"Linn on kas loodusega sõber või mitte. Kui pole, tuleb varsti asuda sellele peale kleepima silte "natuur" (loodus). Nagu Hollandis, kus selle päris loodusega on ikka suht kehvasti (5)." Nii ütleb vabakutseline arhitekt, urbanistliku-futuristliku maailmapildi propageerija, kõigi linnade sõber Veronika Valk (29). "Tallinnas on loodus kõige võimsamalt esindatud Tallinna lahe ehk mere kujul. Siin võiks analoogselt tekkida kusagile mere äärde silt "meri". Sest muidu ei saa inimesed enam aru, millega tegu," provotseerib ta natuke. Aga maailmarändurina on Valk leidnud enamiku mere-äärseid ideid linnadest just mujal ja need mitte ainult mällu, vaid hiljem juba ka piltidena kõvakettale salvestanud. Mereäärt, ütleb Valk, aitaks aktiveerida kas või mõni ajutine hotell, nii nagu seda tehti läinud suvel Berliini südalinnas (4). Jäämäe-installatsioon Volkspalast rehabiliteerimas Ida-Saksamaa poliitilist taaka.

Või võtame Tel Avivi Iisraelis (1). Vanad tööstushooned ei ole siin mitte lammutatud, vaid nendesse on sisse lubatud inimesed ja elu. Tulemuseks omapärane futumaja, kandiline punaste triipudega sebra keset tööstuslikku sadamaala. 

Veel kaugemal, Jaapanis, on tõusuteel aga optika ja illuminatsioon. Nii on pildil 3 Tokyo külje all Yokohamas Los Angeleses töötava Jaapani laserkunstniku Hiro Yamagata vinge meistriteos. Maja koosneb 15meetrise küljepikkusega kuubikutest, mis päeval päikest kogu värvispektri ulatuses linna tagasi kiiskavad ja öösel linnatulesid tuhandekordselt võimendavad. Kuubikute sees muide on näitusepinnad.

Ja veel üks valgustuslik idee, Lyoni viimaselt valgusfestivalilt (2). Nii oli isegi öösel võimalik istuda linnatänaval näoga kümnete väikeste punaste päikeste poole.

Siit ka Valgu mõte, mis viib tagasi kodusesse Tallinna: mõni infrapunalampidest päike suudaks ehk meilgi talvel inimesi randa meelitada?