Alustame kasvõi marihuaanast. Minul on tunne, et inimeste karistamine praegu mingite tegude eest, mis seotud marihuaanaga, on sama idiootne, nagu nõukogude ajal oli valuutaspekulantide jahtimine. Terve mõistuse vastane süsteemi idiootsus. Üsna varsti muutub see kõik legaalseks, nagu praegu võib sul ilma tsooni kartmata taskus olla 100 või 150 eurot. Just seda saab Hollandilt õppida. Aga tegelikult võib veel edasi minna.

Lugedes lehest, et verevähki põdeva Marge raviks on vaja 1000 krooni päevas, kohmas üks mu tuttav: heh, ainult nagu gramm kokaiini päevas. Siit hakkas mõte arenema. President Rüütel andis oma suurepärase kõnega põllumeestele vajaliku impulsi. Eesti põllumees on hädas. Liidame kaks pluss kaks ja saame viis.

Plaan on järgmine. Eesti põllumees hakaku kasvatama kanepit ja kokapõõsaid.

Mõlemast saadud uimasti müük saab riigi monopoliks. Kokaiin, mille tänavamüügi hind kõigub 1000 ja 1500 krooni vahel, saagu täiskasvanutele vabalt kättesaadavaks. Ma arvan, et kokagrammi omahind on umbes 20 krooni (Kolumbias käinud sõbrad räägivad nii). Umbes 1000–1400 krooni puhaskasu. See tähendaks, et üks gramm kingiks Margele päeva juurde. Ma ei tea, kui suur on Tallinna kokaturu ööpäevakäive. Millegipärast ei viitsi ma ka Kaposse või keskkrimmi helistada ja küsida. Aga ma arvan, et verevähi haiguste raviks piisaks.

Võidaksid kõik. Esiteks, kokaiinitegijad saaksid kindla kvaliteedi. Muidu on nii, et ostad mingit jama ja seal pole ainet üldse. Lisaks saaksid kokaiinitegijad teadmise, et päästavad kellegi elu. Iga päev. Iga öö. Iga laksuga.

Võidaks ühiskond. Kokaiinitegija ei ole see, kes su automaki varastab või telefoni röövib. Kokategija automakk maksab sageli rohkem, kui sinu auto.

Ühiskonnale oleks hea, kui sellised inimesed ei peaks kartma inkrimineerimist. Ühiskonnale oleks kasulik, kui need suured rahad liiguksid riigikassase. Selle tagajärjel nõrgeneksid märgatavalt ju ka kuritegelikud grupeeringud. Ma ei räägi üldse sellest väärtusest, mis luuakse, kuna raskelt haigete maksumaksjate elu ja tervis säästetakse. Ja siis saaks jälle tõeks: põllumees põline rikas.

Kas poleks aus? Võtame raha kurjategijatelt ja anname põllumeestele. Võtame raha elupõletajatelt ja anname neile, kes oma elu eest väga rasket võitlust peavad.