“Arstid-mõrtsukad” Moskvas, Tripolis ja Londonis

Suurbritannia uuemate terrorijuhtudega on seotud arstid ja meditsiinitudengid. Enne seda ­süüdistati arste vandenõudes üle poole sajandi tagasi Kremlis ning kaheksa aasta eest Liibüas.

Nõukogude Liidu kompartei häälekandja Pravda esiküljel ilmus 13. jaanuaril 1953 artikkel “Alatud spioonid ja mõrtsukad arstide-professorite maski all”.

Teksti koostajad teatasid Nõukogu­de üldsusele, et on kahjutuks tehtud rühm arste-kahjureid, kes kuritarvitades oma ametiseisundit panid kõrgetele Nõukogude riigitegelastele valesid diagnoose ja vale ravi, saates nad sel viisil enneaegselt surma. Üks prominentsemaid ohvreid olnud Andrei Ždanov, kelle eest olevat “kuritahtlikult” varjatud, et tal oli müokardi infarkt. Edasi väideti, et kuritegelik arstijõuk on “juudi kodanlik-natsionalistliku rahvusvahelise organisatsiooni” Joint (American Jewish Joint Distribution Committee) palgalehel. Olles mõistagi ka CIA agendid.

Esimeses vahistamistelaines pandi trellide taha 37 inimest. Varsti kasvas arreteeritute arv sadadesse. Kaasaegsed meenutavad, et Nõukogude ühiskonda iseloomustanud üleüldise paranoia ajel hakati umbusuga vaatama juba kõiki inimesi, kes kandsid valget kitlit ja olid kuidagi seotud tervishoiuga. Õhus oli tunda uut reperssioonidelainet ning võib-olla isegi “juudiküsimuse lõpplahendust” Nõukogude moodi.

Meedikud pääsesid halvimast tänu sellele, et diktaator Jossif Stalini elupäevad said ootamatult läbi (võiks spekulee­rida, kas Stalini lähim ringkond laskis peremehel surra arstide puudusel – kõik, kes võinuksid tema elu pikendada, istusid kongis). Paari nädala möödu­misel diktaatori surmast võeti kõik süüdistused tagasi ning järgneva “viga­de paranduse” käigus hakati omakorda rep­resseerima neid, kes olid arste represseerinud.

Vaidlused küsimuses, miks oli Stalinil seda kõike vaja, kestavad seniajani.

Stalini viimane paranoia
Külm sõda, ägenev klassivõitlus, suhete halvenemine Iisraeliga (mille loomisele Nõukogude Liit omal ajal tõhusalt kaasa aitas), Jugoslaavia kommunistide tõrksus Moskvale alluda (mis oli Kremli nägemuses kodanliku natsionalismi ilming) – see kõik on laiem taust.

Berkeley ülikooli ajalooprofessor Yuri Slezkine esitab 2004. aastal ilmunud raamatus “The Jewish Century” statistikat, millest nähtub, et NLis olid juudid marksismi-leninismi “vahimeestena” vägagi prominentsed: 19,8 protsenti kõikidest “punaste ainete” professoritest olid juudid, kusjuures mida tähtsam ülikool ja mida silmapaistvam instituut, seda suuremaks see protsent kiskus.

Propaganda- ning julgeolekuasutused olid samuti täis – nagu valvsaks muutunud vene seltsimehed lõpuks märkasid – juudi kodanlik-natsionalistlikke “libahunte”. Näiteks Budapesti juutide päästja Rootsi diplomaadi Raoul Wallenbergi ülekuulaja alampolkovnik Kopeljanski oli... juut. Julgeolekuministeeriumi struktuuris olnud ülisalajase toksikoloogialabori juhataja professor Mairanovski oli juut. Viimati mainitud laboris segati kokku mürke, millega kõrvaldati režiimile ohtlikke inimesi. KGB kindrali Pavel Sudoplatovi andmetel mürgitati ka Wallenberg sellest laborist pärit mürgiga. Millise tõdemusega hakkamegi jõudma “arstide-mürgitajate” komplotile lähemale. Kui juudid olid positsioonil, mis võimaldas 20.-30. aastatel hävitada klassivaenlast, siis järelikult võinuksid nad 40ndatel-50ndatel sedasama teha kommunistlike seltsimeestega. Mida haiglaselt umbusklik diktaator võiski kartma hakata.

Stalini algatatud “arstide protsess” võis olla sissejuhatus kõikide juudi soost tippkommunistide kõrvaldamisele Nõukogude Liidus umbes samamoodi, nagu paarkümmend aastat varem võtsid Saksa natsid ette “saksa teaduse ja kultuuri arianiseerimise”. Aga see on vaid oletus. Seda teooriat tõendavaid dokumente pole leitud.

Euroopa Liit võib arstid ­Liibüalt välja osta
Liibüas töötavate välismaalaste suust võis juba nõukogude ajal kuulda habe­mega nalja, et sealses põhiseaduses olevat vaid kaks punkti: esimene punkt – liibüalasel on alati õigus; teine punkt – kui tal pole õigus, siis vaata esimest punkti.

Nali pööras hirmsaks tegelikkuseks kaheksa aastat tagasi, kui Liibüa suuruselt teises linna Bengazis vahistati 19 Bulgaaria meedikut. Neid süüdistati Liibüa laste nakatamises HI-viirusega. Ohvrite arvuks väidetakse 426 ja nüüdseks olla neist 52 surnud. Asja arutamine kestab tänase päevani; enamik meedikutest on vabadusse lastud, aga viis Bulgaaria medõde (ning Palestiina arst, kes on saanud Bulgaaria kodakondsuse) ootavad seniajani oma saatuse selginemist. On toimunud kaks kohtuprotsessi, kus langetati ning kinnitati surmamõistev otsus. Seda hoolimata rahvusvahelisest survest ning maailma tippspetsialistide hinnangust, kes leiavad, et lapsed nakatusid juba pool aastat enne seda, kui Bulgaaria meedikud õnnetusse hospidali üldse jõudsid.

Inimõiguslaste andmeil on meedikuid piinatud ja seksuaalselt kuritarvita­tud, pressides neilt ülestunnistusi välja. Kuna Liibüa diktaator Muammar Kaddafi on hakanud Lääne liitlaseks terrorismivastases võitluses ning on ka loobunud massihävitusrelvade väljatöötamisest (olles seega kõikvõimalikele Lähis-Ida režiimidele heaks eeskujuks), siis ollakse temaga üldiselt Läänes rahul. Bulgaaria meedikute pärast Liibüat karistama ei kiirustatud. Peetakse lõputuid läbirääkimisi ja hoitakse pöialt, et kõik lõpeb hästi. Paistab, et õnnetud ostetakse Liibüalt välja: Euroopa Liit rahastab AIDSiga võitlemist Liibüas ning Bulgaaria kustutab osa võlast, mis Liibüal on veel vanadest aegadest kaelas.

Muud meedikud pääsesid, ­bulgaarlased mitte
Milleks oli Kaddafile seda kõike vaja? Lii­büa õitsvast seisundist pajatades eitas tema propaganda plekkide olemasolu sealse sotsialismi rinnaesisel. Kui 90. aastatel selgus, et Liibüaski esineb AIDSi, kusjuures seda levitatakse riiklikes haiglates elementaarseid hügieeninõudeid eirates, otsis Kaddafi leer patu­oinast. Välismaalasest patuoinast, sest Kaddafil oli vaja vältida temavastaste argumentide andmist siseopositsioonile.

Välismaa spetsialiste töötab naftarikkas Liibüas palju, ainuüksi bulgaarlasi olnud seal “meedikute vandenõu” alguspäevil 25 000. Välismaalastest ­AIDSi-levitajaid seostati kohakaasluse alusel USA eriteenistustega ning Iisraeli luurega. Kõik oli üpris sarnane sellele, mida 1953. aastal Moskvas jahvatati – Liibüa on õitsev tore riik, mille õnne ja heaolu vaadates ei suuda sionistlikud ja kristlikud välisvaenlased rahulikult magada, saates sellesse õnneoaasi oma mürgitajaid ning mõrtsukaid...

Arusaadav. Ainus mõistatus on, miks just bulgaarlased pidid olema patu­oinad. Vandenõu lavastamise algstaadiumis olid vahistatute hulgas ka meedikud Filipiinidelt, Poolast ja Ungarist. Võib-olla on seletuseks veel nõukogude aegadesse ulatuv relvaäri, mistõttu Liibüa on kõiksugu militaarträni eest eriti palju võlgu just Bulgaariale. Sofialt midagi välja pressima hakata oli v&o tild e;ib-olla kõige perspektiivikam.

Head inimesed Londonist
Tänavu juuni lõpus tehti Londonis kahjutuks kaks autopommi. Kohe pärast seda üritasid mingid tegelased Glasgow lennujaama uksest džiibiga sisse põrutada, et see seal plahvatama panna. Selle teksti kirjutamise hetkel on asjaga seoses vahistatud kaheksa meest. Kõik nad on kas arstid või meditsiinitudengid, sündinud väljaspool Suur­britanniat. Enamasti on tegemist India päritolu moslemitega, kes sisenesid Inglismaale täiesti seaduslikult.

Arstide vandenõu – ja seekord mitte väljamõeldud, vaid tõeline? Ja kas pole eriti kole, et inimesed, kes on andnud Hippokratese vande, osutuvad pommi­panijateks mõrtsukateks? Võib vaid kujutleda, millised mahlad oleks sellest asjast välja pigistanud stalinlik või kad­dafilik propaganda.

Londonis ja Euroopa Liidus elatakse teistsuguste põhimõtete järgi.

Esiteks ei soovitata terroriste arstkon­naga (ütleme, et välismaalt tulnud arstkonnaga) seostada, sest nagu tagasihoidlikult märgitakse – terroristid ei tallanud jalge alla arstieetikat, vaid inim(sus)­seadused üleüldse. Ja mis puutub nende religioossesse tausta, siis... nagu Londoni linnapea Ken ­Livingstone 1. juulil oma kaasmaalastele südamele pani, ei tohi nende sündmustega seoses hakata moslemeid demoniseerima.

5. juulil kirjutas Briti tabloid Daily Express sellest, et Euroopa Liidus on valmimas eriline sõnastik, kus loetletakse mõisted, mida pole soovitatav ametiisikutel avalikkusega suheldes kasutada. Põlualused sõnad on “islamist”, “fundamentalism” ja “jihad”.

Kriitikud märgivad, et Briti valitsus seab viimase aja terroritegudest rääkides oma kõnesid selle sõnastiku järgi. See ei pea olema üldsegi allumine Brüsseli diktaadile (milles on inglasi raske kahtlustada). See on pigem poliitiline instinkt – katse mitte välja vihastada Britannias elavat moslemikogukonda.

Võrreldes Stalini ja Kaddafi “arstide vandenõud” viimati kirjeldatuga võime sedastada, et esimesed kaks on väljamõeldised, kus kleebiti silte ja nimetati vaenlane; viimane seevastu reaalselt toime pandud kuritegu, millest rääkides hoidutakse siltide kleepimisest ning vaenlase nimetamisest.

Suurbritannia sündmused on NSV Liidus ja Liibüas kokku luuletatud “arstide vandenõu” täpne negatiiv. Euroopa hetkeseisundi koha võib siit järeldada nii mõndagi.