KGB ja meri
Seoses plaanitava gaasitoru rajamisega Läänemerre on
ajakirjanduses arutletud teemal, kas ja kuidas võiks selle ehitust
kasutada luuretegevuseks. Kuidas kasutas mereteid luuretegevuseks KGB (Riiklik
Julgeolekukomitee), pole palju arutleda vaja, sest Eesti Riigiarhiivi
materjalid annavad sellest ülevaatliku pildi.
16.–18.
aprillini 1985, veidi rohkem kui kuu pärast Mihhail Gorbatšovi
võimuletulekut Moskvas, korraldas KGB 1. peavalitsuse T-valitsus (vt
struktuuri) Tallinnas konverentsi “Meretee kasutamine teaduslik-tehnilise
luure huvides” [vt ????????????? ???????? ?????? ? ????????? ??????-
??????????? ????????. ??????? ?????????
???????????? ??????? ????????????? ???. (?.
??????, 16–18 ?????? 1985 ?.) 107 lk, salajane], mille ettekanded on
säilinud. Lisaks keskaparaadi inimestele olid kohal Lääne- ja
Musta mere äärsed julgeolekutöötajad ning külalised
Murmanskist ja Sahhalinilt. Primorje esindaja ettekannet ei pidanud ja sai
selle eest avalikult noomida. Konverentsi organisatsioonilise külje eest
kandis hoolt ENSV KGB ja pälvis “südamliku
vastuvõtu” eest vaid komplimente.
Mereproblemaatika oli KGB jaoks suhteliselt uus, prioriteetide hulka
oli see arvatud alles 1982. aasta lõpus. Tegu oli esimese nii suure ja
kõrgetasemelise konverentsiga, varem oli tehtud bilateraalset
koostööd, näiteks olid KGB töötajad Odessast
käinud omandamas kogemusi oma Leningradi kolleegidelt. Mõnes
ettekandes kurdeti, et töö ei ole veel korralikult käima saadud,
et vastav ametikoht on alles loodud ja veel täitmata vms.
Laevade suurim tähtsus peitus toona selles, et need olid ühenduseks
maailmaga teisel pool raudset eesriiet. Kõige süütum tegevus
oli lihtsalt silmade lahtihoidmine laevakaptenite ja kaasa sõitvate
KGB-laste poolt. Tuli märgata võimalikku NATO riikide
tsiviillaevade mobiliseerimist sõjaliseks otstarbeks, ehk siis
lähenevat (tuuma)sõda, mida kangesti kardeti.
Kuid
laevad ja laevandus pakkusid soodsaid võimalusi ka agentuuri
arendamiseks, seda eriti liinilaevad, mis viibisid samas kohas kindla aja
tagant ja võimaldasid määrata perioodilisi kohtumisi.
Muu hulgas käidi konverentsil välja ka üpris jaburaid
ideid, nagu välismaa sadamates seisvate laevade kasutamine kohtumiseks
varemvärvatud allikatega samas riigis. Hea turvaline koht jutuajamiseks
küll, kuid kuidas allikas ilma kahtlust äratamata piirivalvurite ja
tollitöötajate – kui ta just ise ei olnud üks neist
– vahelt punalipu all seilavasse laeva pääseks, selleks head
retsepti välja pakkuda ei olnud.
Agentuurina pakkusid KGB-le
huvi peamiselt ärimehed (bisnismenid ja kommersandid) ning teadlased,
kelle värbamine oli varem andnud häid tulemusi. E. L. Motorov
Leningradi oblasti UKGBst kirjeldas operatiivskeeme, mida oli kasutatud seoses
agentidega Alen, Sairus, Žak, Latar, Sten, Hart jt. Oluline oli ka
võimalus tuua meretranspordiga Nõukogude Liitu KGB poolt
Läänes kätte saadud salajast sõjalist tehnoloogiat
või muid aparaate, mida oli keelatud Nõukogude Liidule
müüa.
Soodsaks informaatorite värbamise kohaks olid
reisilaevad. Sellest rääkis pikemalt A. I. Kaljuta Odessa
UKGBst. Nimelt sõitsid Odessast üle Musta mere mööda
Doonaud Austriasse ja Lääne-Saksamaale jõelaevad Ukraina ja
Moldaavia ning mõlema laeva pardal oli moodustatud KGB residentuur.
Odessa UKGB oli oma tööd tunduvalt akti
veerunud, kui 1975. aastal oli välismaal ainult üks allikas, siis
1985. aastaks juba 18.
P. I. Ivanov Murmanski UKGBst
rääkis, kuidas kasutades tema kodulinnas baseeruvate NSVL
Gaasitööstusministeeriumi (Mingazprom, 1989 reorganiseeriti
kontserniks Gazprom) allasutuste ja kalatööstuse väliskontakte,
olid KGB analüütikud selgitanud välja välismaa firmad, mis
võiksid olla huvipakkuvad teaduslik-tehnilise luure seisukohast. Nii
valiti välja kümme Soome, Rootsi, Hispaania, Norra, USA ja
Prantsusmaa ettevõtet ning mõned mereinstituudid. Edasine
värbamistöö vähemalt esialgu kuigi tulemuslik ei paistnud
olevat, sest Ivanov rääkis vaid kahest sel viisil leitud allikast:
Ortego ja Orion.
L. V. Maslovi ettekanne “Teadusliku
uurimistegevuse kasutamise võimalustest teaduslik-tehniliseks luureks
(NSVL Goskomgidrometi näitel)” käsitles uurimislaevade
kasutamist KGB huvides. Ettekandest selgus, et kõigi uurimislaevade
tegevust jälgis Moskva linna ja oblasti UKGB. Lisaks Goskomgidrometile
(Hüdroloogia ja Meteoroloogia Riiklik Komitee) tegeleti ka Teaduste
Akadeemia uurimislaevadega. Kirjeldati tööd uurimisprojektides
osalenud välismaalastega, keda 1980ndate esimesel poolel oli olnud 46.
Pikk viibimine piiratud alal, nagu seda on laev, pakkus häid
võimalusi potentsiaalsete allikate tundmaõppimiseks ja
värbamiseks. Väidetavalt oli see kahe ameeriklase puhul ka
õnnestunud, kellele pandi koodnimed Heasüdamlik ja Peigmees.
Võimalik, et enda teada edastasid nad lihtsalt avalikku informatsiooni
nõukogude teadlastele, kuid 1. peavalitsus oli sellegipoolest hinnanud
Peigmehe edastatud info kvaliteeti heaks.
Maslov kirjeldas
1982–1983 Atlandi ookeanil toimunud teadusekspeditsiooni, millele KGB oli
teinud ülesandeks otsida NATO paigaldatud hüdroakustilisi poisid.
Kolm sellist õngitsetigi välja ja neid uurinud spetsialistide
hinnangul “ei olnud sellele tehnoloogiale Nõukogude Liidus
analooge” – erinevalt salajastest paberitest esines ja esineb sama
lause Venemaa ametlikes uudistes tavaliselt vastupidi.
Maslov ei
olnud seniste tulemustega rahul ja rääkis ka sellest, kuidas
tulevikus uurimisprojekte paremini ära kasutada. Selleks tuli
koostöös Goskomgidrometiga rahvusvahelistesse uurimisprojektidesse
algusest peale sisse kirjutada, et välispartnerid esitaksid omapoolsed
ekspeditsioonikavad varem (et KGB saaks nendega aegsasti tutvuda) ja kutsus
T-valitsust üles looma Goskomgidrometi keskaparaadi juurde
spetstehnslužba’t.
Konverentsil kirjeldati ka
lääneriikide vastumeetmeid, mida KGB oma tegevuses kohtas.
Need ei olnud eriti originaalsed, kuid sellegipoolest tõhusad:
mõnesse sadamasse ei lastud nõukogude laevu üldse sisse,
teistes ei lubatud meeskondadel laevalt lahkuda, tihti käisid laevu
puistamas tolliametnikud või piirivalvurid, avades seejuures isegi
kaptenite seife. Kui aga mõni laev millegi illegaalsega vahele jäi,
läks asi kohe suure kella külge.
Konverentsi materjalid
ei valgusta kahjuks raadio-elektroonilist luuret merel ning KGB partneri ja
rivaali, sõjaväeluure GRU tegevust mereteedel. Viimasele
organisatsioonile langes seoses NATO sõjalaevastike jälgimisega
arvatavasti töö põhiraskus, sõjaväe alluvuses olid
ka nõukogude radarijaamad, luurelennukid- ja satelliidid.
Ivo Juurvee on TÜ ajaloodoktorant.
- KGB keskaparaadis tegeles mereproblemaatikaga kolm üksust. Külma sõja ajal rahvusvaheliselt kõige tuntum oli 1. peavalitsus, mis tegeles välisluurega. Teaduslik-tehnilise luurega omakorda tegeles peavalitsuse valitsus “T”.
- Vastuluure ja siseriikliku julgeolekuga tegeleval 2. peavalitsusel oli selles valdkonnas vähem funktsioone. Tuli hoida silma peal Nõukogude Liidu sadamates maabuvatel turistidel ja välismaa meremeestel, et nad ei tunneks huvi asjade vastu, mis ei ole nende silmadele mõeldud. Kuna aastas käis Nõukogude Liidu sadamates umbes 4500 välismaa laeva, siis tegevust jätkus.
- Transpordiküsimustega tegeles 4. valitsus. Viimasel merevaldkonnas väljakutsetest puudust ei olnud. Kogu aeg viibis piiri taga üle saja tuhande nõukogude meremehe, kellel kõigil tuli silma peal hoida, et nad ei prooviks “ära karata” ja et vaenulikud teenistused ei saaks neid värvata. Neljanda liini töötaja asus suuremal osal kaubalaevadest ja kõigil välisvetes seilavatel reisi- ja uurimislaevadel, lisaks sellele veel koputajad.
- Lisaks keskaparaadile tegelesid samade probleemidega liiduvabariikide KGBde ja KGB oblastivalitsuste (UKGB) sama numeratsiooni ja funktsioonidega osakonnad ning muidugi toetasid neid võimaluste piires KGB piirivalveväed.