Tema Majesteet Linnar

Linnar Priimägi (47), saanud ilma konkursita Tallinna linnamaine kujundajaks, sõimas sissejuhatuseks läbi ajakirjaniku. Üsna originaalne algus mainekujundajale.

“Kui süda sul ei sütti sees, sa teiste südameid ei läida!” (Goethe), rääkis Priimägi televiisoris.
Televaataja kirjutas Goethe tsitaadi endale märkmikku, võttis selle endale juhtmõtteks ja minu teada elab selle valgusel tänapäevani.
Priimägi on äärmiselt sädelev ja vaimukas isiksus.
Linnar Priimägi isik on see põhjus, miks viivad noored inimesed dokumendid Tallinna Pedagoogikaülikooli, et reklaami ja meediat õppida.
Mitmed tema teosed on epohhiloova tähendusega. Tema artiklite ilmumisaastate järgi arvestavad mõned inimesed aega.
Priimägist räägitakse müüte.
Kuidas kaheksakümnendate Edasis vahetasid ajakirjanikud üheks päevaks ülesanded ära ja Priimägi kultuuriosakonnast kirjutas rokkiva reportaaži kartulivõtust, koormates oma teksti ohtrate tsitaatidega saksa filosoofiast. Lugu jutustas sellest, miks kartulid kuskil laos on nii sinised.
Kuidas ja kellega ta KUKU klubis saksa keeles laulis.
Kuidas Vanemuise aastatel, kui ta oli peanäitejuht-lavastaja, esines Priimägi teatrihooaja avamisel Saksa ohvitseri mundris (mis talle kahtlemata suurepäraselt istus) ja viipas Vanemuise fuajee katuselt vaimustunult "Heil!".
Kuidas üheksakümnendate teisel poolel vahetas ta välja kampsuni ja inetud prillid, tuli Tallinnasse, värvis pea ära, lõi särama ja temast sai ilu preester.
Kuidas tema kirg Savisaare vastu meenutab Fausti tõmmet Mefistofelese poole. Kuidas tema viimaseks jumekaks ametiks kujunes presidendikandidaadi elukaaslase abikaasa. Jne jne.

Et Priimägi iseloomustas ajakirjanik Piret Peensoo loomingut kriitilises võtmes, pole üllatav. 
Lisaks teadmistele ja põnevatele seostele võib ta jätta  kuulajatesse-lugejatesse ka sügava alaväärsustunde.
Ta saadab korda võimatuid inetusi. Ta tõstab kõrvupidi üles asjaajaja, kes talle loengusse minemiseks ust lahti ei tee. Ta röögib koristaja peale, kes võtme ära kaotab.
Ta keeldub loengut pidamast, kui mikrofonil pole statiivi (tuues põhjuseks, et ta pole Alla Pugatšova). Ta loobib prügikasti enne teda loengut pidanud õppejõu materjalid, kui need on lauale ununenud. Ta lõugab eemaletõukavalt, kui ta uksest siseneb ja asutuse sekretär pole märganud püsti krapsata.
Ta viskab naiskolleegile vett krae vahele. Ta kihutab uksest välja küüslauku söönud luuletaja. Ta sõimab ropult – vahel juhtub, et võõrkeeles – läbi daamid (kes, tõsi, on rumalamast rumalad).
Ta kutsub arvestusele kohale terve kursuse tudengid. Küsitleb ainult kõige targemat, ja kui see ei näita vajalikku taset, jätab kõik tudengid arvestusest ilma.
Ta koostab tudengitele värvika konspekti – peaaegu paarsada lehekülge teksti ("vaheldumisi vändapiltidega"), millest tudengid saavad teada, et Eiffeli torn on falliline väljakutse taevale. 

Priimägi on kõike muud kui demokraat. Ta lihtsalt ei salli demokraatiat.
Mõte sellest, et Priimägi võidaks valida parlamenti, kus ta peab vaidlema saja inimesega, on temale ennekuulmatu häbematus. Hakata kellegagi linnamaine kujundamises võistlema on talle alandav.
Priimägi osales Vanemuise teatri juhina ise arvukates ametites, mida teater pakub, astudes üles ka näitlejana lavastuses “Aga naised, härra salanõunik” (etendades Johann Wolfgang Goethet ennast). Seejuures hääldas ta nimesid rõhutatult saksapäraselt (Beethowen kõlas "Bethofen") ja akadeemilised inimesed saalis korrigeerisid häälekalt näitleja Priimägi hääldust.
Ta valis Vanemuise kirjandusala juhatajaks ametikoolis piimandustehnoloogiat õppinud 18aastase noormehe. Noormeest nimetati maja peal piimandusala juhatajaks.
Teatrirahvas meenutab tänapäevani, vaheldumisi vihast ja naerust turtsudes, kuidas Priimägil läinud lõpuks raskeks olla ise ühtaegu laval ja saalis iseendale plaksutada.
Kui Priimägil on võim käes, kui ta tunneb, et tal on voli teiste inimeste üle, siis on asjad nässus.
Siis on kõik läbi.
Võim lööb sellele mehele pähe.

Kuidas on Priimägi reklaami- ja meediamehena?
"Vaatamata austusele Goethe vastu" ei võta reklaamiringkonnad teda juba aastaid kuigi tõsiselt.
Reklaamitegijad räägivad, et Priimägi on püüdnud ühe ja teise "poistebändiga" midagi ise ka teha, aga tema praktilised katsetused lendavat kõik valdavalt ühte väravasse (tema enda omasse).
Ta on seda tüüpi, keda pole vaja narrida, vaid kes narrib ennast ise ja õõnestab oma mainet kohatute etteastetega ikka ja uuesti.

Ühes augustikuu Päevalehele kirjutatud arvamusartiklis toob Priimägi ära paar lauset parun Boris Uxkull Weimari sissekandest oma päevikusse 29. juunil 1814.
"Täna kirjutasin Goethele ja palusin audientsi. Ta laskis mulle edasi öelda, et ei tunne mind ega olevat mingi imeloom, keda imestamas käia."
Goethe reeglite järgi elab ka Priimägi ise. Ta teab oma väärtust ega lase tühistel inimestel endale tüli teha.
Ükspäev rääkis Sven Grünberg saates OP (see on üks väga hea saade), et kunst kunstiks, aga on veel tähtsamaid asju – näiteks inimlik kvaliteet.
Tunnen televaatajat, kes kirjutas selle üles.




Ta palus rääkida eksamil kümme minutit humanismist.

Rääkisime. Rääkisime. Rääkisime. Kui ma ütlesin, et filosoof arvas, et oleks hea, teatas Priimägi, et filosoofid ei arva, on vaja tsitaate või midagi sellist. Kui ma ütlesin, et aja jooksul asi paranes, ütles Priimägi, et sellist asja nagu aja jooksul pole olemas, on ainult kindlad daatumid.
Lõpuks ütles Priimägi, et te ei tea mitte midagi ja te võite ära minna.

Evelin Tiitsaar, Pedagoogikaülikooli tudeng