nädala album

Peter Gabriel

“Up”

(Real World)

Küpse inimese ängistav manifest sellest, et maailmast ei ole võimalik lõplikult aru saada.

Siin ta on, kümme aastat tehtud plaat, mille järele ma vähemalt kol­mes eelnenud plaadiarvustuses kü­sinud olen. Avalugu “Darkness” on lausa hirmutav kriiskava kitarriga, mis jätab Depeche Mode’i süngei­mad hetked selja taha, ka vahe­pealne piano–osa vanast ajast tuttava elektriklaveri ja laulja just nagu rahuliku häälega ei suuda päriselt rahustada.

Gabriel kaevub korraga enda kui muusiku minevikku ja enda kui vananeva staari ja väikelapse isa alateadvusse. Mõlemast paiskub välja tuntu ja etteaimatava, pähekulunu kõrval ka tundmatut, üllatavat ja häirivat. Korraga on tagasi häbenematu pompöössus, pikad, keskmiselt 6-7 minutit kestvad laulud. “Lamb Lies Down On Broadway” ja muud taolised Genesise omaaegsed progeoopu­sed näivad olevat lõpuks rehabiliteeritud. Iga idee mängitakse läbi viiel erineval moel, lisaks veel ülirafineeritud produktsioon, tagurpidi mängitud partiid, eksootilised hääled ja pillid. Vanadest vetera­nidest on plaadil esindatud trummar Manu Katche, bassist Tony Levin ja kitarrimängija David Rhodes, viimane mängib julgemalt ja kurjemalt kui eales. Kõike on palju, aga see kõik on nii kuradi osav. (Muide, kas proge ei käinud alla hetkel, kui osavuse ja nutikuse asendasid lõplikult poos, suutmatus uusi trikke leiutada ja teoste aina paisuv maht?)

Millest see plaat ikkagi ju­tus­tab? Hirmust, vägivallast, aru­saa­mi­sest, et mitte millestki pole võimalik aru saada. Teadlikuks saamisest omaenda surelikkusest, suurte kü­si­muste mittevastatavusest, hirmust, mis ründab nurga tagant isegi siis, kui saad aru, et midagi ei ole karta.

Seda kõike on tegelikult liiga palju, sellest kõigest mõelda on tegelikult kahjulik, kui liiale minna. Tegelikult mõtleb ju PG meie eest ja meil jääb üle rahulikult pead noogutada: jah, nii ju ongi. Kas ma püüan Gabrieli paatost läbi näha? Püüan küll, mõnel hetkel näengi; aga sentimentaalse inimesena puudutab see plaat ikkagi isiklikult.

*

Eelviimane lugu “Signal To Noise” elustab taas juba aastaid sur­nud Nusrat Fateh Ali Khani. Tema quawwali-huilgamine on üks ehitusklots võimsale (kuigi kas just pärdilikule, nagu üks inglise kriitik arvas) orkestriseadele tuginevas töös, mis tervikuna on minu peas nüüd selles sahtlis, mis on Massive Attacki “Unfinished Sympathy” kõrval. Vahetevahel on hea sinna sahtlisse vaadata. 8