27.09.2007, 00:00
Artur Adson "'Siuru-raamat"'
Artur Adson “Siuru-raamat”
Tänapäev, 2007. 358 lk.
“Siuru raamat” on palju enamat kui vaid ühe meie kultuurielu kõmulisema kirjandusrühmituse raamat. See on adsonlikult detailirohke mälestuste kogum eelmise sajandi esimese poole Eestist ehk siis meie nii-öelda kuldajastust. Just hea detailitunnetus on Adsoni tugevus ja seetõttu on teda nimetet ka biidermeierlikuks väikeste asjade armastajaks.
1949. aastal Rootsis ilmunud Orto kirjastuse väljaandest eristub Tänapäeva kirjastuse “Siuru raamat” rikkalike illustratsioonide ja fotode poolest. Adson on hea kirjanduslik portretist. Nii ütleb ta mõne sõnaga olulisema. Näiteks: “Eduard Laamanist kujunes Vabariigi ajal silmapaistvaim pea, usinaim literaat ja vaimukaim mees meie ajakirjanduses.” Sellega on kõik öeldud, kuigi tänaseks on toonane tippliteraat teenimatult unustet.
Sajandi esimese paari-kolme aastakümne või rohkema jooksul oli autori sõnul aga Tallinna haritlaskonna populaarseim tegelane kunstnik Ants Laikmaa, kellele on raamatus pühendet eraldi peatükk. (Kurikuulsale Johannes Vares-Barbarusele pühendab Adson nn vahepeatüki.) Raamatu poleemilisim osa ongi Vares-Barbaruse, August Alle ja Johannes Semperi portreed, mis on natuke kibestunult tagantjärele targad.
Adson väidab, et “kindlasti vist” leiutas ja tõi sõna “kohvik” eesti keelde ei keegi muu kui tänase päeva eesti nõutuim ja hinnatuim “külmetav kunstnik” Konrad Mägi. Olen imestanud, miks Mart Kivastik pole lisaks kunstnike-lugudele võtnud ette vaat et veel värvikamat ja dramaatilisemat “Siuru-kevadet”. Kas osalt seetõttu, et kui kunstnik on ka tänases Eestis ikka tehtud mees, siis kirjanik vaat et paaria, kui sa pole just Kross-Kivirähk-Kender-Kõusaar-Rakke?
Siuru sünnib Adsoni järgi vastukaaluks Mait Metsanurga kirjandusliku parlamendi kokkukutsumisele. Nime annab kirjanduspreester Tuglas ja Siurusse kuuluvad sellised värvikad isikud nagu Marie Under, August Gailit, Henrik Visnapuu ja algul Underi paaži, võõrustaja ja kohvikeetjana Artur Adson.
Visnapuu ja Gailit nimetasid end Siuru santlaagriteks, vastandudes nii kitsarinnalisele filisterlusele ja moodustades Siuru vasaku tiiva. Printsess Marie Underit ei saanud muidugi santlaagrite hulka arvata ja nad jäävad Adsoni ja Tuglasega parempoolseteks esteetideks, kelle hulka loetakse hiljem ka Semper koos oma impressionistliku “Pierrot’ga”. Esimesed rahad tulid Siuru loteriist, kus oli auhinnaks ka näiteks “Gailit ja Visnapuu tunniks ajaks käsutusse”, mis olevat läinud õige kuumalt.
Kuumalt võiks mina ka Adsoni raamat, mis on hästi liigendatud, postmodernselt fragmentaarne ja mitte üldse igav.
Tänapäev, 2007. 358 lk.
“Siuru raamat” on palju enamat kui vaid ühe meie kultuurielu kõmulisema kirjandusrühmituse raamat. See on adsonlikult detailirohke mälestuste kogum eelmise sajandi esimese poole Eestist ehk siis meie nii-öelda kuldajastust. Just hea detailitunnetus on Adsoni tugevus ja seetõttu on teda nimetet ka biidermeierlikuks väikeste asjade armastajaks.
1949. aastal Rootsis ilmunud Orto kirjastuse väljaandest eristub Tänapäeva kirjastuse “Siuru raamat” rikkalike illustratsioonide ja fotode poolest. Adson on hea kirjanduslik portretist. Nii ütleb ta mõne sõnaga olulisema. Näiteks: “Eduard Laamanist kujunes Vabariigi ajal silmapaistvaim pea, usinaim literaat ja vaimukaim mees meie ajakirjanduses.” Sellega on kõik öeldud, kuigi tänaseks on toonane tippliteraat teenimatult unustet.
Sajandi esimese paari-kolme aastakümne või rohkema jooksul oli autori sõnul aga Tallinna haritlaskonna populaarseim tegelane kunstnik Ants Laikmaa, kellele on raamatus pühendet eraldi peatükk. (Kurikuulsale Johannes Vares-Barbarusele pühendab Adson nn vahepeatüki.) Raamatu poleemilisim osa ongi Vares-Barbaruse, August Alle ja Johannes Semperi portreed, mis on natuke kibestunult tagantjärele targad.
Adson väidab, et “kindlasti vist” leiutas ja tõi sõna “kohvik” eesti keelde ei keegi muu kui tänase päeva eesti nõutuim ja hinnatuim “külmetav kunstnik” Konrad Mägi. Olen imestanud, miks Mart Kivastik pole lisaks kunstnike-lugudele võtnud ette vaat et veel värvikamat ja dramaatilisemat “Siuru-kevadet”. Kas osalt seetõttu, et kui kunstnik on ka tänases Eestis ikka tehtud mees, siis kirjanik vaat et paaria, kui sa pole just Kross-Kivirähk-Kender-Kõusaar-Rakke?
Siuru sünnib Adsoni järgi vastukaaluks Mait Metsanurga kirjandusliku parlamendi kokkukutsumisele. Nime annab kirjanduspreester Tuglas ja Siurusse kuuluvad sellised värvikad isikud nagu Marie Under, August Gailit, Henrik Visnapuu ja algul Underi paaži, võõrustaja ja kohvikeetjana Artur Adson.
Visnapuu ja Gailit nimetasid end Siuru santlaagriteks, vastandudes nii kitsarinnalisele filisterlusele ja moodustades Siuru vasaku tiiva. Printsess Marie Underit ei saanud muidugi santlaagrite hulka arvata ja nad jäävad Adsoni ja Tuglasega parempoolseteks esteetideks, kelle hulka loetakse hiljem ka Semper koos oma impressionistliku “Pierrot’ga”. Esimesed rahad tulid Siuru loteriist, kus oli auhinnaks ka näiteks “Gailit ja Visnapuu tunniks ajaks käsutusse”, mis olevat läinud õige kuumalt.
Kuumalt võiks mina ka Adsoni raamat, mis on hästi liigendatud, postmodernselt fragmentaarne ja mitte üldse igav.
