Ervin Õunapuu"'Meie igapäevane jää"'
Alapealkirja "Eesti gootika III" all trükivalgust näinud hoiatusromaanis tegelevad Eesti krislamiseerimisega (uus, Õunapuu poolt väljamõeldud totaalne religioon) kaks omavahel konkureerivat struktuuri: piiskop Alberti ja Ulrich Zwingli oma. Nimedest võiks järeldada ühe katoliiklust ja teise protestantlust. Praktiline vahe on aga pigem selles, et esimene eelistab usu levitamist narkomaania, teine vägivalla abil. Ja need, kes mõõka tõsta ihkavad, need ka hukkuvad - tõsi, mitte mõõga, vaid tulekahju läbi.
Samas tekitab teos veendumuse, et kõik on omavahel seotud, narkomaan, kes doosi ostmise eesmärgil nöörilt pesu varastab ja kohalerutanud perenaise surnuks pussitab, ongi moodne ristirüütel.
Teistest tegelastest jääb kõige eredamalt meelde Taavet, kes on sunnitud kusagil Lääne-Eesti saarel Robinsoni mängima ja Kaaba kivi kildu hoidma. Kuigi tekib küsimus: kui ta nii edukalt veele kirjutada oskab, miks ta siis sedasama vett pidi minema ei kõnni?
Romaan on hästi struktureeritud, otse apteekerliku täpsusega väljaarvestatud gradatsiooniga, mis muudab selle käestpanemise enne lõppu üsna piinavaks.
Õunapuule iseloomulikult leidub raamatus palju pööraselt tobedaid, aga väga leidlikke detaile: kinnisvaramaaklerifirma nimi "Püha Maa", Taaveti avastus, et Läänemere vett on võimalik juua, stseen, kus Riia meditsiinitudengid pistodaga kolm korda läbitorgatud Albertile lähedalasuvas ateljees molbertil operatsiooni teevad, nii narkoosiks kui enda julgustuseks süütevedelikku pruukides - jne.
Romaani tegevusaega on raske määrata. Ühest küljest on Eestis selle ajal juba vähemalt seitse aastat kehtinud euro. Samas näitab Pühavaimu kiriku põleng kursi hoopis lähiminevikku. Õunapuu sügavalt religioosne vaim ei paindu majandusliku arvestuse alla (laseb Albertil öelda: "Raha on tähtsusetu. Kõige tähtsam on meie asend" - kuigi Albert ostab selle asendi just raha eest).
Romaan on sajaprotsendiline fiktsioon - vähimagi sotsiaalse tagapõhjata, hoolimata aja ja ruumi lähedusest. Päriselus muutuvad islami, judaismi ja kristluse vahemaad ju üha ületamatumateks ning kui ateiste üldse miski värisema paneb, siis vaid naftahinna tõus. Sümboleid võib unifitseerida, iga vana kiriku fresko Kristuse Muhamediks tembeldada, aga inimesi juba ei painuta ega muuda. Fanaatilistel usudoktrinääridel puudub vabamõtlev vastaspoolus. Maarjamaa on hulka abitum ja väetim kui XIII sajandi alguses.
