Timbaland
Peremeesprodutsent, tema sada stiili ja tema sada
sõpra.
Eesti albumimüügitabeli top-10s tunnevad end
seniajani hästi kaks ammu-ammu, möödunud suve ümbruses
välja antud heliplaati – Nelly Furtado “Loose” ja Justin
Timberlake’i “FutureSex/LoveSounds”. Areeni nädala
album “Shock Value” on Nelly ja Justini plaatide ning eetris
möllavate signatuurihittide tegeliku autori produtsent Timbalandi
sooloalbum, järjekorras viies (numbrinärijatele: no kes kurat on
Magoo, eks). Kas nüüd ja siit plaadikarbist piilub vargsi hetk, kus
ka Timbaland jõuab Nelly ja Justini kõrgustesse? Või
jääb ta suure publiku jaoks mitte-just-poster-välimusega
ümmarguseks onuks, kes Nelly ja Justini videotes veidraid grimasse ja
imelikke häälitsusi teeb? See küsimus – ma näen ta
näost seda! – huvitab muidugi ennekõike Timbalandi.
Pinnas paistab tõtt-öelda soodne olevat. Esimest korda tema
karjääri ajal on Timbalandi sooloalbumi taga hiiglaslik plaadifirma
(Interscope, antud juhul) ja selle rahalised võimalused teost
aplombikalt promoda. “Shock Value” on otsast lõpuni
täis superstaare – Justin ja Nelly ei ole ainsad, kes vanameistrile
lilli toovad, peole on trüginud veel ka 50 Cent, Missy Elliott, Dr. Dre,
Nicole Scherzinger, Elton John, ansambel Fallout Boy ja sada teist pool-VIPi.
Võrreldes tema varasemate soolotundidega ei tegele ka “Shock
Value” läbivad teemad enam Timbalandi tänavakredibiilse ja
real’ina hoidmisega. Armuhoogudest, seksist, grupiseksist, enda kiituseks
ja enda valesti mõistmisest räägib ta täna õhtul.
Koos sõpradega.
Kuigi “Shock Value” on
piinlikkustundeta raju kommerts, on muusikaliselt pilt veidike keerulisem.
Kõige alustempliks on küll Timbalandi möödunudaastane
avastus hõre ja nobe elektro-R’n’B, kuid ta kangutab seda
vilunult stiilist stiili. Ülijuustused ballaadid, ultramodernne pop-funk,
disko-R’n’B – kõik on olemas, kuid kardetavasti tekib
võõristus, kui Timbaland lajatab lauale klubiräpi,
nõks kurjemaloomulisema hip-hopi ja India heliredelid, ning
tõenäoliselt hakkab kõhus keerama, kui Timbaland mätsib
rasvaseid kakukesi koos rock-bändidega The Hives, She Wants Revenge ja
Fall Out Boy. See on tegelikult ka plaadi kõige huvitavam territoorium,
kõlab klišeena, kuid tõesti pole võimalik aru
saada, mis muusikast siin rääkima peaks. Kas peal on rock ja funk all
või vastupidi või on see üks jäledalt elektrooniline
jäle Red Hot Chili Peppers?
Timbalandi žanrist žanrisse
hüppamine, nende luustikuni lahti harutamine ja “valesti”
kokku monteerimine – see ei ole vägistamine. See ei ole kistud
või meeleheitlik ega sunnitud katse innovatsioonilisusega kelkida,
talitsematu edevus muskleid ja virtuoossust näidata. Ei ole. Kui sa
üksikasjalikumalt kuulad, on see ümberlükkamatult selge:
Timbaland armastab kogu muusikat – kõigis selle avaldumisvormides
– ja igat ainumast heli selle sees. Muidu ei ole võimalik
millestki nii jubedast kui Fall Out Boyst funk’i välja pigistada.
Ja isegi kui sa nii üksikasjalikult ei kuula, Timbalandi
geniaalsuses produtsendina ei ole võimalik kahelda. Kuidas, millest, kui
vähesest ta kõik need funk-mootorid üles ehitab, mida ta nende
ette ning taha peidab. Ja kuramus… lõpuks saab neist kludinatest
või goofy’dest ja purjus vokaalseadetest (“Release”)
popmuusika!? Maniakaalne anne. 8
Siim Nestor