Allahinnatud elud

Päevast päeva rikkamaks muutuv Eesti riik hindab meie kaitseväelaste elu üha odavamaks. Täpsemalt: riiklikud väljaminekud inimese peale vähenevad.

Rahvusvahelistel rahutagamismissioonidel viibinud Eesti militaarjõudude kohta jätkub kiidusõnu kõigil – Briti sõduritest, kellega Camp Bastionis võrkpalli mängitakse, kuni George W. Bushini Tallinna-visiidi ajal.

Seda huvitavam on jälgida, kuidas suhtub kaitseväelastesse meie oma seadusandja.
Jah, inimelul on hind – kui tegemist on kutselise sõjaväelasega. See hind langeb.

Hukkunud kaitseväelase eestüha vähem
Samal ajal, kui meie riik iga aastaga justkui rikkamaks muutub, hindab ta kaitseväelaste elu üha odavamaks. Täpsemalt: riiklikud väljaminekud inimese peale vähenevad.

Kui esimene tinakirst 2004. aasta veebruaris Eestisse toimetati, siis arvutati Arre Illenzeeri lähedastele toetussummaks 3 miljonit ja Andres Nuiamäe omastele 2,1 miljonit krooni. 2007. aastal hukkunud kaitseväelaste omaksed said vastavalt Vabariigi Valitsuse määrusele 1,7 miljonit.  

Enne 2007. aastat kehtinud hukkunud kaitseväelase omaste toetamise süsteem sidus ühekordse toetuse suuruse mehe viimase kuue kuu sissetuleku keskmisega. Teenistustasu suurus missiooni ajal sõltus omakorda paljuski kaitseministri kehtestatud päevaraha missioonikoefitsiendist – mis näiteks Iraagis (ja keerukamate Afganistani missioonide puhul) on praegu 1,55 ning Balkani missioonidel 1,0 –, kuid kui juhtus kõige halvem, sõltus hüvitise suurus peamiselt sellest, kui kaua kaitseväelane enne hukkumist sõjatandril olla oli jõudnud.

Kaitseväelase teenistus missiooni ajal on kodumaal teenitavast harilikult üle kolme korra suurem. Kui kapral saab Eestis palgapäeval kätte 10 163 – 11 071 krooni, siis Iraagis ulatub see summa 36 203st 37 111 kroonini. Seega tuli vana süsteemi järgi esimesel missioonikuul hukkunud kaitseväelase viimase kuue kuu keskmiseks palgaks mitu korda väiksem summa kui see, mida kasutati hüvitise arvutamise alusena missiooni viimasel kuul juhtunud tragöödia puhul. Juhuse tahtel osutus see süsteem heldeks kahe esimese hukkunu perede jaoks, kuid oleks võinud minna ka vastupidi.

Nüüdseks on seadust muudetud nii, et hukkumise korral makstav ühekordne hüvitis on seotud statistilise keskmise palgaga. Põhjenduseks öeldakse: see tagab kaitseväelaste perekondade võrdse kohtlemise sõltumata sellest, millisel välismissioonil kaitseväelane hukkus või milline oli tema ametikoht ja auaste. “Perekondade vajadused on sarnased, sõltumata nende ülalpidaja sissetuleku suurusest,” ütleb kaitseministeeriumi asekantsler Lauri Tumm.

Ettepanek siduda toetused riigi keskmise palgaga meeldis Riigikogule sedavõrd, et 72 häält oli selle poolt, vastu – null häält. 

Ega hukkunute omaksed ei kurdagi. Nende kaotust ei korva niikuinii ükski summa. Neile on olulisem teadmine, et riik, kelle nimel nende pojad elu kaotasid, austab neid.

Kui vigastused sunnivad tsiviili minema
Alates 2003. aastast, mil Eesti liitus ameerik­laste terrorivastase sõjaga Iraagis ja Afga­ni­sta­­nis, on lisaks neljale hukkunule ligi neli­küm­mend meest vigastada saanud. Kes kerge­mi­ni, kes raskemalt, täpseid andmeid kaitse­mi­nisteerium ei avalda. Ka haavatud ­mehed ise ei taha täpselt rääkida. Sellel on elulised põhjused.

Kergemad vigastused, millest toibumise järel rõõmsalt väeossa tagasi pöördutakse, pole sõjaväelase jaoks kõ neväärt. Raskemad juhtumid – näiteks tugevad põrutused või käest-jalast ilma jäämine – muudavad kaitseväelase elu aga totaalselt. Kui ta ei parane, lõpeb tema sõjaväelasekarjäär ja peab algama tsiviilelu. Selliste vigastustega on Iraagist-Afganistanist tagasi pöördunud üheksa kaitseväelast. Ja need mehed-naised on seadusandja jätnud üsna omapead.

Eesti Vigastatud Sõjameeste Ühingu (EVSÜ) juhatuse liige Enn Adoson ütleb selle teema kohta diplomaatiliselt: “Ministeeriumil on veel palju teha.”

“Tasapisi tuvastame oma puudujääke,” tunnistab asekantsler Tumm.
Scoutspataljoni vanemveebel Enn Adoson ise sai päris raskelt haavata 2003. aasta 2. novembril Bagdadis Abu Ghraibi turu varemete vahel plahvatanud granaadikildudest. Pärast 2004. aasta ravipuhkust tunnistas arstlik komisjon ta jälle rivikõlblikuks, s.t sajaprotsendiliselt taastunuks. Kui ta poleks rivikõlblik, poleks tal ka kaitsejõududesse asja.

Osa neist, kes pole rivikõlblikuks paranenud, on ikkagi kaitsejõudude teenistuses, kuigi tsivilistina. Tänu kamraadidele, kes otsivad neile töökohad kontoris või mujal, kus saab proteesi, tõmblevate näolihaste või ühe silmaga või kõnehäirega väga hästi hakkama. Aga mis siis, kui ühel päeval ei tööta personali- ja korteriosakonnas enam sõbrad, vaid hingetud ametnikud?

“Me peaksime oma seadustega jõudma niikaugele, et ka proteesiga võiks töötada kaitseväes – kas või laos sokke välja andmas! See annaks inimesele võimaluse kaitsejõu staaži edasi teenida, auastmeraha jne.”

Puudega inimestel ei ole kerge tööd leida, rääkimata sellest, et riiklikud toetused on meil piinlikult väiksed. Praeguse seisuga maksab Eesti riik töövõimetuspensioni 14-le osaliselt või täielikult töövõimetuks jäänud kaitseväelasele. Sõltuvalt vigastuse raskusest jääb enamik igakuiseid väljamakseid 2682 ja 3763 krooni vahele ja vaid ühele mehele on ette nähtud teistest kaks korda suurem ehk 7560kroonine toimetulekuraha.

Kaitseministeeriumisse on arusaam sõja­invaliidide seas valitsevast meelekibedusest aeglaselt hakanud kohale jõudma. Ühena esimestest ­sammudest kavatsetakse ­esitada Riigikogule Kaitseväeteenistuse seaduse parandusettepanek, mis jätaks vigastada saanu kuusissetuleku vähemasti tema missiooni ajaks endisele tasemele. Samal ajal on meie riigieelarve mitme miljardiga plussis.

Lauri Tumm möönab, et ettepanek võidakse esitada kujul, mis annaks muudatusele ka tagasiulatuva jõu. Kuid mitte väga pika aja peale. Võidaksid vaid need, kes said vigastada möödunud suvel. 

*

Olmeküsimusi on loendamatuid. Mis saab korteriliisingust, kui lahinguväljal invaliidistud? Mis saab ametikorterist, kui juhtub kõige hullem? Kuhu lähevad naine ja lapsed? Mis saab laste haridusteest, kui isa või ema töövõime on kodumaad teenides vähenenud? “Sõduritel puudub turvatunne,” ütleb Adoson. Kahjuks ei jõudnud ta seda kõike rääkida mullu novembris G. W. Bushile, kui teda USA presidendile esitleti ja ta koos teiste väljavalitutega temaga lõunat sõi.
Mais 2007 teatas uudisteagentuur AP, et USA armee kutsub tegevteenistusse tagasi 32 amputeeritud jäsemetega sõdurit.

... Ühel päeval kohtuvad Helsingisse suunduval laeval kaks sõpra, endist lahingukaaslast Iraagi missiooni  ; ; ;päevilt. Üks neist on teel Norrasse ehitajaks, teine Põhja-Soome metsa langetama ...

Eestil on järjest raskem mehitada missioonile minevaid üksusi. Noored mehed kaalutlevad tõsiselt, et kui nad ehitajana teenivad Euroliidu avanenud tööturul sama palju, siis milleks võtta riske, kui riik seda vääriliselt ei hinda.

 

Langenud sõjamehed

Nooremseersant ANDRES NUIAMÄE (21)
Andres Nuiamäe elas kuni ESTPLA-8 koosseisus snaiperina Iraaki minekuni Paldiskis Scoutspataljoni ühiselamus seitsme voodiga toas. Vasakul naril akna all. Hukkus 28. veebruaril 2004, kui Bagdadi eeslinnas patrullimise käigus plahvatas isevalmistatud lõhkekeha.
Andres Nuiamäe oli esimene Eesti mundris kaitseväelane, kes pärast 1920. aastaid välismaal hukkus.
Albu vallast pärit Andres oli noorena agar võrkpallur ja kergejõustiklane, kes juhtis aastaid maakonna rekorditabeleid sprindis. Pärast kaitseväeteenistust jäi ta teenima Scoutspataljoni ja tahtis pärast missiooni minna Ameerikasse ohvitseriks õppima. Osa kaaslasi mäletab teda vaikse noormehena, teistele oli ta naljamees ja seltskonna hing, kuidas kellelegi.
Tema emal Merike Nuiamäel ei ole riiklikule asjaajamisele etteheiteid: 
“Meiega räägiti väga viisakalt, korralikult. Minister oli matustel ise kohal. Alati on küsitud, kas on abi vaja. Psühholoog ja kaplan käivad siin tihti. Andrese kaaslased käivad paar korda aastas külas, meil on nendega väga head suhted.”
Kui ESTPLA-8 juunis 2004 missioonilt tagasi tuli, käisid nad kõigepealt, veel enne kui kodudesse laiali läksid, Andrese haual.
Andrese perekond sai ühekordse toetusena 2 192 340 krooni.
Merike Nuiamäe ütleb, et tema meelest on ühekordsete toetustega asjad korras, kuid on kuulnud poja kaaslaste käest muretsemist, et mis neist siis saab, kui keegi täiesti või poolenisti töövõime kaotab. “Kindlasti on päris palju läbi mõtlemata, kui mehed vigastatuna sealt tagasi tulevad,” ütleb ta.
“Poisid ise ei räägi, aga kord ma küsisin, kuidas nende tulevik on kindlustatud – pensionid, ravikindlustused jms. Tundus, et see süsteem küll ei motiveeri kedagi kaitseväelasena jätkama. Võib-olla saad korteri kinni maksta, aga ka see on tänapäeva hindade juures kahtlane. Aga kui sul on väikesed lapsed? Laste ja perede kindlustus – selle eest peaks riik hoolitsema, et nemad saaksid oma hariduse kätte. Praegu on isegi Eestis ehitajana võimalik sama raha teenida,” arutleb Andres Nuiamäe ema. “Meil on puudega inimesi niigi palju, kellele pole tööd. See on päris keerukas. Kui oled füüsiliselt rivist väljas, siis ei leia alati tööd. Alati ei julgeta küsida ka, kui midagi vaja on.”
Märtsis 2004 avati Bagdadis Andres Nuiamäe nimeline spordisaal, mida kasutavad nii USA kui ka Eesti kaitseväelased.

Vanemveebel ARRE ILLENZEER (28)
25. oktoobril 2004 kell 11 hommikul väljus Bagdadis ESTPLA-9 koosseisus olev patrull kahel soomustatud veoautol, kus oli 12 eestlast ja ameeriklasest sidemees. Tehnik Arre Illenzeer istus rooli, sest mitu meest olid haigestunud. Kell 11.19 rünnati masinat isevalmistatud lõhkekehaga. Hiljem hinnati, et tee sisse kaevatud pommis võis olla kuni sada kilo lõhkeainet. Plahvatus paiskas osa sõdureid kuni 30 meetrit autost eemale. Kaks masinas viibinut said raskelt haavata, kolm kergemalt. Masinast ei jäänud midagi järele. Arre hukkus silmapilkselt.
Kaks nädalat varem oli ta naasnud puhkuselt, kus kohtus esimest korda silmast silma oma kolmekuuse tütrekesega. Nüüdseks kolmeaastane Carolin elab emaga Andrese ametikortis siiani; aeg-ajalt, kui ta vanavanemate juurde Läänemaale viiakse, käib nendega koos Martna surnuaial isa haual. Carolinile meeldib kuulata lugusid issist, ütleb Andrese ema Aime Kasepalu. Tema ise käib surnuaial igal hommikul. Kella üheksaks on Aime juba surnuaialt tagasi.
“Arre haud pole ühtki päeva olnud ilma põleva küünlata,” ütleb Aime.
Kaitsejõudude kohta jätkub tal häid sõnu. “Sõjaväelased pole meid unustanud. Nad on abi pakkunud. Me saame hakkama, me oleme tänulikud.”
Läänemaalt Martnast pärit Arre oli Aime ja Vladimiri pere üheksast lapsest neljas. Pärast kaitseväeteenistust jäi ta 1997. aastal kutseliseks sõjaväelaseks. Ta oli teeninud Põhja üksik-jalaväekompaniis, Kalevi üksik-jalaväepataljonis ja Scoutspataljonis. Enne Iraaki minekut oli ta pool aastat olnud Kosovos. Ta oli osalenud mitu korda Erna retkel, 1999. a tuli seal teiseks.
Ühekordse toetusena määrati Arre lähedastele 3 017 856 krooni, laps saab ettenähtud toitjakaotuspensioni.
“Ma käin tööl, ma saan hakkama, ma ei leia, et riik peaks minu jaoks midagi rohkemat tegema,” ütleb Carolini ema.

Nooremseersant JAKO KARUKS (33)
Õige mees peab kord sõjas ära käima, mäletavad Jako Karuksi sõbrad Rakverest tema sõnu. Ta oli Afganistani minekut kirglikult oodanud. Ühel lõunapausil Helmandi provintsis Sangini orus, kui rakett tabas eestlaste soomukit, lõppes sõda Jakole. Kalle Torn sai silmapilkselt surma, Jako Karuks suri teel haiglasse. Ta oli ESTCOY-4 demineerimismeeskonna ISAF-11 autojuht. “Leping oli tal kolmeks aastaks, tõenäoliselt oleks ta pärast seda missiooni järgmisele läinud,” arvab tema ema Maie Karuks. Ka tema noorem poeg on kaitseväelane.
Vaikne. Korralik. Spordipoiss. Muusik, mängis bändis bassi. Vähem sõnu, rohkem tegusid, ütles. Lollusi ei kannatanud. Luges palju, huvitasid ajalooteemalised raamatud. Õppis Räpina aianduskoolis, meenutatakse. Armastas autojuhtimist ja tsikleid. Töötas viimati Rakvere teatris lavatöölise ja autojuhina. Kord viis teatrirahva koos kaitseliitlastega Rutja lennuväljale püsse paugutama. Soomukit õppis juhtima Kuperjanovis.
Lõplik toetussumma 1 709 550 krooni.
Ema Maie Karuks: “Riigi poolt on olnud südamlik, hoidev ja kaasatundev suhtumine. See oli tema enda otsus, mul ei ole võimalik midagi öelda.”

Seersant KALLE TORN (24)
Tänavu sai Viljandimaal asuv tuhatkonna elanikuga Mõisaküla linna jaanitulel kurva teate: omakandimees Kalle Torn hukkus Afganistanis raketirünnakus.
Kalle Torn oli kaitseväes teeninud alates 2003. aastast Scoutspataljonis ja Tapa väljaõpepkeskuses. Ta oli õppinud Tallinna Polütehnikumis infotehnoloogiat. 2002. aastal alustas ajateenijana Tapa suurtükiväegrupis.
Kalle oli varem kaks korda Afganistanis käinud, see kolmas kord pidi jääma viimaseks. Pärast seda tahtis ta korteri soetada ja õppima asuda – aga ikka sõjandust. Ta oli demineerimismeeskonna ISAF-11 ülema abi.
Sel päeval, kui Kallet maeti, jätsid Mõisaküla inimesed ära oma planeeritud peod ja koosviibimised. Sõjaväematuste kombe kohaselt anti Ly Tornile üle riigilipp, millega tema poja sark kaetud oli. Ja vormimüts.
“Ta oli eluaeg väga hea laps,” ütleb ema.
Kalle kaaslased käivad perel külas: see mees, kes läks Kalle asendusmehena ja nüüd nädala pärast naaseb, lubas külla tulla. “Üks sõber tuleb reedel, teine on kohe minemas. Nii et ma olen kursis nende lugudega.”
Ly Torn: “Ühtki halba sõna pole öelda. Meie oleme nii meeles peetud kui võimalik. Kui pojal oli sünnipäev, tulid kaplan ja 40 sõpra siia. Psühholoog ja kaplan alati helistavad. Kaplan tuleb täna jälle. Kodus arvasin, kas peakski nii palju käima, et äkki teevad kohusetundest.”
Kalle Torni perekonnale määrati toetus 1,7 miljonit krooni.
“Mulle pakuti võimalust Seli sanatooriumis olla. Olin kaks nädalat. Seal oli väga ilus, head arstid, ideaalne puhkus. Võib-olla oleks ka teistel vanematel seda vaja,” ütleb Ly Torn ja lisab: “Inimesed siin Mõisakülas hoiavad kokku. Iga päev käin haual: küünlad-küünlad-küünlad, haud on valge. Mul on meeldiv sinna minna.”

 

Hüvitised missioonidel vigastatutele ja hukkunute lähedastele

Eesti
Matus: riik korraldab ja katab kulud.
Pension: haavatasaamise korral tavaline töövõimetuspension vastavalt töövõimetuse määrale.
Püsivalt töövõimetuks jäänule maksab riik ühekordset toetust:

• töövõime kaotusel 10–30% – 6 riigi keskmist kuupalka (69 294 kr);
• 40–90% – 24 riigi keskmist kuupalka (277 176 kr);
• 100% – 84 riigi keskmist kuupalka (970 116 kr).

Langenu pereliikmetele toitjakaotuspension.
Kompensatsioon: ühekordne toetus – riigi poole aasta keskmine kuupalk x 150. Hetkel on summa 1 732 350 krooni.
Eluase: seadusega määramata, sõltub ametnike heast tahtest.
Haridus: seadusega määramata.
Tervis: ravi ja taastusravi riigi kulul.

Ühendkuningriik
Matus: eraviisilisteks matusteks toetust umbes 60 000 krooni.
Pension: uue süsteemi järgi saab abikaasa 62,5 protsenti hukkunud sõjaväelase pensionist. Ülejäänu läheb lastele, kui neid on.
Kompensatsioon: ühekordne makse nelja aasta netopalga ulatuses. Lisaks soovitatakse sõjaväelastel liituda sõjaväepersonalile kohandatud elukindlustusskeemidega.
Eluase: perekond võib elama jääda sõjaväe elamispinnale sama üüri eest. Kahe aasta pärast vaadatakse lepingud üle.
Haridus: maksulise hariduse omandamisel maksab riik lapse hariduskulud kuni nelja aasta vältel, kuni poolelioleva kooliastme lõpetamiseni. Ülikooli õppemaksu riik ei maksa.
Tervis: tavaline haigekassakindlustus. Omaste soovil psühholoogiline nõustamine.

USA
Matus: eraviisilised matused ja sõjaväelised auavaldused maksab riik. Tasuta hauakivi.
Pension: perekonnale makstakse osa langenu pensionist, sõltuvalt teenistusajast ja auastmest. Abikaasad saavad hüvitist ka sõjaveteranide ameti kaudu.
Kompensatsioon: ühekordne makse 100 000 dollarit.
Eluase: perekond võib elama jääda sõjaväe elamispinnale üheks aastaks.
Haridus: sõjavägi maksab õppivatele lastele baasstipendiumi kuni 45 kuu vältel. Paljudes osariikides on lapsed riiklikes ülikoolides õppemaksust täielikult vabastatud.
Tervis: tasuta arstiabi ja nõustamine abikaasadele, sama lastele kuni 18 eluaastani (ülikooli astumisel kuni 23. eluaastani).

Austraalia
Matus: perekonnale pakutakse sõjaväelise matuse võimalust. Kui omaksed valivad eraviisilise matuse, maksab riik toetust 92 000 krooni.
Pension: sõjaväelase lese indekseeritav pension on 146 000 krooni aastas. Lisaks tasuta finantsnõustamine 13 700 krooni eest.
Kompensatsioon: ühekordne makse 1 145 700 krooni.
Eluase: perekond võib elama jääda doteeritud eluasemekuludega elamispinnale kuni kuueks kuuks, väeosa juhtkonna põhjendatud otsusel kauemaks.
Haridus: kõik leibkonda kuuluvad lapsed saavad ühekordset toetust
687 400 krooni, alla 16aastased lisaks 61 665 krooni aastas hariduskulude katteks.
Tervis: leskedele ja lastele on saadaval soodustatud hinnaga arstiabi.

Itaalia
Matus: tavaks on riiklikult korraldatud sõjaväeline matus.
Pension: varieerub, selle suurust põhimõtteliselt ei avalikustata.
Eluase: perekond võib elama jääda sõjaväe elamispinnale alaliselt või kuni teise elamispinna leidmiseni.
Haridus: hariduse omandamist toetatakse, kuid riik ei hüvita kõiki kulusid.
Tervis: erinevad soodustused. Nasiriyah’ plahvatustes hukkunute perekondadel on õigus tasuta arstiabile, sest langenuid loetakse terroriohvriteks.
 

President Toomas Hendrik  Ilvese kõnest kohtumisel jalaväekompaniiga Estcoy-5 31. oktoobril 2007
“Ohtlike välismissioonide üksuste komplekteerimine on keeruline, mitmeid võimalikke minejaid takistab mure sotsiaalsete tagatiste üle ja mitmed on selle mure tõttu missioonidest loobunud. Afganistani või Iraaki minevad kaitseväelased peavad olema kindlad, et riik ei jäta neid ega nende lähedasi ükskõikselt saatuse ja juhuse hoolde. Ma tean, et praegu teil seda kindlustunnet ei ole.
Ohtlikel välismissioonidel teenivate kaitseväelaste ja nende lähedaste sotsiaalsed tagatised sõdurite haavata või vigastada saamise, hilisema töövõime kaotuse või hukkumise korral tuleb kompleksselt läbi vaadata ning muuta paremuse poole.”