24.05.2007, 00:00
Minu aja Kalev
Minu Kalev, see 1980. aastate alguse Kalev, oli korvpalliajaloo seisukohalt õnnetu meeskond, mida mainitakse tavaliselt siis, kui räägitakse Eesti korvpalli suurimast kriisist. Ometi olid nemadki oma aja superstaarid, keda saalitäied vaatamas käisid.
ERAKOGU
Üks vana pilt. Kalevi hall on rahvast laeni täis.
Seal, kus praegu on tenniseväljakud, seisis
otsatribüün. Publiku ees on mängumeeste rivi.
Tuttavad näod: Sõber, Enden, Viktorov ... näe, Žulanovgi ja Abeljanov. Ja Laur mängis ses meeskonnas ning Orav, Randla, Tiks ja Metsalu... Vist ka Koik. Peatreener oli August Sokk. Hiljem Heino Lill.
See polnud sportlikus mõistes parim meeskond. Pigem vastupidi. Kalev, meie toonane rahvusliku uhkuse selgroog ja nurgakivi, vireles pidevalt N Liidu kõrgliiga sabas. Lõpuks vajus sootuks esiliiga põhja.
Ühest küljest oli see kahe kuldse Kalevi vahele jäänud meeskond, kellest korvpalliajaloolased kiirelt üle libisevad. Aga nad olid ka staarid, kelle pilte me kogusime ja kelle moodi me tahtsime olla. Spordihallis oli Kalevi kodumängude aegu vähe vabu seisukohti. Istekohtadest rääkimata.
"See oli NSV Liidu meistrivõistluste värk, kui nüüd tagantjärele mõelda... Tallinnast lendasime Sverdlovski (praegune Jekaterinburg) mängima. Sealt Novosibirski. Edasi tulid väikesed vahemaandumised Omskis või Tomskis ja sealt juba Vladivostok,” mõtiskleb Andres Sõber.
Alati, kui praeguse aja noored mõne ebamugavuse osas nina vigu tõmbavad, räägib ta neile oma aja seiklustest Nõukogudemaa avarustel. “Vladivostokis ostsime kulda. See oli seal tunduvalt odavam kui meil siin. Siin müüsime maha. Vot nii käis elu.”
Sõber on üks neist, kes, no-jah, just ei ülista seda Kalevit, aga polnud see tema arvates ka mingi eriti vilets meeskond, keda ainult sõimata. Pigem on siin mitme asjaolu kokkulangemine. Korraga liiga ränk põlvkonnavahetus.
Sama meeskonna suurim staar Heino Enden ja treener Lill on kriitilisemad. Endeni sõnul polnud meeskond just eriti kiita silmapaistvate mängjate poolest. “Kes oli hea viskaja, kes tubli kaitses – kõik kuidagi ühekülgsed mängumehed, kellest mitme peale kokku oleks saanud ühe väga hea tegija. Tema hinnangul oli enne seda väga võimas Kalevi põlvkond – Tammiste, Tomson, Salumets, Krikun, Lepmets... kõik ju suured isiksused. Ega siis asjata seda meeskonda korvpalliakadeemikuteks ei kutsutud. Paraku tähendas see ka, et nooremal põlvkonnal polnud just lihtne riigi esindusklubisse trügida. Ja kui vanad akadeemikud ühtäkki kõik enam-vähem korraga lahkusid, siis... oligi seis, nagu ta oli. Lahja.
Treener Heino Lill meenutab, et kunagi olla toonane NSV Liidu korvpallikorüfee Aleksandr Gomelski imestanud, et kuidas üldse selline meeskond nagu Kalev, kus kuulsa treeneri hinnangul oli vaid kaks ja pool kõrgliiga tasemel mängumeest, kõrgliigas püsib.
Need kaks tõsist mängumeest olid Enden ja Abeljanov.
Enden oli oma aja kohta N Liidu korvpallis haruldus. Kahemeetrine, heade füüsiliste eeldustega, korraliku tehnika ja viskega tagamängija. Selliseid polnud maailmaski just palju. Ta oli ainus, kes meie meestest N Liidu koondisse mahtus. Tuli 1982. aastal Kolumbias maailmameistrikski.
Kunagi ütles Endeni meeskonnakaaslane Mihkel Tiks, et kogu ilu juures ei olnud Endenis piisavalt liidriomadusi, et meeskonda enda järel vedada. Lill märgib, et Enden oli intelligentne ja tasemel mängumees, kuid tema hinnangul ei realiseerinud oma annet täiel määral. 1983 läks meie parim mees toonasesse superklubisse Moskva AKSK. Mõned muidugi nurisesid. See tundus umbes sama mis Jaak Joala menu ja edu idarindel. Profina käitus Enden muidugi ainumõeldavalt.
“Aga Abeljanov oli paganama lahtine kuju,” ütleb Sõber Taškendist värvatud tatari päritolu keskmängija kohta. Eks kõik tolle aja kossusõbrad mäletavad Abeljanovi kuulsat haaki. Sõbra hinnangul oli Raškal pika mehe kohta hea vise ning hea füüsis. “Aga pinget ta ei talunud.”
Lill ütleb, et Abelajnov oli küll andekas, aga ka laisk.
Muide, ta oli ka osav hüvede väljanõudmisel. “Sõitis musta Volgaga, dress seljas,” meenutab Sõber. “Ja elas spordihalli kõrval.”
Lill tunnistab, et kui 1982. aastal, vahetult enne hooaja algust, läks Abeljanov Taškendi tiimi, mis oli just kõrgliigasse pääsenud, lagunes Kalevi niigi habras mäng sootuks koost. Sealt edasi tuli täiskäik põhja.
Tollane võõrleegionär oli ka Viktor Viktorov ehk Vitja. Ta polnud looduse poolt liialt andekas.
Aga kohusetundlik ja püüdlik harjutaja oli ta küll. “AKSK duublist kutsusime. Gomelski lubas, et kui teeme temast korraliku mängumehe, paneb tema Moskvas Dzeržinski kuju asemel Viktorovi kuju püsti,” räägib Lill. “Viktorovist sai küllalt korralik mängumees, aga Gomelski Dzeržinskit kangutama ei kippunud.”
See pool mängumeest, kellest kuulus Gomelski Lillele rääkis, oli Tõnis Randla.
“Jumalast antud käega snaiper,” ütleb Lill.
Sõber arvab koguni, et kui Randla poleks mänginud N Liidus, vaid vabas Euroopas, oleks temast võinud saada suur täht. Siin kulus energiat muule. Randla aga polnud suur enesekehtestaja või trügija tüüp. ”Minu meelest ei talunud ta eriti kriitikat,” ütleb Sõber.
Küll teab ta, et Randlat kutsuti Popp. “No popp poiss oli, armastas moodsaid riideid.”
Pärast seda, kui mängimise lõpetas, töötas jumalast antud käega snaiper taksojuhina.
Aga Mihhail “Miša” Žulanov leiti Tšeljabinskist. “Looduslaps. Hea vise, kiirus, hüppevõime – kõik oli olemas, aga... liiga pehme loomuga,” räägib Sõber.
“...No see polnudki tema viga, aga talle polnud keegi selgeks teinud elementaarseid kaitsemängu põhitõdesid. See oli tal nõrk koht.”
Nõrk koht oli mehel ka süda. 1990. aastate alguses ta suri.
Põhilise tagamängijate kaksiku moodustasid siis ikkagi Andres Sõber ja Jaan Orav. Mihkel Tiks oli suure korvpalliga lõpetamas. Tema raius end ja korvpalli ajalukku mõned aastad hiljem oma “Korvpalliromaaniga”.
Niisiis Orav ja Sõber.
Sõber, nagu ta ennast mäletab, ei olnud mingi imemees. Aga oli ilusamaid hetki. “Mäletan, Novosibirskis viskasin sealse Lokomotivi vastu kolm otsustavat korvi,” meenutab Andres Sõber. “Tänu neile korvidele võitsime ja säilitasime koha kõrgliigas.”
Pärast toimus sealsamas Siberi pealinnas kõrgliigasse püsima jäämise puhul suur pidu. “Pidutsesime, nagu oleks maailmameistriks tulnud,” meenutab Sõber.
Jaan Orav, keda meeskonnas kutsuti Käbiks, oli ennekõike väga korralik kaitsemängija. Rünnakul jäi tal arsenal napiks.
Sama jutt käib Hannes Koigi ja tegelikult ka Teet Lauri kohta.
“Lauriga oli selline lugu,” meenutab Lill, “et ta oli juba suure korvpalli jätnud. Elas rohkem tõsist tudengielu, kui me ta Kalevisse kutsusime. Aga selle baasi pealt oli kõrgliigas mängimine ikka väga raske.
Jüri Metsalu. Hea korralik vahetusmees. Oli nagu Laurgi vasakukäeline. Õppis kõrgkoolis. Lähenes korvpallile kuidagi teaduslikult. “Ta esitas vahel nii keerulisi küsimusi, et see ajas vana August Soku lihtsalt närvi.”
“Sokk oligi selline maamehe tüüp,” meenutab Sõber. “Ütles otse välja, mida arvab. Jama oli muidugi see, et ta ikkagi suhtus vanadesse staaridesse ühtmoodi ja noored olid tema jaoks ikka... noored. Lill oli ses mõttes ikkagi pisut kavalam. Tema sellist vahet ei teinud.”
Nagu öeldud, tiksus see Kalev, see minu aja Kalev, kelle pärast sai mindud korvpallitrennigi, pigem NSV Liidu tšempionaadi turniiritabeli tagumises otsas. Kuni viimaks oli 1984. aasta kevadel N Liidu korvpalli esiliiga 11. meeskond. Niisiis, kui kõrgliigaga kokku lugeda, oli meie meeskond rahva lemmikalal N Liidus 24. meeskond. Häbi oli suur. Sealt edasi algab Salumetsa Kalevi aeg. Kuldse Kalevi aeg.
Tuttavad näod: Sõber, Enden, Viktorov ... näe, Žulanovgi ja Abeljanov. Ja Laur mängis ses meeskonnas ning Orav, Randla, Tiks ja Metsalu... Vist ka Koik. Peatreener oli August Sokk. Hiljem Heino Lill.
See polnud sportlikus mõistes parim meeskond. Pigem vastupidi. Kalev, meie toonane rahvusliku uhkuse selgroog ja nurgakivi, vireles pidevalt N Liidu kõrgliiga sabas. Lõpuks vajus sootuks esiliiga põhja.
Ühest küljest oli see kahe kuldse Kalevi vahele jäänud meeskond, kellest korvpalliajaloolased kiirelt üle libisevad. Aga nad olid ka staarid, kelle pilte me kogusime ja kelle moodi me tahtsime olla. Spordihallis oli Kalevi kodumängude aegu vähe vabu seisukohti. Istekohtadest rääkimata.
"See oli NSV Liidu meistrivõistluste värk, kui nüüd tagantjärele mõelda... Tallinnast lendasime Sverdlovski (praegune Jekaterinburg) mängima. Sealt Novosibirski. Edasi tulid väikesed vahemaandumised Omskis või Tomskis ja sealt juba Vladivostok,” mõtiskleb Andres Sõber.
Alati, kui praeguse aja noored mõne ebamugavuse osas nina vigu tõmbavad, räägib ta neile oma aja seiklustest Nõukogudemaa avarustel. “Vladivostokis ostsime kulda. See oli seal tunduvalt odavam kui meil siin. Siin müüsime maha. Vot nii käis elu.”
Sõber on üks neist, kes, no-jah, just ei ülista seda Kalevit, aga polnud see tema arvates ka mingi eriti vilets meeskond, keda ainult sõimata. Pigem on siin mitme asjaolu kokkulangemine. Korraga liiga ränk põlvkonnavahetus.
Sama meeskonna suurim staar Heino Enden ja treener Lill on kriitilisemad. Endeni sõnul polnud meeskond just eriti kiita silmapaistvate mängjate poolest. “Kes oli hea viskaja, kes tubli kaitses – kõik kuidagi ühekülgsed mängumehed, kellest mitme peale kokku oleks saanud ühe väga hea tegija. Tema hinnangul oli enne seda väga võimas Kalevi põlvkond – Tammiste, Tomson, Salumets, Krikun, Lepmets... kõik ju suured isiksused. Ega siis asjata seda meeskonda korvpalliakadeemikuteks ei kutsutud. Paraku tähendas see ka, et nooremal põlvkonnal polnud just lihtne riigi esindusklubisse trügida. Ja kui vanad akadeemikud ühtäkki kõik enam-vähem korraga lahkusid, siis... oligi seis, nagu ta oli. Lahja.
Treener Heino Lill meenutab, et kunagi olla toonane NSV Liidu korvpallikorüfee Aleksandr Gomelski imestanud, et kuidas üldse selline meeskond nagu Kalev, kus kuulsa treeneri hinnangul oli vaid kaks ja pool kõrgliiga tasemel mängumeest, kõrgliigas püsib.
Need kaks tõsist mängumeest olid Enden ja Abeljanov.
Enden oli oma aja kohta N Liidu korvpallis haruldus. Kahemeetrine, heade füüsiliste eeldustega, korraliku tehnika ja viskega tagamängija. Selliseid polnud maailmaski just palju. Ta oli ainus, kes meie meestest N Liidu koondisse mahtus. Tuli 1982. aastal Kolumbias maailmameistrikski.
Kunagi ütles Endeni meeskonnakaaslane Mihkel Tiks, et kogu ilu juures ei olnud Endenis piisavalt liidriomadusi, et meeskonda enda järel vedada. Lill märgib, et Enden oli intelligentne ja tasemel mängumees, kuid tema hinnangul ei realiseerinud oma annet täiel määral. 1983 läks meie parim mees toonasesse superklubisse Moskva AKSK. Mõned muidugi nurisesid. See tundus umbes sama mis Jaak Joala menu ja edu idarindel. Profina käitus Enden muidugi ainumõeldavalt.
“Aga Abeljanov oli paganama lahtine kuju,” ütleb Sõber Taškendist värvatud tatari päritolu keskmängija kohta. Eks kõik tolle aja kossusõbrad mäletavad Abeljanovi kuulsat haaki. Sõbra hinnangul oli Raškal pika mehe kohta hea vise ning hea füüsis. “Aga pinget ta ei talunud.”
Lill ütleb, et Abelajnov oli küll andekas, aga ka laisk.
Muide, ta oli ka osav hüvede väljanõudmisel. “Sõitis musta Volgaga, dress seljas,” meenutab Sõber. “Ja elas spordihalli kõrval.”
Lill tunnistab, et kui 1982. aastal, vahetult enne hooaja algust, läks Abeljanov Taškendi tiimi, mis oli just kõrgliigasse pääsenud, lagunes Kalevi niigi habras mäng sootuks koost. Sealt edasi tuli täiskäik põhja.
Tollane võõrleegionär oli ka Viktor Viktorov ehk Vitja. Ta polnud looduse poolt liialt andekas.
Aga kohusetundlik ja püüdlik harjutaja oli ta küll. “AKSK duublist kutsusime. Gomelski lubas, et kui teeme temast korraliku mängumehe, paneb tema Moskvas Dzeržinski kuju asemel Viktorovi kuju püsti,” räägib Lill. “Viktorovist sai küllalt korralik mängumees, aga Gomelski Dzeržinskit kangutama ei kippunud.”
See pool mängumeest, kellest kuulus Gomelski Lillele rääkis, oli Tõnis Randla.
“Jumalast antud käega snaiper,” ütleb Lill.
Sõber arvab koguni, et kui Randla poleks mänginud N Liidus, vaid vabas Euroopas, oleks temast võinud saada suur täht. Siin kulus energiat muule. Randla aga polnud suur enesekehtestaja või trügija tüüp. ”Minu meelest ei talunud ta eriti kriitikat,” ütleb Sõber.
Küll teab ta, et Randlat kutsuti Popp. “No popp poiss oli, armastas moodsaid riideid.”
Pärast seda, kui mängimise lõpetas, töötas jumalast antud käega snaiper taksojuhina.
Aga Mihhail “Miša” Žulanov leiti Tšeljabinskist. “Looduslaps. Hea vise, kiirus, hüppevõime – kõik oli olemas, aga... liiga pehme loomuga,” räägib Sõber.
“...No see polnudki tema viga, aga talle polnud keegi selgeks teinud elementaarseid kaitsemängu põhitõdesid. See oli tal nõrk koht.”
Nõrk koht oli mehel ka süda. 1990. aastate alguses ta suri.
Põhilise tagamängijate kaksiku moodustasid siis ikkagi Andres Sõber ja Jaan Orav. Mihkel Tiks oli suure korvpalliga lõpetamas. Tema raius end ja korvpalli ajalukku mõned aastad hiljem oma “Korvpalliromaaniga”.
Niisiis Orav ja Sõber.
Sõber, nagu ta ennast mäletab, ei olnud mingi imemees. Aga oli ilusamaid hetki. “Mäletan, Novosibirskis viskasin sealse Lokomotivi vastu kolm otsustavat korvi,” meenutab Andres Sõber. “Tänu neile korvidele võitsime ja säilitasime koha kõrgliigas.”
Pärast toimus sealsamas Siberi pealinnas kõrgliigasse püsima jäämise puhul suur pidu. “Pidutsesime, nagu oleks maailmameistriks tulnud,” meenutab Sõber.
Jaan Orav, keda meeskonnas kutsuti Käbiks, oli ennekõike väga korralik kaitsemängija. Rünnakul jäi tal arsenal napiks.
Sama jutt käib Hannes Koigi ja tegelikult ka Teet Lauri kohta.
“Lauriga oli selline lugu,” meenutab Lill, “et ta oli juba suure korvpalli jätnud. Elas rohkem tõsist tudengielu, kui me ta Kalevisse kutsusime. Aga selle baasi pealt oli kõrgliigas mängimine ikka väga raske.
Jüri Metsalu. Hea korralik vahetusmees. Oli nagu Laurgi vasakukäeline. Õppis kõrgkoolis. Lähenes korvpallile kuidagi teaduslikult. “Ta esitas vahel nii keerulisi küsimusi, et see ajas vana August Soku lihtsalt närvi.”
“Sokk oligi selline maamehe tüüp,” meenutab Sõber. “Ütles otse välja, mida arvab. Jama oli muidugi see, et ta ikkagi suhtus vanadesse staaridesse ühtmoodi ja noored olid tema jaoks ikka... noored. Lill oli ses mõttes ikkagi pisut kavalam. Tema sellist vahet ei teinud.”
Nagu öeldud, tiksus see Kalev, see minu aja Kalev, kelle pärast sai mindud korvpallitrennigi, pigem NSV Liidu tšempionaadi turniiritabeli tagumises otsas. Kuni viimaks oli 1984. aasta kevadel N Liidu korvpalli esiliiga 11. meeskond. Niisiis, kui kõrgliigaga kokku lugeda, oli meie meeskond rahva lemmikalal N Liidus 24. meeskond. Häbi oli suur. Sealt edasi algab Salumetsa Kalevi aeg. Kuldse Kalevi aeg.
