02.08.2007, 00:00
Rahvusliku pargiteadvuse sünd?
Karin Paulus rõõmustab vastsete pargiraamatute ning -muuseumi üle.
Juuni lõpul tähistati Eesti Pargimuuseumis
Kadrioru pargi 289. sünnipäeva kolme pargiraamatu – teatmeteose
“Eesti pargid” I, “Eesti Parkide Almanahhi” ning albumi
“Tallinna pargid” (koostanud pikaaegne Tallinna linnaaednik Tiina
Tallinn) esitlusega.
Entsüklopeediliselt põhjalik ning ohtralt illustreeritud “Eesti pargid” käsitleb ligi 400 kaitsealust parki. Teose peamiseks initsiaatoriks on muinsuskaitsja Silja Konsa, keda toetasid maastikuarhitekt Urve Sinijärv, arhitekt Kersti Lootus ning dendroloog Olev Abner.
“Park on elav kunstiteos, ta ei hinga mitte üksnes aastaaegade, vaid ka öö ja päeva vaheldumise rütmis ning õigupoolest on tähtsaim mõõdegi, mis teda iseloomustab, too neljas – ajaline mõõde,” kirjutab kunstiajaloolane Ants Hein oma suurepärases Eesti aiakunsti ülevaates.
Hein leiab, et ürgseimaks, regilauludega võrreldavaks kihis tuseks ses valdkonnas võiks pidada puisniite ehk metsheinamaid, mille esteetilisuse taga on ka vilgas niitmine ja koduloomade hea isu. Ometi olid muistsed eesti külad ilmselt üsna “ebaromantiliselt” lagedad.
Metsa ei peetud ilusaks, vaid pigem ebameeldivaks takistuseks põlluharimisel. Esiti suhtusid talupojad umbusklikult ka istutatud puudesse, tehes, tõsi küll, erandi viljapuudele ning marjapõõsastele.
Sestap võikski pargikunsti Eestis kuni 20. sajandini siduda peamiselt saksa ning skandinaavia kolonialistidega. Tõenäoliselt olid varasemad aianduse kantsid kloostrid, arvab Hein. “Näiteks Tallinna Mihkli tsistertslaste nunnakloostri valduses mainiti puuviljaaeda juba 1267.aastal.”
Ning ilmselt just kloostrite eeskujul hakkasid kohalikudki kasvatama mitmesuguseid juurvilju.
Haljasalasid oli ka keskaegsetes linnades ning nende ümbruses, kuid viimased jäid sageli sõjategevusele ette.
Poliitilise olukorra stabiliseerudes ning kunstimaitse muutudes hakati ka mõisasüdameid kujundama mitte enam suletud kindlustena, vaid uhkete ansamblitena, mille “orgaaniliseks” osaks olid nii aiad kui ka pargid. Näiteks 1680ndatel olid Rammidele kuulunud Padisel lilledest kokku seatud piltpeenrad, tiik ning kasvatati õuna-, kirsi-, ploomi-, pirni- ja kreegipuid. 17. sajandil ilmuvad ka esimesed baltisaksa mõisnikele mõeldud aiandusalased käsiraamatud.
Baroki apogeeks nimetab Hein Kadriorgu, mida asuti rajama 1718. aastal: “Tüüpilise itaalia arhitektina ei lähtunud Michetti Kadriorgu kavandades mitte niivõrd prantsusliku maison de plaisir’i, kuivõrd itaalialiku casino põhimõttest, kus loss ja sellega ühendatud tiibhooned olid ehitatud astangutele.” 18. sajandi nooblimatest mõisatest võiks esile aga tõsta tänini üsna heas korras olevat Palmset ning Väänat.
Regulaarstiili asendumist loomulikku/looduslikku muljet taotleva inglise pargistiiliga võrdleb Hein armsalt ühe paradiisi kaotamise ning teise leidmisega. Loodus oli nüüd justkui Jumala meedium ning park vabaõhu-jumalateenistus.
Historitsistlikest mõisaansamblitest oli üks varasemaid Keila-Joa, mis ehitati inspireerituna kärestikulisest jõest ning selle dramaatiliselt kaunistest kallastest “keskaegse rüütlipesana”.
Ajastule väga iseloomulikult pöörase, kuid samas julgelt isikupärase muinasjutumaailma kujundas aga Jälgimäe mõisnik Nikolai von Glehn Kõrgepeal. Mitmed seda parki ehtinud teosed (nagu rahula, palmimaja ja skulptuur “Kalevipoeg”) on praeguseks taasta tud.
19. sajandil hakatati nagu mujal Euroopas ka mitmel pool Eestis kujundama endistest kindlustuste aladest haljasvööndeid ning suvituspaikadesse nagu Narva-Jõesuu ja Haapsalu rajatati kuurparke.
Eesti Vabariigi kehtestamisel läksid paljud pargid kas paljude omanike vahel jagamisele või jäeti lihtsalt maha. Baltisaksa aadlile omase suurejoonelise (ja lihtrahva seisukohalt ka mõttetu ning priiskava) laadi vahetas välja praktiline suhe keskkonda.
Hein lisab üsna pessimistlikult, et viimase ajani on vanade parkide kaitsmisel tegeletud ainult konserveerimisega ja kiputud unustama, et pargi kujul on alati tegemist juba “kodustatud” loodusega, mis sarnaselt lemmikoomadega nõuab palju hoolt ja armastust. Mulle isiklikult tundub, et siinkohal teeb ajaloolane veidi ülekohut uuele, minimalismilembesele modernistlikule esteetikale.
Viimasel ajal on õnneks aga toimunud mitmeid muutusi, mis võiksid rõõmustada ka Ants Heina. Sellesinase “talupojamõistuse” kasimise ning “aidamehelikku” suhtumist muuta püüdvate ettevõtmisena lähevad kindlasti kirja nii pargikunsti ajalugu tutvustava muuseum-raamatukogu avamine Kadrioru lossiansambli vahimajas kui ka mitme uurimuse avaldamine. Nüüd võiks vähemalt loota, et nende teadmiste baasil ka mõni paremat sorti haljastustaies sünnib.
Entsüklopeediliselt põhjalik ning ohtralt illustreeritud “Eesti pargid” käsitleb ligi 400 kaitsealust parki. Teose peamiseks initsiaatoriks on muinsuskaitsja Silja Konsa, keda toetasid maastikuarhitekt Urve Sinijärv, arhitekt Kersti Lootus ning dendroloog Olev Abner.
“Park on elav kunstiteos, ta ei hinga mitte üksnes aastaaegade, vaid ka öö ja päeva vaheldumise rütmis ning õigupoolest on tähtsaim mõõdegi, mis teda iseloomustab, too neljas – ajaline mõõde,” kirjutab kunstiajaloolane Ants Hein oma suurepärases Eesti aiakunsti ülevaates.
Hein leiab, et ürgseimaks, regilauludega võrreldavaks kihis tuseks ses valdkonnas võiks pidada puisniite ehk metsheinamaid, mille esteetilisuse taga on ka vilgas niitmine ja koduloomade hea isu. Ometi olid muistsed eesti külad ilmselt üsna “ebaromantiliselt” lagedad.
Metsa ei peetud ilusaks, vaid pigem ebameeldivaks takistuseks põlluharimisel. Esiti suhtusid talupojad umbusklikult ka istutatud puudesse, tehes, tõsi küll, erandi viljapuudele ning marjapõõsastele.
Sestap võikski pargikunsti Eestis kuni 20. sajandini siduda peamiselt saksa ning skandinaavia kolonialistidega. Tõenäoliselt olid varasemad aianduse kantsid kloostrid, arvab Hein. “Näiteks Tallinna Mihkli tsistertslaste nunnakloostri valduses mainiti puuviljaaeda juba 1267.aastal.”
Ning ilmselt just kloostrite eeskujul hakkasid kohalikudki kasvatama mitmesuguseid juurvilju.
Haljasalasid oli ka keskaegsetes linnades ning nende ümbruses, kuid viimased jäid sageli sõjategevusele ette.
Poliitilise olukorra stabiliseerudes ning kunstimaitse muutudes hakati ka mõisasüdameid kujundama mitte enam suletud kindlustena, vaid uhkete ansamblitena, mille “orgaaniliseks” osaks olid nii aiad kui ka pargid. Näiteks 1680ndatel olid Rammidele kuulunud Padisel lilledest kokku seatud piltpeenrad, tiik ning kasvatati õuna-, kirsi-, ploomi-, pirni- ja kreegipuid. 17. sajandil ilmuvad ka esimesed baltisaksa mõisnikele mõeldud aiandusalased käsiraamatud.
Baroki apogeeks nimetab Hein Kadriorgu, mida asuti rajama 1718. aastal: “Tüüpilise itaalia arhitektina ei lähtunud Michetti Kadriorgu kavandades mitte niivõrd prantsusliku maison de plaisir’i, kuivõrd itaalialiku casino põhimõttest, kus loss ja sellega ühendatud tiibhooned olid ehitatud astangutele.” 18. sajandi nooblimatest mõisatest võiks esile aga tõsta tänini üsna heas korras olevat Palmset ning Väänat.
Regulaarstiili asendumist loomulikku/looduslikku muljet taotleva inglise pargistiiliga võrdleb Hein armsalt ühe paradiisi kaotamise ning teise leidmisega. Loodus oli nüüd justkui Jumala meedium ning park vabaõhu-jumalateenistus.
Historitsistlikest mõisaansamblitest oli üks varasemaid Keila-Joa, mis ehitati inspireerituna kärestikulisest jõest ning selle dramaatiliselt kaunistest kallastest “keskaegse rüütlipesana”.
Ajastule väga iseloomulikult pöörase, kuid samas julgelt isikupärase muinasjutumaailma kujundas aga Jälgimäe mõisnik Nikolai von Glehn Kõrgepeal. Mitmed seda parki ehtinud teosed (nagu rahula, palmimaja ja skulptuur “Kalevipoeg”) on praeguseks taasta tud.
19. sajandil hakatati nagu mujal Euroopas ka mitmel pool Eestis kujundama endistest kindlustuste aladest haljasvööndeid ning suvituspaikadesse nagu Narva-Jõesuu ja Haapsalu rajatati kuurparke.
Eesti Vabariigi kehtestamisel läksid paljud pargid kas paljude omanike vahel jagamisele või jäeti lihtsalt maha. Baltisaksa aadlile omase suurejoonelise (ja lihtrahva seisukohalt ka mõttetu ning priiskava) laadi vahetas välja praktiline suhe keskkonda.
Hein lisab üsna pessimistlikult, et viimase ajani on vanade parkide kaitsmisel tegeletud ainult konserveerimisega ja kiputud unustama, et pargi kujul on alati tegemist juba “kodustatud” loodusega, mis sarnaselt lemmikoomadega nõuab palju hoolt ja armastust. Mulle isiklikult tundub, et siinkohal teeb ajaloolane veidi ülekohut uuele, minimalismilembesele modernistlikule esteetikale.
Viimasel ajal on õnneks aga toimunud mitmeid muutusi, mis võiksid rõõmustada ka Ants Heina. Sellesinase “talupojamõistuse” kasimise ning “aidamehelikku” suhtumist muuta püüdvate ettevõtmisena lähevad kindlasti kirja nii pargikunsti ajalugu tutvustava muuseum-raamatukogu avamine Kadrioru lossiansambli vahimajas kui ka mitme uurimuse avaldamine. Nüüd võiks vähemalt loota, et nende teadmiste baasil ka mõni paremat sorti haljastustaies sünnib.