Õnnistatud puuviljad

Urmas Kokassaar uuris granaatõuna tähendust inimese vaimuelus ja toidulaual.

Eksootilise ja tervislikkusest pakatava granaatõunaga on nagu ikka heade asjadega seotud lõputult legende ja uskumusi. Vana-Kreeka kultuuris oli granaatõun armastuse, abielu ja viljakuse sümbol. Tegu oli erilise puuviljaga, sest uskumuste kohaselt oli esimene granaadipuu võrsunud Dionysose verest. Granaatõuna abil võitis allilma jumal Hades endale Persephone, sooviga muuta kevadneiu allilma kuningannaks. Vahel peetakse selles kontekstis granaatõuna ka rumaluse mõõduks. Vanas Roomas tähistas veripunane granaatõun viljakust, kevadet, noorenemist. Siingi usuti granaatõuna ja vere sidet. Nimelt arvati, et esimene granaadipuu kasvas kodukoldejumalanna Vesta armastatu verest. Antiik-Rooma kultuuris kasutati seda vilja ka viljatuse ravis ning granaadipuu okstest pärgi kandsid vaid noorikud. Viljatuse ravi oli lihtsamast lihtsam: need naised, kel lapsi polnud või oli neid liiga vähe, pidid ohtralt granaatõunu sööma. Egiptuse kultuuriruumis usuti, et granaadipuu annab võimaluse uuestisünniks. See on ka põhjus, miks vaaraode viimase puhkepaiga ümber istutati granaadipuid. Islami traditsioonid soosivad samuti granaatõunte söömist, sest Muhamedi õpetuse kohaselt puhastab nende viljade söömine hinge kadedusest ja vihast. Budismis loeti granaatõuna lihtsalt õnnistatud puuviljaks. Kristluses sümboliseeris granaat­õun kirikut, kusjuures rohkearvulised seemned viitavad arvukale kristlaste perele. Kristluses tähendab granaatõuna motiiv ka kevadet ja lootust. Judaismis on granaatõuna kasutatud religioosse sümbolina – näiteks ülempreestri rüü ääristikandil ja templisammaste kaunistusmotiivides. Granaatõunapuu oks on end sisse seadnud ka saareriigi Grenada lipul ja Hispaania riigivapil, samuti on granaatõunast inspireeritud nii Hispaania kui Nicaragua linnade vastavad nimed.
 
Tindist ravimini
Eriti suureks see puu ei sirgu, tema kõrgus piirdub tavaliselt mõne meetriga. Lehed on pikad, kitsad, nahksed ja läikivad. Õied on silmipimestavalt kaunid, tavaliselt viiekaupa koos, roosad või punased. Inimesed kasutavad oma huvides pea kõiki selle taime osi. Puu koort on tänu rohkele parkainete sisaldusele (koores kuni 22%) sajandite vältel kasutatud abivahendina nahkade parkimisel. Punaste kroonlehtedega õitest või viljamahlast saadi värvaineid kangaste värvimiseks (granaatõuna mahlast põhjustatud plekid on ülipüsivad). Ammusel ajal leotati peenestatud lehti äädikas ja saadud lahust kasutati tindina.
Viljad on ümar-ovaalsed, kaetud paksu koorega ja nende läbimõõt küünib kümnekonna sentimeetrini. On ka suuremaid eksemplare, mille kaal võib ulatuda poole kiloni. Viljaliha jaguneb vaheseinte abil seemnetega täidetud sektoriteks. Tilgakujulised seemned moodustavad pool vilja kaalust ja need on ümbritsetud mahlaka ümbrise ehk seemnerüüga. Söödavaks osaks ongi mahla täis seemneümbrised.
Paksu ja nahkja kattega viljad säilivad suhteliselt hästi. Jahedas (+2 – +6 kraadi) ning kindla õhuniiskuse (80–85%) juures seisavad need värsked lausa kuid. Säilitamisel viljakest mõnevõrra tiheneb ning kaitseb vilja sisu.
Kõige tuntumaks granaatõuntest valmistatavaks toiduaineks on mahl. Seda tehakse kahel viisil. Juhul kui pressimiseks kasutatakse tervikvilju, on mahlas nii palju parkainet tanniini, et see tuleb želatiini kaasabil sadestada. Kui mahlaks pressitakse vaid seemneid, selitamist ei toimu.
Granaatõunamahl on eriline mitmes mõttes. See kauapüsiv ja vänge mahl sisaldab rohkelt nii suhkruid (glükoosi, fruktoosi, sahharo osi), orgaanilisi happeid (eriti sidrunhapet) kui parkaineid (tanniin). Tugev maitse lubab granaatõunamahla segada paljude teiste mahladega. Väga levinud on ka grenadiin (granaat­õunasiirup), millest segatakse karastusjooke ja temaga maitsestatakse koguni õllesid. Idamaine köök kasutab palju granaat­õunamahlal põhinevaid marinaade.
Ravimina on granaatõunamahla kasutatud aastatuhandeid. Muistsel ajal määrati mahlaravi seedekulgla- ja neeruvalude ning kõhulahtisuse korral. Viimasel juhul olid toimijateks mahla parkained. Koos koorega pressitud suure parkainete sisaldusega mahla tarvitati seedekulglaparasiitide väljutamiseks. Kuid granaadi koores on lisaks parkainetele veel toksilise toimega alkaloide. Mahla palavikku alandava toime tõttu on seda kasutatud organismi üldturgutava vahendina. Vitamiinirikkusest lähtuvalt (rohkelt vitamiini C) on värsket mahla kasutatud skorbuudi vältimiseks. Et mahlas on rohkelt bioflavonoide, siis kasutatakse mahla kuivekstraktist valmistatud imemistablette nüüdsel ajal ka organismi antioksüdantide varu täiendamiseks.