28.06.2007, 00:00
Douglas Glover "'Temake"'
Pegasus, 2007;231 lk
Mis juhtuks siis, kui Robinson Crusoe oleks keskmisest
siivutum naisolevus ja toimetaks millalgi 16. sajandi paiku? Kõige
mõistlikuma oletuse kohaselt läheks ta lihtsalt hulluks. Või
muutuks karuks. See viimane variant saab loogiliseks pärast
äärmiselt veidra ja natuke mõistust paigast nihutava Douglas
Gloveri romaani lugemist.
“Temakese” peategelane on paha tüdruk. 1542. aastal tähendab “paha” üleannetust ja isepäisust, sõnakuulmatut temperamenti ning indiskreetsust. Eriti ränk patt ühele naisolevusele on aga himur ja lugemishuviline loomus. Selliste isikuomadustega võib väga kenasti leida end tuleriidal küpsemas (see on vist kergem variant) või siis näiteks hoopis Kurjade Vaimude saarelt. Gloveri loos läks seda viimast moodi.
Kui minu üldine lugemismaitse kaldub üldjuhul ikka üsna kaalukalt kiiretele sündmustele orienteeritud tekstide poole, milles tekitatakse emotsioon pigem läbi tegevuse kui kangelaste sisemonoloogi, siis “Temake” lõi mu veendumused oluliselt kõikuma. Noh, ega vist üksikul saarel külmast, näljast ja lootusetusest käkras vedelevalt inimeselt peale sisemonoloogi midagi muud soovida polekski sünnis. Ja see, kuidas üks kaasaja meessoost kirjanik oskab ennast panna 16. sajandil elava naisterahva naha sisse, on aukartustäratav.
Douglas Gloveri keelekasutus on tõsiselt vinge. Tänu sellele ei muutu õnnetusse olukorda sattunud peategelane kordagi mõttetuks halajaks, vaid ka kõige kriitilisematel hetkedel on tal valuks iroonia ja absurdihuumor. Glover on otsekohene ning vahel mõnusalt rõve. Lõpuks muutub ta lausa poeetiliseks, kirjeldades ühtlaselt liikuvas rütmis nii kõlvatut seksi, vere ja sisikondade sees püherdamist kui ka pöördumisi jumala(te) poole. Ta jutustab põnevalt, kuidas raamatutest ja tennisepallidest söönuks saada või kuidas kasutada tennisereketit pisikeste lindude hakklihastamiseks. Ta kirjutab loo, kuidas noor tüdruk satub üksikule saarele, sünnitab Kala ja muutub Karuks. Ja lõpuks saab ta selle kõige eest Kanada Kindralkuberneri kirjandusauhinna.
“Temakese” peategelane on paha tüdruk. 1542. aastal tähendab “paha” üleannetust ja isepäisust, sõnakuulmatut temperamenti ning indiskreetsust. Eriti ränk patt ühele naisolevusele on aga himur ja lugemishuviline loomus. Selliste isikuomadustega võib väga kenasti leida end tuleriidal küpsemas (see on vist kergem variant) või siis näiteks hoopis Kurjade Vaimude saarelt. Gloveri loos läks seda viimast moodi.
Kui minu üldine lugemismaitse kaldub üldjuhul ikka üsna kaalukalt kiiretele sündmustele orienteeritud tekstide poole, milles tekitatakse emotsioon pigem läbi tegevuse kui kangelaste sisemonoloogi, siis “Temake” lõi mu veendumused oluliselt kõikuma. Noh, ega vist üksikul saarel külmast, näljast ja lootusetusest käkras vedelevalt inimeselt peale sisemonoloogi midagi muud soovida polekski sünnis. Ja see, kuidas üks kaasaja meessoost kirjanik oskab ennast panna 16. sajandil elava naisterahva naha sisse, on aukartustäratav.
Douglas Gloveri keelekasutus on tõsiselt vinge. Tänu sellele ei muutu õnnetusse olukorda sattunud peategelane kordagi mõttetuks halajaks, vaid ka kõige kriitilisematel hetkedel on tal valuks iroonia ja absurdihuumor. Glover on otsekohene ning vahel mõnusalt rõve. Lõpuks muutub ta lausa poeetiliseks, kirjeldades ühtlaselt liikuvas rütmis nii kõlvatut seksi, vere ja sisikondade sees püherdamist kui ka pöördumisi jumala(te) poole. Ta jutustab põnevalt, kuidas raamatutest ja tennisepallidest söönuks saada või kuidas kasutada tennisereketit pisikeste lindude hakklihastamiseks. Ta kirjutab loo, kuidas noor tüdruk satub üksikule saarele, sünnitab Kala ja muutub Karuks. Ja lõpuks saab ta selle kõige eest Kanada Kindralkuberneri kirjandusauhinna.