24.05.2007, 00:00
Kuhu teel, Eesti poisid?
Teadlikkuse tõstmine laste ja noorte tervisemuredest oleks tee sillutamine lootuseks, et mõneteist aasta pärast ei pea Eesti enam kaitseväkke tulevaid poisse välja praakima. Rääkimata sellest, et tugev tervis on investeering ka edukaks tsiviileluks.
Foto: creazine/SXC
Sellest, et noored mehed sõjaväe jaoks liialt
nõrgukesed kipuvad olema – lisaks kaitsetahte vähesusele
– on viimasel ajal üha enam räägitud. Eelmisel aastal
kõlbas tegevteenistusse vaid 23% kutsealustest.
Oleks naiivne arvata, et leitud tervisevead kõigil just kooli lõpuks ja sõjaväe alguseks välja löövad. Vead, mis leitakse kaitseväekomisjoni põhjalikus terviskontrollis, on suures jaos olemas juba varem.
Kuidas kaitsta poiste tervist, et neist võiksid kasvada noored mehed, kes oskavad ja suudavad oma tervisest rõõmu tunda ning muuhulgas saaksid hakkama ka kaitseteenistusega?
Vestlusringis on Tallinna Lastehaigla kvaliteedijuht dr Lagle Suurorg, perearst Heidi Tago ja Kose keskkooli direktor ning staažikas kehalise kasvatuse õpetaja Aarne Puistama.
Puudub ühtne süsteem
Dr Lagle Suurorg tunneb puudust ühtsest süsteemist, mis hõlmaks endasse nii uuringud kui ka nõustamise.
“Praegu puudub Eestis ühtne pediaatriasüsteem. Nii täiskasvanud kui ka lapsed käivad perearsti juures, nemad on aga tööga üle koormatud. Ei saa mainimata jätta ka seda, et perearstide aruandlusse tekivad statistikavead. Kui üks haige käib vastuvõtul kümme korda, kajastub ta statistikas kümne patsiendina. Jääb mulje kümnest haigest, ehkki tegelikult oli haige vaid üks inimene.”
Aastaid laste tervist uurinud ning veendunud, et laste tervise hindamiseks on vaja süstemaatilisi, vähemalt kord aastas toimuvaid terviseuuringuid. Tervist tuleks testida erinevatesse vanuserühmadesse jõudmisel – nii kooli minnes kui ka kooli ajal. Väga teretulnud oleksid ka iga-aastased fitnesstestid. Sellised uuringud näitaksid võimalikud probleemid ära peatselt nende tekkimise järel ning vanemad, kool ja arst saaksid teha koostööd, et olukorda paremaks muuta.
“Et teada, mida oleks vaja lapse arenguks, on vaja õppida ja uurida kõigil, see pole ainult arstide mure. Oma panuse peavad andma lapsevanemad, koolijuhid, õpetajad, sotsiaal- ja tervishoiuministeerium. See pole kitsa töögrupi teema,” arutleb Lagle Suurorg. “Rahva tervise üldine areng nõuab eesmärkide püstitamist ja strateegia kujundamist. See eeldab koostööd kogu ühiskonna tasandil. Aga eesmärkide ja strateegia määratlemiseks tulebki teha uuringuid, muidu pole teada, millise suuna võtmine on kõige olulisem. On loodud üksikuid väga häid algatusi, nagu näiteks südamepäevad, aga tervis peaks olema kogu riigi mure, mitte ainult tublide entusiastide.”
Lagle Suurorg märgib, et tänapäeva lasteaiad teevad tervise- ja liikumiskasvatuse mõttes üha paremat tööd, kooli minnes aga langeb laste sportlik vorm kiiresti.
Probleemid ei käi ühekaupa
“Kõik suured probleemid saavad alguse väikestest,” toetab eelkõnelejat perearst Heidi Tago. “Ja need väikesed probleemid, need taanduvad ikka sellele samale, millest me päevast päeva räägime – eluviisile nimelt.”
Perearsti vaade poiste kehvenevale tervisele on lihtne ja inimkeelne – toitumisele ja liikumisele tuleks senisest palju enam rõhku panna.
“Kui lapse kehakaal järsult muutub – eriti kui muutub kehamassi indeks – on see tõsine märguanne, et midagi on valesti. Kui vale toitumisega jätkata ning kehakaal edasi kasvab, on oodata tõsiseid terviserikkeid, näiteks südameveresoonkonna haigusi ja kõrget vererõhku. Kaasnevad ka mitmed k&ot ilde;rvalnähud, mida esmapilgul vale eluviisiga ei seostata. Näiteks on ülekaalus ja vähe liikuval lapsel raskusi kehalise kasvatuse tunnis normide täitmisega, algab vastumeelsus selle aine vastu, peatselt aga igasuguse sportliku liikumise vastu. Algul püüab poiss viilida, tihti aga kipuvad nad kehvemat füüsilist vormi kompenseerima mingite vägitegudega – näiteks suitsetamise või alkoholiga. Tugevad spordipoisid hoiavad meelemürkidest sagedamini kõrvale, sest nad ei taha, et nende vorm seetõttu langeks. Sealt edasi on vaid mõni samm suuremate pahandusteni koolis, vastuoluliste tunneteni õppimise suhtes … See on depressiooni ja neurooside tekkeks hea kasvupinnas. Aga kuidas seda öelda emale, kelle väike poiss on natuke liiga paks ja natuke liiga vähe liikuv?”
Pall vanemate väravasse
Küsin üle. Kas noorukite depressioon on seotud nende vähese liikumisega? Perearst Tago noogutab. “Depressioon varjub sageli kehaliste sümptomite taha. Kehakaalust tingitult ei olda tihti rahul iseendaga, maailmaga, oma kohaga maailmas. Vähene liikumine ja palju laua-arvuti-teleri taga istumist toovad kaasa rühiprobleemid ja vildakselgsuse, mis hiljem süvenedes põhjustavad tõsiseid selja- ja kaelavalusid. Eriti juhul, kui tõusvale kehamassile pole vastu panna tõusvat lihastoonust. Istutud tundide hulk aga üha kasvab – koolitöö võtab oma aja, ent ka pärast seda kiputakse palju aega arvuti taga või telekat vaadates veetma, mitte ei minda sportima.”
Heidi Tago kinnitab, et vanemad võiksid perearsti veidi enam kuulata. “Me võime küll olla tööga üle koormatud, aga meil jätkub aega märgata, kui lapsel on probleeme või kui nende teke on aimata. Perearst ei ole üksnes tõendi- ja retseptikirjutaja, meie huvi on, et inimesed – nii suured kui väikesed – oleksid võimalikult terved.
See magnet, mis lapse õue, palliplatsile, treeningsaali või metsarajale viiks, peab olema lapsevanem. Rääkimata sellest, et ka iseenda tervise nimel võiksid täiskasvanud end rohkem liigutada. Kasvõi kordki nädalas tuleks leida võimalus kogu perega koos välja minna ning midagi tervislikku ja sportlikku teha.”
Rohkem liikumist
“Tegu on vähesest teadlikkusest tulenevate tervisehädadega,” kommenteerib Aarne Puistama kaitseväe tervisekomisjoni uuringut. “Tagasilööke on poiste tervises mitmeid. Esimene – ja ka üks suuremaid – tabab poissi siis, kui ta kooli tuleb. Kaks tundi kehalist kasvatust nädalas on liiga vähe. Aga selleni, et tervise eest hoolitsemine oleks harjumuslikult vajalik, tundub meil olevat täpselt üks valgusaasta.”
Tuleb tunnistada, et Kose keskkoolis on Aarne Puistama suutnud seda tagasilööki oluliselt pehmendada, sportlikud ettevõtmised kuuluvad kooli vaimuga kokku ka väljaspool tunde. Erinevad treeningud, võistlused ja spordiüritused on koolielu lahutamatuks koostisosaks.
“Massiüritusi on vaja, need suurendavad sportijate arvu omajagu. Avalikuks ülesastumiseks tehakse ka rohkem trenni. Tõsi, täiskasvanud käivad neil üritustel noortest rohkem, aga viimasel ajal on tendents sinnapoole, et ka noori tuleb massiüritustele rohkem. Ma pean väga oluliseks ka lapsevanemate liikumise teemalist harimist, sest vanemate eeskuju ja väärtushinnangud mõjutavad lapsi väga palju,” kinnitab Puistama ja lisab: “Vene ajal oli samuti poisse, kellele sport tervise pärast liiga raske oli, aga viimase 10–12 aastaga tundub olukord olevat kehvemaks jäänud. Räägi takse, et spordiharrastamine on kallis, et inimestel napib selleks raha … Minu arvates ei ole õige probleemi taandamine sellele, et treeningklubid on kallid. Metsaalused ja pargid on ju lahti ja tasuta – oleks ainult jooksjaid. Ka kätekõverduste tegemine vajab väga vähe ruumi ja neid saab treenida ka väikseimas kodus.”
Oleks naiivne arvata, et leitud tervisevead kõigil just kooli lõpuks ja sõjaväe alguseks välja löövad. Vead, mis leitakse kaitseväekomisjoni põhjalikus terviskontrollis, on suures jaos olemas juba varem.
Kuidas kaitsta poiste tervist, et neist võiksid kasvada noored mehed, kes oskavad ja suudavad oma tervisest rõõmu tunda ning muuhulgas saaksid hakkama ka kaitseteenistusega?
Vestlusringis on Tallinna Lastehaigla kvaliteedijuht dr Lagle Suurorg, perearst Heidi Tago ja Kose keskkooli direktor ning staažikas kehalise kasvatuse õpetaja Aarne Puistama.
Puudub ühtne süsteem
Dr Lagle Suurorg tunneb puudust ühtsest süsteemist, mis hõlmaks endasse nii uuringud kui ka nõustamise.
“Praegu puudub Eestis ühtne pediaatriasüsteem. Nii täiskasvanud kui ka lapsed käivad perearsti juures, nemad on aga tööga üle koormatud. Ei saa mainimata jätta ka seda, et perearstide aruandlusse tekivad statistikavead. Kui üks haige käib vastuvõtul kümme korda, kajastub ta statistikas kümne patsiendina. Jääb mulje kümnest haigest, ehkki tegelikult oli haige vaid üks inimene.”
Aastaid laste tervist uurinud ning veendunud, et laste tervise hindamiseks on vaja süstemaatilisi, vähemalt kord aastas toimuvaid terviseuuringuid. Tervist tuleks testida erinevatesse vanuserühmadesse jõudmisel – nii kooli minnes kui ka kooli ajal. Väga teretulnud oleksid ka iga-aastased fitnesstestid. Sellised uuringud näitaksid võimalikud probleemid ära peatselt nende tekkimise järel ning vanemad, kool ja arst saaksid teha koostööd, et olukorda paremaks muuta.
“Et teada, mida oleks vaja lapse arenguks, on vaja õppida ja uurida kõigil, see pole ainult arstide mure. Oma panuse peavad andma lapsevanemad, koolijuhid, õpetajad, sotsiaal- ja tervishoiuministeerium. See pole kitsa töögrupi teema,” arutleb Lagle Suurorg. “Rahva tervise üldine areng nõuab eesmärkide püstitamist ja strateegia kujundamist. See eeldab koostööd kogu ühiskonna tasandil. Aga eesmärkide ja strateegia määratlemiseks tulebki teha uuringuid, muidu pole teada, millise suuna võtmine on kõige olulisem. On loodud üksikuid väga häid algatusi, nagu näiteks südamepäevad, aga tervis peaks olema kogu riigi mure, mitte ainult tublide entusiastide.”
Lagle Suurorg märgib, et tänapäeva lasteaiad teevad tervise- ja liikumiskasvatuse mõttes üha paremat tööd, kooli minnes aga langeb laste sportlik vorm kiiresti.
Probleemid ei käi ühekaupa
“Kõik suured probleemid saavad alguse väikestest,” toetab eelkõnelejat perearst Heidi Tago. “Ja need väikesed probleemid, need taanduvad ikka sellele samale, millest me päevast päeva räägime – eluviisile nimelt.”
Perearsti vaade poiste kehvenevale tervisele on lihtne ja inimkeelne – toitumisele ja liikumisele tuleks senisest palju enam rõhku panna.
“Kui lapse kehakaal järsult muutub – eriti kui muutub kehamassi indeks – on see tõsine märguanne, et midagi on valesti. Kui vale toitumisega jätkata ning kehakaal edasi kasvab, on oodata tõsiseid terviserikkeid, näiteks südameveresoonkonna haigusi ja kõrget vererõhku. Kaasnevad ka mitmed k&ot ilde;rvalnähud, mida esmapilgul vale eluviisiga ei seostata. Näiteks on ülekaalus ja vähe liikuval lapsel raskusi kehalise kasvatuse tunnis normide täitmisega, algab vastumeelsus selle aine vastu, peatselt aga igasuguse sportliku liikumise vastu. Algul püüab poiss viilida, tihti aga kipuvad nad kehvemat füüsilist vormi kompenseerima mingite vägitegudega – näiteks suitsetamise või alkoholiga. Tugevad spordipoisid hoiavad meelemürkidest sagedamini kõrvale, sest nad ei taha, et nende vorm seetõttu langeks. Sealt edasi on vaid mõni samm suuremate pahandusteni koolis, vastuoluliste tunneteni õppimise suhtes … See on depressiooni ja neurooside tekkeks hea kasvupinnas. Aga kuidas seda öelda emale, kelle väike poiss on natuke liiga paks ja natuke liiga vähe liikuv?”
Pall vanemate väravasse
Küsin üle. Kas noorukite depressioon on seotud nende vähese liikumisega? Perearst Tago noogutab. “Depressioon varjub sageli kehaliste sümptomite taha. Kehakaalust tingitult ei olda tihti rahul iseendaga, maailmaga, oma kohaga maailmas. Vähene liikumine ja palju laua-arvuti-teleri taga istumist toovad kaasa rühiprobleemid ja vildakselgsuse, mis hiljem süvenedes põhjustavad tõsiseid selja- ja kaelavalusid. Eriti juhul, kui tõusvale kehamassile pole vastu panna tõusvat lihastoonust. Istutud tundide hulk aga üha kasvab – koolitöö võtab oma aja, ent ka pärast seda kiputakse palju aega arvuti taga või telekat vaadates veetma, mitte ei minda sportima.”
Heidi Tago kinnitab, et vanemad võiksid perearsti veidi enam kuulata. “Me võime küll olla tööga üle koormatud, aga meil jätkub aega märgata, kui lapsel on probleeme või kui nende teke on aimata. Perearst ei ole üksnes tõendi- ja retseptikirjutaja, meie huvi on, et inimesed – nii suured kui väikesed – oleksid võimalikult terved.
See magnet, mis lapse õue, palliplatsile, treeningsaali või metsarajale viiks, peab olema lapsevanem. Rääkimata sellest, et ka iseenda tervise nimel võiksid täiskasvanud end rohkem liigutada. Kasvõi kordki nädalas tuleks leida võimalus kogu perega koos välja minna ning midagi tervislikku ja sportlikku teha.”
Rohkem liikumist
“Tegu on vähesest teadlikkusest tulenevate tervisehädadega,” kommenteerib Aarne Puistama kaitseväe tervisekomisjoni uuringut. “Tagasilööke on poiste tervises mitmeid. Esimene – ja ka üks suuremaid – tabab poissi siis, kui ta kooli tuleb. Kaks tundi kehalist kasvatust nädalas on liiga vähe. Aga selleni, et tervise eest hoolitsemine oleks harjumuslikult vajalik, tundub meil olevat täpselt üks valgusaasta.”
Tuleb tunnistada, et Kose keskkoolis on Aarne Puistama suutnud seda tagasilööki oluliselt pehmendada, sportlikud ettevõtmised kuuluvad kooli vaimuga kokku ka väljaspool tunde. Erinevad treeningud, võistlused ja spordiüritused on koolielu lahutamatuks koostisosaks.
“Massiüritusi on vaja, need suurendavad sportijate arvu omajagu. Avalikuks ülesastumiseks tehakse ka rohkem trenni. Tõsi, täiskasvanud käivad neil üritustel noortest rohkem, aga viimasel ajal on tendents sinnapoole, et ka noori tuleb massiüritustele rohkem. Ma pean väga oluliseks ka lapsevanemate liikumise teemalist harimist, sest vanemate eeskuju ja väärtushinnangud mõjutavad lapsi väga palju,” kinnitab Puistama ja lisab: “Vene ajal oli samuti poisse, kellele sport tervise pärast liiga raske oli, aga viimase 10–12 aastaga tundub olukord olevat kehvemaks jäänud. Räägi takse, et spordiharrastamine on kallis, et inimestel napib selleks raha … Minu arvates ei ole õige probleemi taandamine sellele, et treeningklubid on kallid. Metsaalused ja pargid on ju lahti ja tasuta – oleks ainult jooksjaid. Ka kätekõverduste tegemine vajab väga vähe ruumi ja neid saab treenida ka väikseimas kodus.”
Peamised toidusoovitused
• Nautige toidu mitmekesisust
Valige võimalikult erinevaid toite nii maitse, koostise kui ka värvi poolest. Proovige uut! Eelistage naturaalseid toiduaineid. Kui te sööte mitmekesist toitu, peaks vitamiinide ja mineraalainete vajadus kaetud olema.
• Valige väherasvaseid toiduaineid
Sööge vähem selliseid toiduaineid, mis sisaldavad loomse päritoluga rasva ja rohkem neid, mis sisaldavad taimse päritoluga rasva.
• Vähendage lihatarbimine 3–4 korrani nädalas. Sööge sagedamini kala või linnuliha, viimast soovitavalt ilma nahata. Inimestel, kes söövad vähemalt kaks korda nädalas kala või teisi mereprodukte, on väiksem risk haigestuda südame-veresoonkonnahaigustesse. Ärge sööge rohkem kui 2–3 muna nädalas.
• Sööge rohkem puu- ja juurvilja
Enamus juurvilju sisaldavad vähe toiduenergiat ja rohkesti kiudaineid. Vähemalt pool puu- ja juurviljade kogusest on soovitav süüa värskelt. Valige tumerohelisi ja oranžikaid juur- ja puuvilju, need sisaldavad rohkem vitamiine ja foolhapet.
• Sööge rukkileiba ja täisteraviljatooteid
Need sisaldavad piisavalt kiudaineid ja soodustavad seedimist, neis on palju kasulikke mineraalaineid ja vitamiine. Eelistage väiksema soolasisaldusega leiba.
• Sööge vähem soola
Väikelaste toidule pole vaja soola lisada, koolieelikutel piisab 2–4 grammist ja täiskasvanutel 5 grammist soolast päevas. Ärge lisage soola valmistoidule. Kasutage maitsestamiseks rohkem maitsetaimi, erinevaid vürtse ja soolata maitseainesegusid. Palju soola sisaldavad konservid, vorst, juust, kartulikrõpsud, maisihelbed ja ketšup.
• Piirake maiustuste ja karastusjookide tarbimist.
Eelistage joogi valmistamist naturaalsest mahlast. Vähendage suhkru kogust magustoidu ja küpsetiste retseptides, selle asemel kasutage magustamiseks värskeid või kuivatatud puuvilju ja marju.
Allikas: Lagle Suurorg
Spordivõimalusi kogu perele:
hommikune või õhtune väike võimlemine
metsajooks
pikad jalutuskäigud
tähistatud matkamarsruudid
mänguväljakud ja isetegevuslikud palliplatsid
orienteerumisneljapäevakud (lisaks põhirajale on ka lasterajad)
hommikune või õhtune väike võimlemine
metsajooks
pikad jalutuskäigud
tähistatud matkamarsruudid
mänguväljakud ja isetegevuslikud palliplatsid
orienteerumisneljapäevakud (lisaks põhirajale on ka lasterajad)
