16.08.2007, 00:00
David Hatcher Childress "'Hiina, Sise-Aasia ja India kadunud linnad"'
David Hatcher Childress
“Hiina, Sise-Aasia ja India kadunud linnad”
Tõlkinud Jaanus Õunpuu. Olion, 2007.
440 lk.
Childress rändas Hiinas, Sise-Aasias ja Indias 1970ndatel, oma kahekümnendate eluaastate alguses. Teose originaal ilmus 1984. aastal ja selle suurim väärtus pole mitte kuulsate templite, arhitektuuri-imede ja müütide kirjeldamine, vaid pildid 1970ndate Hiinast, Pakistanist, Nepalist, revolutsioonieelsest Iraanist, Nõukogude invasiooni eelsest Afganistanist jne. See on nagu omalaadne Lonely Planet – hoogne ja entusiastlik rännak läbi backpacker’i unistustemaa (mis aeg-ajalt ühtib Siiditeega).
Childress on avatud, eelarvamustevaba ja adrenaliininäljane, viies lugeja kaasa ohtlikele liustikuületustele Himaalajas, mahajäetud budistlikesse kloostritesse Zanskaris, salakaubavedajatest kubisevasse Haibari kurusse, sõitma autokastis koos afgaani mudžahheedidega, hääletama muistsel assassiinide alal Ararati nõlval jne jne. Childress põikab läbi kõigist pühamutest ja vaatamisväärsustest, mis ta teele satuvad, ja kohtub lisaks kohalikele ka ohtrate põnevate lääne rändurite ja hipidega, kellega on hea ühedollariliste voodikohtadega võõrastemajades kogemusi vahetada.
Autor puistab fakte ja kohanimesid, mis võivad ka tänapäeva seiklus- ja ehedusehimulist backpacker’it ärgitada seljakotti pakkima. Childressi retkedest on aga möödunud enam kui kakskümmend aastat ja paljud raamatus mainitud paigad on nüüd puretud kas massturismist, sõdadest või hoopis globaalsest ühtlustumisest...
Raamatu üldtoon on aga ebaühtlane. Lonelyplanetlik konkreetsus ja terav-muhe pilk võivad vahepeal asenduda pikkade arutlustega kuningas Saalomoni tsepeliinitaolisest õhulaevast, Atlantisest, Himaalaja-alustest tunnel-käikudest, Suurest Valgest Vennaskonnast jne – kusjuures raamatu lõpus hakkab autor end juba ka kordama. Lisaks veel kokkuvõtted stiilis “Hammustasin pita-leiba ja mõtlesin, et küll see elu ikka on imelik”. Nõnda nagu liigselt lobisev reisikaaslane takistab süvenemist mööduva maastiku ja kultuuri sisusse, ei lase ka Childressi esoteerilised kõrvalekaldumised täiel määral nautida tema reiside võlu ja ehedust.
“Hiina, Sise-Aasia ja India kadunud linnad”
Tõlkinud Jaanus Õunpuu. Olion, 2007.
440 lk.
Childress rändas Hiinas, Sise-Aasias ja Indias 1970ndatel, oma kahekümnendate eluaastate alguses. Teose originaal ilmus 1984. aastal ja selle suurim väärtus pole mitte kuulsate templite, arhitektuuri-imede ja müütide kirjeldamine, vaid pildid 1970ndate Hiinast, Pakistanist, Nepalist, revolutsioonieelsest Iraanist, Nõukogude invasiooni eelsest Afganistanist jne. See on nagu omalaadne Lonely Planet – hoogne ja entusiastlik rännak läbi backpacker’i unistustemaa (mis aeg-ajalt ühtib Siiditeega).
Childress on avatud, eelarvamustevaba ja adrenaliininäljane, viies lugeja kaasa ohtlikele liustikuületustele Himaalajas, mahajäetud budistlikesse kloostritesse Zanskaris, salakaubavedajatest kubisevasse Haibari kurusse, sõitma autokastis koos afgaani mudžahheedidega, hääletama muistsel assassiinide alal Ararati nõlval jne jne. Childress põikab läbi kõigist pühamutest ja vaatamisväärsustest, mis ta teele satuvad, ja kohtub lisaks kohalikele ka ohtrate põnevate lääne rändurite ja hipidega, kellega on hea ühedollariliste voodikohtadega võõrastemajades kogemusi vahetada.
Autor puistab fakte ja kohanimesid, mis võivad ka tänapäeva seiklus- ja ehedusehimulist backpacker’it ärgitada seljakotti pakkima. Childressi retkedest on aga möödunud enam kui kakskümmend aastat ja paljud raamatus mainitud paigad on nüüd puretud kas massturismist, sõdadest või hoopis globaalsest ühtlustumisest...
Raamatu üldtoon on aga ebaühtlane. Lonelyplanetlik konkreetsus ja terav-muhe pilk võivad vahepeal asenduda pikkade arutlustega kuningas Saalomoni tsepeliinitaolisest õhulaevast, Atlantisest, Himaalaja-alustest tunnel-käikudest, Suurest Valgest Vennaskonnast jne – kusjuures raamatu lõpus hakkab autor end juba ka kordama. Lisaks veel kokkuvõtted stiilis “Hammustasin pita-leiba ja mõtlesin, et küll see elu ikka on imelik”. Nõnda nagu liigselt lobisev reisikaaslane takistab süvenemist mööduva maastiku ja kultuuri sisusse, ei lase ka Childressi esoteerilised kõrvalekaldumised täiel määral nautida tema reiside võlu ja ehedust.
