilis ehitatud mošeed – Djingareyber, Sankore ja Sidi Yahia. 1960. aastal sai Timbuktu osaks Mali sõltumatust vabariigist.
Timbuktu on juba aastasadu strateegiliselt oluline kaubateede ristumiskoht. Siia saabusid suured kaamelikaravanid põhja poolt kõrbest, tuues soola ja suundudes siit tagasi üle kõrbe elevandiluu ja väärismetalliga. Üks kilo soola oli omal ajal olnud samas hinnas mis kilo kulda. Karavani peatusteta edasi-tagasi teekond üle kõrbe võtab aega 36–40 päeva ja nii on seda teed liigutud aastasadu. Tõsi, tänapäeval teevad selle töö ära suuremas osas veokid, aga paar korda poole aasta jooksul on veel karavanid endiselt liikumas. Nende karavanidega on võimalik ka turistidel ühineda ja alati märgitakse, et tegemist on ühe maailma raskeima retkega. See on teekond, millelt tagasi pöördumise võimalust ei ole, olgu põhjuseks siis retke tüütavaks muutumine või haigestumine.
Meie saabusime Timbuktusse pärastlõunasel ajal pärast tundidepikkust loksumist autokabiinis ja praamisõitu Nigeri jõel. Teede ääres oli palju eeslikaravane, kes tõid mitmesaja kilomeetri taha esmatarbekaupu ja süüa. Olime ette valmistunud selleks, et tänane Timbuktu on vaid oma endise hiilguse kahvatu vari – liivatolmus savimajad ja tolmused lapsed kitsastel nimetutel tänavatel liivas sumpamas –, kuid ikkagi tundus pilt meile kuidagi nukker.
Linna põhilisteks liikumisvahenditeks on eeslid ja mootorrattad. Ainukesed autod, mis siin liiguvad, on maasturid. Jaanuar on kõrbetormi aeg ja see tähendab, et liiva edasi kandes varjutab kõrbetuul ära isegi päikese. Linnas ringi liikudes on suu ja silmad kogu aeg liiva täis ja ka mitmepäevase harjutamise järel on sellega raske harjuda.
Tasapisi on jõudmas Timbuktusse ka modernne maailm – alates läinud aastast on siin mobiililevi. Mobiil on kohalike jaoks staatuse sümbol ja see ripub igal vähegi tegusamal tegelinskil kaelas, mis muidugi ei tähenda, et nendes mobiilides tingimata SIM-kaart sees on...
Olulise tõuke meile Timbuktusse sõit ette võtta andis seal samal ajal toimunud kõrbefestival. Timbuktu tundub olevat tõepoolest maailma serval, kuid kõrbefestival toimus Timbuktust veel 65 km edasi kõrbesüdame suunas (huvilistele: http://www.festival-au-desert.org). Seepärast kutsutakse seda festivali ka maailma kõige ligipääsmatumaks festivaliks.
Kuna teed ei ole ja liikuda tuleb otse pehmel liival, siis ligipääs sinna on liiklusvahenditest vaid maasturitel või suurtel veokitel. Festival on välja kasvanud tuareegide pidustustest, toimudes festivali kujul sel aastal viiendat korda. Korraldajateks on Mali kultuuri- ja turismiministeerium koos tuareegide ühinguga. Kõrbefestival on suur tuareegide muusikapidu ja nende jaoks aasta olulisim kogunemiskoht, omavahelist juttu jätkus neil lõkketule valgel hommikutundideni. Et säilitada etniline autentsus, müüakse turistidele limiteeritud arv festivalipääsmeid. Kuna tegemist on eksklusiivsusega, siis on ka hinnad vastavad, ainuüksi sissepääs maksis 130 eurot ning siia lisandusid maksud toidu ja tuareegi telgis ees kõrbeliival ööbimise eest. Kohalikele, keda koguneb siia paari tuhande ringis, on kõik festivalil tasuta, mis tähendab, et turistidelt saadava rahaga kaetakse ka nende festivalikulud. Kokku kolm päeva kestval festivalil esitlevad tuareegid oma kunsti ja kohale on kutsutud ka Mali tuntud artistid. Igal aastal tuuakse ka keegi esineja rahvusvaheliselt areenilt, sel aastal olid kohal Saksa, India ja Aafrika muusikuid, sealhulgas Ali Farka Toure.
Festivalil ringiliikumine tähendab päevade kaupa sõna otseses mõttes liivas sumpamist. Ka öösel, kui tuareegitelgis end kerra tõmbad, ei anna liiv rahu – mitu korda öö jooksul ärkad selle peale, et peen liiv tuiskab hoogudena otse näkku. Tuareegid kannavad nii ööl kui päeval turbaneid ja ilma nendeta ei kujutaks kõrbes olemist enam ettegi. Juba esimestel festivalitundidel olid ka kõik turistid end turbanitesse mässinud ja olemine muutus sellest kohe mugavamaks – turban varjab näo liiva eest, kaitstes ka silmi.
Tingimused, kus seda festivali korraldatakse, tunduvad olevat küll kõige raskemad maailmas – autodega tuleb läbi pehme kõrbeliiva kohale tuua kõik alates veest ja elektrist. Festivali korraldamise märke nägime kõikjal, kui Timbuktu poole liikusime. Teedel olid liiva sisse kinnijäänud või purunenud veokid, laadungiks suured madratsikoormad või lavatehnika. Kokku kulub teekonnale Moptist festivalile jõudmiseks reeglina kaks päeva – siia sisse jääb sadu kilomeetreid uhamist ja praamiületus, sest Timbuktu asub Nigeri jõe teisel kaldal.
Tuareegid on Sahara piirkonnas elanud aastasadu ja koloniseerimisperioodil lõiguti ka nende ala mitmeks riigiks. Tuareegide viimane katse end iseseisvaks muuta oli 1996. aastal ja manifestatsioonid leidsid aset isegi Mali pealinnas Bamakos. Tänaseks on loodud mitmeid abiorganisatsioone, mis aitavad tuareegidel tänapäeva maailmaga kohaneda ja õpetavad neile, kuidas paikseks jäädes eluga hakkama saada. Timbuktu vahekvartalid on täis väikseid onne, kus tuareegid endale elamiskoha on tekitanud.
Kui hinges on tunne, et vajad seiklust ja oled valmis üle keskmise raskemaks rännakuks, siis seda reisi ette võttes pettuma ei pea.
