Debora Vaarandi (1.10.1916 - 28.04.2007) in memoriam

Debora Vaarandi (Trull) sündis 1. oktoobril 1916 Võrus postiametniku tütrena, tema lapsepõlv möödus vaestes oludes Tallinnas Dunkri tänaval ja Saaremaal Laimjalas. Mullu ilmunud mälestusteraamatus “Aastad ja päevad” meenutab ta viletsat eluaset Laimjala mõisa keldris, aga ka üldist ahistuse tunnet Kuressaare gümnaasiumis õppides. 1936 ilmus Debora Vaarandi esimene luuletus, ta abiellus noore kirjaniku Aadu Hindiga ja pääses Tartu ülikooli filosoofiateaduskonda õppima.

Vaesed olud (luuletaja sõnul oli näljakunst üliõpilaste seas arenenud kõrgele tasemele) ja abikaasa kaudu sugenenud marksistlikud tutvused – aga ka uue võimu pakutud võimalused, mis rahuldasid seni väga kitsasse ringi aheldatud poetessi elunälga – tegid filosoofiaüliõpilasest 1940. aasta punase pöörde kõrvaltegelase ja ajakirjaniku, ajalehe Sirp ja Vasar vastutava toimetaja. ­EKP­sse kuulus ta 1940–1990. Enda sõnul oli ta ajakirjandusülemusena koomiline tegelane – vähe inimeste hulgas liikuv ja suhtlemisarg.

Evakuatsioon Nõukogude Liidu tagalasse tõi kaasa raskeid vintsutusi, aga kasvatas ka elujulgust. Esikkogu “Põleva laotuse all” (1945) peegeldab sõjatraa­gikat ja annab märku autori jõulisest luuleandest, mis pääses eesti luulepilti uuendavana esile kogus “Unistaja aknal” (1959). Põhimotiivideks kujunevad kodukoha loodus ja inimelu igavesed põhiväärtused.

Teadlikku pöördumist propagandistlikust ühiskondlikust luulest märgib Vaarandi 1950ndail kirjutatud luuletus “Lihtsad asjad”: “Astusin lihtsate asjade juurde, / toetusin lihtsale heale”, kirjutab ta oma kuulsas luuletuses. “Sina oled see, kes eestikeelsete sõnada abiga nähtavaks teinud karmid mereavarused ja rasked, tuliste äärtega õhtupilved,” on oma lugemiselamust sellest raamatust meenutanud Viivi Luik.

Jätkuvat poeetilist avardumist, inimese ja kõiksuse ühenduse tajumist märgivad Vaarandi kogud “Rannalageda leib” (1965) ja “Tuule valgel” (1977). Toomas Haug on seda arengut kirjeldanud kui piiri kadumist luuletaja ja luule vahelt, poetessi kandumist Eesti luuleigavikku.

Kodused paigad Saaremaal, Hiiumaal ja Kassaris on sünteesitud merekohinaks ja igaveseks rännuks. Sellised lõpetatud, tähe- ja tuulevalged luuletused märgivad “luule eneseküllust ja triumfi” (Haug).

Siiski on üldtuntuimaks luuletuseks jäänud osa lühipoeemist “Talgud Lööne soos”, mille ühe osa Raimond Valgre 1949 “Saaremaa valsina” viisistas. Isegi ajal, mil nõukogude sümboolika on keelatud, on laul tantsu vihtuvast “kuldtärniga noorukesest sõjamehest”, eriti selle pöörane populaarsus Soomes, pakkunud poetessile viisakat pensionilisa.

1946 Sirbi ja Vasara vastutava toimetaja ametikohalt raske tuberkuloosi tõttu taandunud, oli Vaarandi läbi vene okupatsiooniaja oluline ka ühiskondliku fenomenina. Temas ühendus nõukogude luuletajale sobilik sotsiaalne päritolu ja hoiak (“olen ennast ikka tundnud kuuluvat vaeste ja viletsate poolele”), suur talent, haritus ja lõpuks ka kaunis ja “kirjanduslooline” välimus, mis tegi Deborast 1940ndail Koidula põhimodelli. 1952–70 oli ta abielus talendika muhulase ja Lenini preemia laureaadi Juhan Smuuliga, koos moodustasid nad eesti Nõukogude kirjanduse esipaari, kandes oma rolli välja nii ideoloogiliselt, kunstiliselt kui rahvalikult – mõlemad olid ju mõistlikud ja sõbralikud inim esed, kellega sai ennast samastada ja kelle loomingut siiralt nautida.

Tundub, et ühiskondlikes protsessides jäi Debora Vaarandi siiski kõrvaltvaatajaks. 1940. aastal juhtunu analüüsi asemel, mida paljud tema mälestusteraamatust ootasid, pakkus see vaid emotsionaalseid mälupilte. “Ju ma siis ikka müürililleke olin,” tunnistas poetess siinkirjutajale oktoobris oma juubelil, teosele tehtud etteheidetega ometi leppimata: “Miks mina pean leidma vastuse küsimusele, millele ajaloolased vastata pole osanud?!”

Suurt tunnustust ja tähelepanu väärib Debora Vaarandi vene, soome ja saksa kirjanduse tõlkijana. Võtkem ainuüksi või Eino Leino, Elvi Sinervo ja Georg Trakli haruldaselt tajuvad tõlked.

“Kangesti pikkamööda on mu elus kõik tulnud. Nooruses olin kole inimpelglik, aga avatud olek on alles nüüd tulnud. Ühte pean küll ütlema: mul on hästi läinud, et olen saanud elada kirjanike seas. Kirjanikel on ikka inimhääl,” rääkis poetess siinkirjutajale kahe aasta eest tehtud intervjuus.

Jääme Debora Vaarandit meenutama kui suurt luuletajat ja tõlkijat, kes on oma austajaid alati ka inimesena köitnud.