23.08.2007, 00:00
Ükskord on Eesti riik
Meediateoreetik Indrek Ibrus leiab, et tark riik peaks vältima rahvustevahelistele konfliktidele rajatud ajalookäsitust.
Väärib vaid kahekroonist: baltisaksa päritolu maailmakuulus teadlane ja arst, embrüoloogia rajaja Karl Ernst von Baer Eesti odavaimal rahasedelil.
Kaks ja pool aastat tagasi, ühel detsembrikuu
neljapäeval, tuli ette, et tükike Eesti ajalugu oli ootamatult
lahti kirjutatud kõigis olulisemates Briti lehtedes, ning seda eesti
lugejale üsna üllatavas kontekstis. Ära oli surnud Tania
Alexander ning kõik nood auväärsed väljaanded ei pidanud
paljuks avaldada seepeale pikki ja põhjalikke
järelhüüdeid.
Tania Alexander oli sündinud von Benckendorff, kuulsusrikka Balti aadlisuguvõsa üks viimseid võsusid. Eluõhtuks oli temast saanud üks Briti saarte tunnustatumaid vene kultuuri eksperte, kes stilisti ja nõunikuna jõudis käe külge panna kümnete filmide ja teatrilavastuste juures. Üks tema viimaseid töid oli näiteks Martha Fiennesi lavastatud “Onegin” Ralph Fiennesi ja Liv Tyleriga peaosades.
Sündinud küll Peterburis ning elanud suurema osa oma elust Inglismaal, veetis Tania Alexander kogu parema osa oma lapsepõlvest iseseisvas Eesti Vabariigis, Jänedal Kalijärve ääres. 1987. aastal avaldas ta mitmete kordustrükkideni jõudnud mälestusteraamatu “Lapsepõlv Eestis” (eestikeelne tõlge 1995). Ja nagu kuulus briti režissöör Ken Loach teda meenutas: kuigi maneeridelt peen vene aristokraat, oli tema lapsepõlvemaa samuti tema identiteedi lahutamatu osa.
Keerukas elulugu paneb Tania oma memuaarides Keyserlingi laenates enese kohta küsima: kui ta ei ole ei taanlane, sakslane, rootslane, venelane ega eestlane, siis kes ta on? Ning vastas ise lihtsalt: küllap natuke neist kõigist.
Kas sellise pea demonstratiivse etnilise enesemääratluse puudumisega saab Alexander olla Eestile oma ja Eesti tema oma? Kas tema lugu saab kuuluda ka Eesti lukku? Mulle tundub, et see, Eesti ajaloo kontekstis lausa universaalne küsimus on täna meil ootamatult aktuaalne ja oluline.
Pole kahtlust, et Tania ja paljude temasuguste lood on täna korraga nii Eesti professionaalse ajaloouurimise objekt kui üha enam ka n-ö kodulooliste väike-ajalugude mustri osa. Et turismisektori edenedes on neid lugusid hakatud üha jõudsamalt arendama n-ö kohamarketingi magnetiteks, annab märku, kui oluliseks on need meie oma etnose piirest välja ulatuvad pidevused ka eestlaste oma enesemääratluse kannustajatena tõusmas.
Benckendorffide lugu on täna enesestmõistetav osa Jäneda meie-loost ning peaministri kantselei markeerib uhkusega oma pidet Stenbockide jt Balti parunite lugudega.
Niisiis näib Jakobsonist alates Eesti ajaloo enesestmõistetavaks “teiseks” kirjutatud baltisaksa loo ja kultuuri tagasilõimimine Eesti “meie” sekka aset leidvat juba valitsuse tasandil. Ent samas pole suurt pööret veel aset leidnud meie ametlikumate, olgu üldisemate või valdkondlikumate ajalooliste meie-kehtestuste osas. “Eesti ajalood” põhinevad ikka veelahkmel eesti keelekogukonna ja kõigi teiste vahel. Nii algab Eesti kirjanduslugu ikka Kristjan Jaaguga ning siin tegutsenud saksa-, vene- või rootsikeelsed poeedid peavad koha sisse võtma süsteemiväliste võõrastena, Eesti ajaloo “teistena”. Ning seejärel on ka loomulik, et koolides õpetatav Eesti üldajalugu on täna ennekõike vaid etnose heitluste lugu ning seda peamiselt sisevaenlaste vastu. Sisemiste teiste vastu. Ja need teised, ütleb me ametlik kooliajalugu, ei saa seega olla omad.
Nüüdisaegse rahvusluseteooria üks aluseid on nn etnilise ja poliitilise (tsiviil)rahvuse erisus.
Esimest iseloomustab arusaam, et rahvus on kogukond, mis rajaneb põlvnemisel ühistest esivanematest, jagatud kultuurinormidel ning enamasti ka ühisel keelel. Teist iseloomustab rajanemine riiklikul traditsioonil ning selle tugeval, suure legitiimsusega kodanikkonnal. Eri rahvaste enesemääratlus on lähemal ühele neist kahest definitsioonist, vanema ja tugevama riigitraditsiooniga rahvastel lähemal viimasele.
Pole kahtlust, et kui eestlased end rahvusena määratlema asuvad, kumab neist definitsioonidest läbi klassikaline etnilise rahvusluse ideoloogia. Kui eestlane ütleb “rahvusriik”, siis peab ta silmas etnose baasil rajatud riiki. Mitte riiki, mille suhtes “rahvus” on sekundaarne, riigist tuletatud.
Eesti sedasorti enesemääratluse põhjusteks on kahtlemata keerusid ja katkestusi täis ajalugu ning selle tagajärjena paratamatult õhuke riiklusekogemus. Nii ongi “Eesti” inertsist ennekõike kultuur, keel ja kogukond ning mitte poliitiline identiteet. “Eestlane” ei tähenda mitte enesemääratlust Eesti kodanikuna, vaid keele aktsendivaba kõnelejat.
Selline on olnud asjade seis. Ent suvehakust juhib rahvastikuminister Urve Palo töögruppi, mis peaks hakkama uhtma senise integratsioonipoliitika talle ning olemasolevast identiteedimaterjalist saia tegema. Nagu Palo on ise öelnud, rõhk on plaanis asetada ühise riigiidentiteedi loomisele. See tähendab paratamatult kogu “meie” loo ümberkirjutamist. Selle loo, mis defineerib, kes on Eestis “meie” ning kes on siin “teised”.
Tõestamaks, et seniste “meie” ja “nende” põlistatud vastandustega on ajalooteaduslikke probleeme, tuleb sisse murda lahtisest uksest. Populaarses vormis tegi seda Andrei Hvostov juba kümmekond aastat tagasi oma “Mõttelises Eestis”, kus rappis Jakobsoni püstitatud muistse vabadusvõitluse ning 700aastase orjaöö müüte. Täna peame me mõistma veel enamat: sajanditepikkuse rahvusliku vabadusvõitluse lugu ei ole mitte ainult üheülbaline naiivromantiline müüt, vaid paljuski determineerib meie nüüdset rahvuslikku enesetunnetust ja sellest tulenevaid tänapäeva probleeme.
Selle mõistmiseks peame alustama äratundmisest, et kahe Eesti alal sajandeid tegutsenud suurima keelekogukonna peamine eristusjoon ei olnud mitte rahvuslik (sest selline kontseptsioon oli enne 19. sajandi teist poolt sisuliselt tundmata), vaid seisuslik, mida keelekogukondade piir lihtsalt markeeris. Saksa keelt kõneles tänapäeva mõistes kõrg- ja kõrgem keskklass, eesti murdeid alamad klassid.
Probleemid tekkisid, kui rahvusluse ideed levisid 19. sajandil Balti provintside madalamatest klassidest pärinevate noorte haritlasteni ning nood seepeale sellele klassivahele ehitasid ka kogu edasise Eesti rahvusliku liikumise alustalad. Ja nõnda tugevalt ideologiseerisid ka keelekogukondade piirid (vastaspoole tõhusal toetusel muidugi). Klassivõitluslik konfrontatsioon osutus operatiivselt kogu rahvuslikku liikumist käimalükkava mootorina edukaks, ent samas muutis see võimatuks kahe keelekogukonna hilisema koostöö. Just selle vastanduse pöördumatust võib pidada üheks põhjuseks, miks tõusis Eesti varajase ajalookirjutuse keskseks paatoseks Eesti etnilise kogukonna heitlus kõigi ülejäänud kohalike “teiste” vastu. Ning miks me nõnda jõudsime “meie” kehtestuseni, mis ei luba ka veel täna siinseid kohalikke “teisi” kuigi hõlpsasti omadena näha.
Kui tänane koolides õpetatav ajaloo-jutustus suudab juba suhteliselt neutraalselt lahata klassivastuolusid ühiskonna eri ajajärkude l, siis peaks saama sama neutraalsest vaatepunktist hakkama ka etniliste vastuoludega. Ning põhjustega nende vastasseisude taga, olgu need siis seisuslikud, materiaalsed või muud.
Kuidas selleni jõuda? Eeskujusid otsides on Eestis ikka tavaks olnud Iirimaa poole vaadata ja on põhjust ka seekord. Ka seal oli aastakümneid tavaks jutustada Eestiga väga sarnast lugu – 750aastane orjaöö võõrvallutajate all, kuni Iirimaa vaprad pojad kord üles tõusid, end vabaks võitlesid ning Iiri põlve uueks lõid. Ometi on nüüd juba mõnda aega olnud Iiri ajalooõpikud üksjagu komplekssemad ning naiivromantiline lugu kauaste kannatajate ning rõhujatest “teiste” leppimatust vastasseisust on jäänud tagaplaanile. Iiri ajalugu lahatakse kõigis tema vastuoludes ligilähedaselt samamoodi, nagu Hvostov tegi seda Eesti esiajalooga.
Mida sellest võita oleks? Iirimaal hakati paarikümne aasta eest tasapisi aru saama, et tagudes lihtsakoelistele vastandustele tuginevat ajalootrummi, valatakse sellega vaid õli piiritagusesse Põhja-Iirimaa konflikti. Rahvusliku ajalooõppekava muutumise peamise põhjusena nähakse siiski seda, et riik, mis oli saanud rikkaks, enesekindlaks ja rahvusvahelise kogukonna täieõiguslikuks liikmeks, ei saanud endale enam ühelgi tasandil lubada primitiivset eneserefleksiooni. Noorte pimestamine lihtsakoelise, rahvustevahelistele konfliktidele rajatud ajalooga on nüüdisaja riigile täiendav riskifaktor, mida tark riik vältida püüab.
Ennekõike teadvustab aga sedasorti, avalikult diskussioonideks avatud ajalookäsitlus ja -õpe uue (poliitilise) rahvuse liikmetele, et hoolimata erinevustest, ajaloolistest vastuoludest ükskõik mis pinnal, oleme me kõik sellel maal “omad” ja ajaloo subjektid. Kui ajalugu pole kirjutatud mitte etnose, vaid riigi ja maa ajaloona, kõneleb see tema tänastele erisugustele kodanikele, et seda maad armastades on loota ka vastuarmastusele. Kui Eesti riik kõiki oma inimesi selles veenda suudab, on ta lõpuks hoopis rohkem riik kui kunagi varem.
Indrek Ibrus on London School of Economicsi doktorant.
Tania Alexander oli sündinud von Benckendorff, kuulsusrikka Balti aadlisuguvõsa üks viimseid võsusid. Eluõhtuks oli temast saanud üks Briti saarte tunnustatumaid vene kultuuri eksperte, kes stilisti ja nõunikuna jõudis käe külge panna kümnete filmide ja teatrilavastuste juures. Üks tema viimaseid töid oli näiteks Martha Fiennesi lavastatud “Onegin” Ralph Fiennesi ja Liv Tyleriga peaosades.
Sündinud küll Peterburis ning elanud suurema osa oma elust Inglismaal, veetis Tania Alexander kogu parema osa oma lapsepõlvest iseseisvas Eesti Vabariigis, Jänedal Kalijärve ääres. 1987. aastal avaldas ta mitmete kordustrükkideni jõudnud mälestusteraamatu “Lapsepõlv Eestis” (eestikeelne tõlge 1995). Ja nagu kuulus briti režissöör Ken Loach teda meenutas: kuigi maneeridelt peen vene aristokraat, oli tema lapsepõlvemaa samuti tema identiteedi lahutamatu osa.
Keerukas elulugu paneb Tania oma memuaarides Keyserlingi laenates enese kohta küsima: kui ta ei ole ei taanlane, sakslane, rootslane, venelane ega eestlane, siis kes ta on? Ning vastas ise lihtsalt: küllap natuke neist kõigist.
Kas sellise pea demonstratiivse etnilise enesemääratluse puudumisega saab Alexander olla Eestile oma ja Eesti tema oma? Kas tema lugu saab kuuluda ka Eesti lukku? Mulle tundub, et see, Eesti ajaloo kontekstis lausa universaalne küsimus on täna meil ootamatult aktuaalne ja oluline.
Pole kahtlust, et Tania ja paljude temasuguste lood on täna korraga nii Eesti professionaalse ajaloouurimise objekt kui üha enam ka n-ö kodulooliste väike-ajalugude mustri osa. Et turismisektori edenedes on neid lugusid hakatud üha jõudsamalt arendama n-ö kohamarketingi magnetiteks, annab märku, kui oluliseks on need meie oma etnose piirest välja ulatuvad pidevused ka eestlaste oma enesemääratluse kannustajatena tõusmas.
Benckendorffide lugu on täna enesestmõistetav osa Jäneda meie-loost ning peaministri kantselei markeerib uhkusega oma pidet Stenbockide jt Balti parunite lugudega.
Niisiis näib Jakobsonist alates Eesti ajaloo enesestmõistetavaks “teiseks” kirjutatud baltisaksa loo ja kultuuri tagasilõimimine Eesti “meie” sekka aset leidvat juba valitsuse tasandil. Ent samas pole suurt pööret veel aset leidnud meie ametlikumate, olgu üldisemate või valdkondlikumate ajalooliste meie-kehtestuste osas. “Eesti ajalood” põhinevad ikka veelahkmel eesti keelekogukonna ja kõigi teiste vahel. Nii algab Eesti kirjanduslugu ikka Kristjan Jaaguga ning siin tegutsenud saksa-, vene- või rootsikeelsed poeedid peavad koha sisse võtma süsteemiväliste võõrastena, Eesti ajaloo “teistena”. Ning seejärel on ka loomulik, et koolides õpetatav Eesti üldajalugu on täna ennekõike vaid etnose heitluste lugu ning seda peamiselt sisevaenlaste vastu. Sisemiste teiste vastu. Ja need teised, ütleb me ametlik kooliajalugu, ei saa seega olla omad.
Nüüdisaegse rahvusluseteooria üks aluseid on nn etnilise ja poliitilise (tsiviil)rahvuse erisus.
Esimest iseloomustab arusaam, et rahvus on kogukond, mis rajaneb põlvnemisel ühistest esivanematest, jagatud kultuurinormidel ning enamasti ka ühisel keelel. Teist iseloomustab rajanemine riiklikul traditsioonil ning selle tugeval, suure legitiimsusega kodanikkonnal. Eri rahvaste enesemääratlus on lähemal ühele neist kahest definitsioonist, vanema ja tugevama riigitraditsiooniga rahvastel lähemal viimasele.
Pole kahtlust, et kui eestlased end rahvusena määratlema asuvad, kumab neist definitsioonidest läbi klassikaline etnilise rahvusluse ideoloogia. Kui eestlane ütleb “rahvusriik”, siis peab ta silmas etnose baasil rajatud riiki. Mitte riiki, mille suhtes “rahvus” on sekundaarne, riigist tuletatud.
Eesti sedasorti enesemääratluse põhjusteks on kahtlemata keerusid ja katkestusi täis ajalugu ning selle tagajärjena paratamatult õhuke riiklusekogemus. Nii ongi “Eesti” inertsist ennekõike kultuur, keel ja kogukond ning mitte poliitiline identiteet. “Eestlane” ei tähenda mitte enesemääratlust Eesti kodanikuna, vaid keele aktsendivaba kõnelejat.
Selline on olnud asjade seis. Ent suvehakust juhib rahvastikuminister Urve Palo töögruppi, mis peaks hakkama uhtma senise integratsioonipoliitika talle ning olemasolevast identiteedimaterjalist saia tegema. Nagu Palo on ise öelnud, rõhk on plaanis asetada ühise riigiidentiteedi loomisele. See tähendab paratamatult kogu “meie” loo ümberkirjutamist. Selle loo, mis defineerib, kes on Eestis “meie” ning kes on siin “teised”.
Tõestamaks, et seniste “meie” ja “nende” põlistatud vastandustega on ajalooteaduslikke probleeme, tuleb sisse murda lahtisest uksest. Populaarses vormis tegi seda Andrei Hvostov juba kümmekond aastat tagasi oma “Mõttelises Eestis”, kus rappis Jakobsoni püstitatud muistse vabadusvõitluse ning 700aastase orjaöö müüte. Täna peame me mõistma veel enamat: sajanditepikkuse rahvusliku vabadusvõitluse lugu ei ole mitte ainult üheülbaline naiivromantiline müüt, vaid paljuski determineerib meie nüüdset rahvuslikku enesetunnetust ja sellest tulenevaid tänapäeva probleeme.
Selle mõistmiseks peame alustama äratundmisest, et kahe Eesti alal sajandeid tegutsenud suurima keelekogukonna peamine eristusjoon ei olnud mitte rahvuslik (sest selline kontseptsioon oli enne 19. sajandi teist poolt sisuliselt tundmata), vaid seisuslik, mida keelekogukondade piir lihtsalt markeeris. Saksa keelt kõneles tänapäeva mõistes kõrg- ja kõrgem keskklass, eesti murdeid alamad klassid.
Probleemid tekkisid, kui rahvusluse ideed levisid 19. sajandil Balti provintside madalamatest klassidest pärinevate noorte haritlasteni ning nood seepeale sellele klassivahele ehitasid ka kogu edasise Eesti rahvusliku liikumise alustalad. Ja nõnda tugevalt ideologiseerisid ka keelekogukondade piirid (vastaspoole tõhusal toetusel muidugi). Klassivõitluslik konfrontatsioon osutus operatiivselt kogu rahvuslikku liikumist käimalükkava mootorina edukaks, ent samas muutis see võimatuks kahe keelekogukonna hilisema koostöö. Just selle vastanduse pöördumatust võib pidada üheks põhjuseks, miks tõusis Eesti varajase ajalookirjutuse keskseks paatoseks Eesti etnilise kogukonna heitlus kõigi ülejäänud kohalike “teiste” vastu. Ning miks me nõnda jõudsime “meie” kehtestuseni, mis ei luba ka veel täna siinseid kohalikke “teisi” kuigi hõlpsasti omadena näha.
Kui tänane koolides õpetatav ajaloo-jutustus suudab juba suhteliselt neutraalselt lahata klassivastuolusid ühiskonna eri ajajärkude l, siis peaks saama sama neutraalsest vaatepunktist hakkama ka etniliste vastuoludega. Ning põhjustega nende vastasseisude taga, olgu need siis seisuslikud, materiaalsed või muud.
Kuidas selleni jõuda? Eeskujusid otsides on Eestis ikka tavaks olnud Iirimaa poole vaadata ja on põhjust ka seekord. Ka seal oli aastakümneid tavaks jutustada Eestiga väga sarnast lugu – 750aastane orjaöö võõrvallutajate all, kuni Iirimaa vaprad pojad kord üles tõusid, end vabaks võitlesid ning Iiri põlve uueks lõid. Ometi on nüüd juba mõnda aega olnud Iiri ajalooõpikud üksjagu komplekssemad ning naiivromantiline lugu kauaste kannatajate ning rõhujatest “teiste” leppimatust vastasseisust on jäänud tagaplaanile. Iiri ajalugu lahatakse kõigis tema vastuoludes ligilähedaselt samamoodi, nagu Hvostov tegi seda Eesti esiajalooga.
Mida sellest võita oleks? Iirimaal hakati paarikümne aasta eest tasapisi aru saama, et tagudes lihtsakoelistele vastandustele tuginevat ajalootrummi, valatakse sellega vaid õli piiritagusesse Põhja-Iirimaa konflikti. Rahvusliku ajalooõppekava muutumise peamise põhjusena nähakse siiski seda, et riik, mis oli saanud rikkaks, enesekindlaks ja rahvusvahelise kogukonna täieõiguslikuks liikmeks, ei saanud endale enam ühelgi tasandil lubada primitiivset eneserefleksiooni. Noorte pimestamine lihtsakoelise, rahvustevahelistele konfliktidele rajatud ajalooga on nüüdisaja riigile täiendav riskifaktor, mida tark riik vältida püüab.
Ennekõike teadvustab aga sedasorti, avalikult diskussioonideks avatud ajalookäsitlus ja -õpe uue (poliitilise) rahvuse liikmetele, et hoolimata erinevustest, ajaloolistest vastuoludest ükskõik mis pinnal, oleme me kõik sellel maal “omad” ja ajaloo subjektid. Kui ajalugu pole kirjutatud mitte etnose, vaid riigi ja maa ajaloona, kõneleb see tema tänastele erisugustele kodanikele, et seda maad armastades on loota ka vastuarmastusele. Kui Eesti riik kõiki oma inimesi selles veenda suudab, on ta lõpuks hoopis rohkem riik kui kunagi varem.
Indrek Ibrus on London School of Economicsi doktorant.
