Mikkeli piltide imetabased seiklused
Kunstihindade peadpööritav tõus viimastel
oksjonitel on kunstikogumise jälle avalikkuse suure tähelepanu alla
tõstnud. Ometi pole Eesti parimad kunstikogud oksjonitelt soetatud,
nende saamislood on palju põnevamad, kui arvata osatakse. Värvikaim
neist on lähimineviku tuntuima kunstikollektsionääri Johannes
Mikkeli (1907–2006) kogu lugu.
Kunsti hakkas Mikkel ostma juba
1920. aastatel, soetades 1940. aastaks kogu, kus oli nii Düreri
puulõikeid kui ka Rembrandti oforte. Kahjuks hävis kõik see
sõjakeerises, ent Mikkel ei jätnud jonni ning alustas uuesti.
Järgnenud aastakümnete jooksul lõi ta ulatusliku
kollektsiooni, kuhu kuulus Lääne-Euroopa portselani, graafikat ja
maale. 1994. aastal kinkis Mikkel oma rohkem kui 600 taiesest koosneva
väliskunsti kogu Eesti Kunstimuuseumile. Nüüd asub see
kollektsioon Mikkeli muuseumis Kadriorus. Algas aga kõik juba
peaaegu kaheksakümmend aastat tagasi.
Velázquez
seasulu uksel
Oli aasta 1930. Suislepa mõis
Lõuna-Viljandimaal vahetas omanikke, kes hakkasid end uues kodus sisse
seadma ja seda oma vajadustele ümber kohendama. “Vajati ka ust
ühe väiksema seasulu jaoks. Kuule, lausus üks, ma just eile
nägin, lakas paistab üks nagu olevat, võib-olla sobib. Otsiti
redel, mis ulatus parteni. Peatselt prantsatas uks tolmupilve tekitades
põrandale.
No kas ma ei ütelnud, et sellest võib
asja saada, ongi vana seasulu uks. Läheb vaja luuda, pangega vett ja
kaltsu puhastamiseks. Aga oota, see on ju maalitud, mingi pilt peal!
Tõmba kaltsuga ettevaatlikult ja vaata, kes sealt keskelt hakkab vastu
vahtima!... Kuule, aga see võib veel hea asi olla, sellest võib
ehk rahagi saada... Kas sa ikka kavatsed homme õunakoormaga Tartu
sõita, pane see naljaviluks peale, äkki...” kirjeldas maali
“Kristus Emmauses” leidmist hiljem Mikkel ise, kes ostis selle
ühelt Tartu kunstikaupmehelt. Maali, mida Mikkel pidas ei kellegi muu kui
Hispaania suurmeistri Diego Velázquezi enda teoseks.
Täie kindlusega ei ole selle töö autorsust siiani suudetud
tõestada, kuid Velázquez see siiski ei ole. Kadrioru
kunstimuuseumi direktori Kadi Polli arvates pärineb “Kristus
Emmauses” maalimisviisi järgi 17. sajandist ning on pigem
karavadžistide ehk Caravaggio laadis töötanud kunstniku
töö.
Maalid Vene aadlike paleedest
Mitmeid teisigi Mikkeli kogu pilte ümbritsevad värvikad legendid,
lood nende kunagistest kuulsatest siniverelistest omanikest. Nii näiteks
asus maal “Kaardimängijad luksuslikus interjööris”,
mida Mikkel ise pidas 17. sajandi Hollandi kunstniku Pieter de Hoochi
tööks, Peterburis krahv Šeremetjevi palees.
“Hoochi maal oli krahv Šeremetjevi palees Fontanka 14, tema
kabinetis seinal, raskes raamis. Ja kui pääle revolutsiooni ta asjad
üle võeti riigile, kutsuti kunstnik Julius Klever sinna neid asju
hindama ja sorteerima. Ja tema siis valis selle Pieter de Hoochi oma
töö tasuks,” rääkis Mikkel maali
käekäigust.
Kleveri käes ei olnud maal kaua. Enne
oma surma 1924. aastal tuli kunstnikul pilt elatise hankimiseks maha
müüa. Mikkeli sõnul ostis selle ära keegi krahvinna, kes
viis maali oma suvilasse Gatšinas. Hoochi pilt oli suvilas ka Saksa
okupatsiooni ajal, kuid kui sakslased 1944 Leningradi alt taganesid, pages ka
krahvinna ühes maaliga Tallinna. Hiljem, juba Nõukogude ajal,
müüs krahvinna maali ära. Nii sattuski see Mikkeli kogusse.
“Ja tal oli hulka neid kalliskive ja juveele, mis ta siin Tallinnas
mü&u
uml;s,” lisas Mikkel. Kahjuks pole Mikkeli kogu maal siiski Hoochi
originaal, vaid 19. sajandi koopia. Originaal asub hoopis Pariisis
Louvre’i muuseumis.
Niisama huvitava päritoluga on
üks väärtuslikumaid töid Mikkeli kogus, Faijumi portree
1.–4. sajandi Egiptusest – muumia nägu katnud portreemaal.
Selle pildi sai Mikkel kunstikoguja Eduard Bramani käest, kes tsaari ajal
töötas Ermitaažis konservaatorina. Tema omakorda aga krahv
Rumjantsevi kogust Peterburis. “Need Faijumi portreed on ju
põhiliselt toodud krahv Rumjantsevi poolt Egiptusest. Ta oli Aleksander
I ajal välisminister ja hiljem saadikuks Egiptuses ning säält ta
siis sai vanu Egiptuse antiikesemeid ja ka Faijumi portreesid,” jutustas
Mikkel.
Kohaliku aadliku kogust on pärit aga Prantsuse 18.
sajandi rokokoomaali kõrgetasemeline teos, Jean-François de
Troy “Mooses-lapse leidmine”. See ühtlasi tuntuim Mikkeli kogu
maal kuulus arvatavasti Leo von Kügelgeni esinduslikku kunstikogusse.
Mikkel ise ostis pildi 1940. aastal Tartus kunstikogujalt Jaak Kaselt.
Alfred Rosenbergi semu maalikogu
Inglise 18.
sajandi kunstniku William Hogarthi maali “Südaöine moodne
keskustelu” saamislugu on kaudselt seotud koguni natsi-Saksa ministri
Alfred Rosenbergi endaga. Legendi järgi olnud pildil kujutatud
daamid tuntud seltskonnategelased ja maal kõrvaldatud seetõttu
Inglismaal näituselt. Ning oli müüdud kohe Saksamaale – et
seda Inglismaal keegi enam ei näeks. Saksamaal ostnud selle
pärast Esimest maailmasõda ära keegi Balti mõisnik
ja viinud Riiga. Kui Hitler 1939. aastal baltisakslased koju kutsus, sattus
Hogarthi maal Läti kunstimuuseumi direktori kaudu Tallinnas elava Bramani
kätte.
Lätlasest kunstikoguja Braman oli värvika
elukäiguga mees. Saksa okupatsiooni ajal määras Rosenberg ta
Ukrainasse kunstivarade hooldajaks ja ühtlasi eksperdiks. “Braman
oli Rosenbergi tuttav. Ta käis Toomkoolis ja oli Rosenbergi õpilane
ja Rosenbergiga suhtlesid hästi. Rosenberg oli võtnud teda ikka
põlve peale ja kiigutanud,” jutustas Mikkel. Pärast
sõda jäi Braman Eestisse. Kuna ta Saksa sõjaväes
polnud, ei arreteeritud teda esialgu. Siis aga keegi kaebas ta peale ja Braman
nabiti kinni ning saadeti külmale maale. Et pojale pakkide saatmiseks raha
saada, viis Bramani ema maali Pika tänava komisjonipoodi, mille direktor
oli Herman Tidorov. Tema käest Mikkel ostiski pildi 1948.
aastal.
Kuigi Mikkel pidas maali Hogarthi tööks,
kahtlesid Eesti kunstiteadlased tema autorluses juba ammu. “Professor
Vaga ütles, et see on ju asjaarmastaja töö. Aga kui Moskva
kunstiteadlased on siin käinud, paar-kolm tükki või rohkemgi
isegi, need ei ole kahelnud, vaid on väga üllatunud olnud, et
niisugune maal on Tallinnas ning ei Moskvas Puškini muuseumis ega
Ermitaažis Hogarthit ei ole.” Kahjuks ei ole teos siiski Hogarthi
originaal, vaid Saksa koopia 18. sajandi lõpust, nagu väidab
Hogarthi uurija, Briti kunstiteadlane David Bindman.
Kunstivahendaja mõrv Nõmmel
Mikkeli kogus
on üks tundmatu kunstniku maalitud portree, mida kollektsionäär
ise pidas maailmakuulsa flaamlase Anthonis van Dycki teoseks ja millega seostub
üks kurvemaid lugusid.
“Selle tõi mulle 1970.
aastate alguses üks väga sümpaatne noormees, kes õppis
Leningradis kunsti ja tal oli seal tutvus ühe preiliga, kes oli
kunstiantikvariaadis müüjaks,” meenutas Mikkel. Noormees pakkus
pilti Bramanile, kes omakorda soovitas seda Mikkelile näidata. Mikkel
pakkus noormehele sada rubl
a ja ostis van Dycki ära.
Pildi müüja elu
lõppes traagiliselt. “Ta läks ühes sõpradega
ühe luuletaja juurde Nõmmele koosviibimisele. Olid kolme-neljakesi
sääl olnud ja siis nähtavasti läksid tülli ning ta
tapeti selle luuletaja korteris ära ja visati aia äärde
tänavale heki sisse,” rääkis Mikkel.
Venemaal
soetas suure maalikogu ka omaaegne kunstimuuseumi direktor Peeter Tauk.
Mikkeli sõnul pidas Tauk Peterburis apteeki ning pärast Eesti
iseseisvumist oli ta samas linnas Eesti konsul. “Tal oli 320 maali ja
nende seas väga väärtuslikke. Paljud maalid jäid
Peterburgi, kui konsulaat likvideeriti. Ta ei saanud neid maale ära tuua
ja saatis need Eesti saatkonda Moskvasse. Seal olid need kaua aega seinal.
Vististi 1970. aastate algul saadeti osa nendest siia muuseumi.” Tauk ise
pidi taluma vintsutusi. “Ta saadeti kaks korda Siberisse asumisele
poliitvangina. Ta oli ühes kambris tšehhi või
ungari piiskopiga,” rääkis Mikkel. Mitmed Taugi maalid
jõudsid ka Mikkeli kogusse, tema enda arvates kaheksa-üheksa
tükki.
Peterburist on samuti pärit tundmatu kunstniku
maal “Madonna lapsega”, mida Mikkel pidas koguni kuulsa itaallase
Correggio tööks. Maali tõi Tallinna advokaat Karro
pärast Teist maailmasõda. Hiljem viis proua Karro selle
komisjonikauplusse müügile. “Tol korral pidid kõik
pildid enne kultuuriministeeriumi asjatundja käest läbi
käima, sest kardeti, et võib olla midagi sellist, mis ei
kõlba nõukogude inimesele müüa. Ja siis 1949. aastal
võeti ta Karja tn komisjonikauplusse vastu. Hinnad olid väga
odavad, müügihind oli 650 rubla. Aga ta seisis seal kaua aega, mitu
kuud. Toona kehtis määrus, et kahe kuu tagant pidi ümber
hindama. Maalile tehti mitu ümberhindlust ja lõpuks oli hind vist
350 rubla.” Midagi ei aidanud, maali ei tahtnud keegi ja Karro
võttis selle tagasi.
Pärast Stalini surma viis proua
oma “Madonna lapsega” uuesti müüki, taas kord rippus pilt
komisjonipoe seinal pikka aega. Siis aga juhtus ootamatu lugu.
“Õhtulehes ilmus üks sopaartikkel ühe maali kohta, mille
oli maalinud Karl Kukk. Kukk, kunstimuuseumi omaaegne restauraator, tegi koopia
ühest Nõukogude kunstniku maalist ja pani sinna müügile.
Meie kunstnike liidu liikmed ei olnud sellega nõus, et selliseid
koopiaid ja mitte kunstnike liidu liikmetelt võetakse vastu. Ja kaebasid
siis, tegid kirja Õhtulehele.”
Tulemus oli see, et
Pika tänava komisjonikauplust külastas kultuuriminister isiklikult
ning muu hulgas käskis maha võtta madonnapildi ja ühe Rafaeli
püha perekonna koopia. Need olevat usulised asjad ega vääri
müümist Nõukogude kodanikele. Proua Karro viis maali taas
koju.
Kuid ühel päeval, see oli juba
Hruštšovi ajal, kõndis proua mööda Karja
tänavat, maal jälle kaenlas. Ja sattus juhuslikult Mikkeliga kokku.
Karro küsis, et kas nüüd tohib pildi tagasi tuua, uued ajad ju.
“Müüge parem mulle ära, mul raha on,” kostis Mikkel
prouale vastu. Nii jõudiski maal Mikkeli kogusse – hinnaga 32
rubla ja 25 kopikat. Enne rahareformi maksis pilt 350 rubla, pärast 35
rubla. “Ta ütles, et ma rohkem teilt ei taha, et te olete mul
küllalt siin hinnanud ja müünud. Et võtke
müügiprotsent ka veel maha.”
Mikkelilt küsiti
kord, kuidas ta küll on suutnud leida ja omandada niisuguseid
šedöövreid. “Ma polegi neid otsinud. Nad on, enama
sti just kõige väärtuslikumad, ise tulnud minu juurde,
lausudes – võta mind oma kogusse. Mõne tühise rubla
eest, kuid korduvalt ka päris muidu... Kunstil on ju
võluomadus rännata sinna, kus armastatakse kunsti,”
vastas Mikkel.
Mikkeli muuseumis Kadriorus on praegu avatud Mikkeli
kunstikogu seni esinduslikem näitus.