Õismäel on uus ujula
Ma olen ise kah Õismäe poiss. 76ndal kolisime kõigi
mugavustega kooperatiivkorterisse. Õismäe oli tuttuus
prestiižikas linnaosa, kuhu suundusid noored pered ja vallaliste
müriaadid. Peainsenerid, tehnoloogid, ministeeriumi naised, kirjanikud,
teenistujate sektor, ühesõnaga, nõuksiaegne keskklass.
Kooperatiivkorter, see kõlas peaaegu nagu eraomandus.
Mart Port sai Väike-Õismäe
mikrorajooni projekteerimise eest Lenini preemia. Ja tõesti: jumala
perspektiivilt vaadates moodustavad Õismäe majaplokkide
kontsentrilised sõõrid mingi maagilise sümboli.
5korruselised majad välises ringis, 9korruselised seespool, vahele
16korruseliste tornide kolooniad – ma adun linnaosa maketi kohale
kummardunud arhitekti-demiurgi penoplastist klotsikesi jumalikku korda
paigutamas. Modernismisõbrale torkab silma Õismäe karge ilu,
hallidest majadest moodustuv mahtude maailm. Suprematism missugune!
Väike-Õismäe oli cool’im kui hruštšovkasid
täis Mustamäe, hulga hinnatum asula kui plaanipäratu
Lasnamäe.
Õismäel kujunesid välja Amar Annus, Heigo Sooman, Sten
Šeripov, Elo Viiding, Andres Keil, Jaak Kilmi ja paljud teised
tänased suurvaimud. Siin asusid kultuskohad Nurmenuku Saloon ja Kullerkupu
kulinaaria. Meil oli oma plaaž Harku järve ääres, optimistide
purjed silmapiiril. Meil olid oma kivisõjad eesti kooli ja vene kooli
vahel. 54. keskkooli keldrisse, kus varem toimusid tsiviilkaitse
õppused, rajasid ettevõtlikud keskkoolinoored joomapunkri.
Kasvamine Õismäel seostus ajastu moesõnaga –
võõrandumine. Mäletan endassesulgunud mänge
sügiseses liivakastis. Kui keegi tuli seltsi otsima, ajasin hambad irevile
ja viskasin talle liiva silma. Kui segajaid oli rohkem kui üks, lahkusin
ise. Laupäevahommikul kaikusid üle mikrorajooni sadade
vaibaklopperite kumedad kajad.
Lapsepõlveradadel
kõndides hakkab praegu hing pitsitama. Mõned majad on
värvitud rõveroosaks, mõned kaetud penoplasti ja plekiga.
Rõdud on omavoliliselt kinni ehitatud. 1975. aasta istikud on kasvanud
kõrgeks, majade vahel laiub laas. Viinapuud varjavad fassaadid.
Dekadentlikku lagu pureb läbi industriaalse esteetika, betoon ei
tundugi enam igavene.
Paljukannatanud Õismäe sarnaneb
üha rohkem mingi rääbaka Smolenski eeslinnakuga. Küllap ka
linnulennult meenutab ta budistliku kabala asemel porist kaltsuvaipa.
Õismäe asunike esimese generatsiooni lapsed on suureks saanud,
ülikooli astunud või pätistunud. Püstakud on
nüüd täis kibedaid vanainimesi. Omaaegsed parimad
koridorisõbrannad keeravad pea kõrvale, kui teineteisest
mööduvad. Isegi koerad ja kassid hoovi peal on jäänud
vanaks.
Nüüd on linnaosa valitsus teinud
sellele väsinud ja kinnisvaraturul keskmisse hinnaklassi kuuluva
mikrorajooni elanikele särava kingituse. Õismäel on oma
veekeskus!
Troll nr 6 käib ikka veel vapralt liinil ringi.
Möödume tohutute Prismade, Maksimarketite,
Säästumarketite linnakutest. Huvitav, kas enne ujula avamist veetsid
Õismäe elanikud kogu oma vaba aja Rocca al Mare
hüperkaubamajades.
Haabersti linnaosavalitsuse taga asuv
neljakorruseline hoonemürakas särab sini-rohe-kollaselt nagu ufo
Gunnar Grapsi nägemuses. See pole lihtsalt ujula, vaid omamoodi
(keha)kultuurikeskus. Siin on spordi- ja jõusaalid, aga ka raamatukogu.
Jääme pojaga pisut hiljaks, aga venelannast retseptsioonitüdruk
on sulnilt vastutulelik. Võib
-olla sellepärast, et mainin talle, et kirjutan asutusest artikli.
Välisviimistluses ja fuajees on kasutet efektseid
urbaanseid materjale – reljeefne teras, mummuline vineer, betoon.
Seespool läheb asi lihtsamaks – ujula nagu ujula ikka. Peamine
kujunduselement on konstruktsiooni- ja ventilatsioonitorud. Puuduvad
aurusaunad, liurajad ja teised tilu-lilu lasterõõmud, aga
rahvasporti silmas pidades on see hea asi. Sest ilma suurte veekeskuste
atraktsioonideta pole siin ka tavalisi ujujate nuhtlusi – basseinivees
amüseerivaid poisse ja tüdrukuid ning vahvaid mehemürakaid, kes
lõbustavad end võistlusvettehüpetega, seades ohtu
väiksemate ujujate tervise.
Pole ka suvalisi
hõljurolendeid, kes radadel kroolivate spordiveteranide rütmi
rikuvad. Ega ka muskulatuurseid alfonseid, kes raseeritud bikiinipiirkonna ja
massiivse kuldketiga üritavad liigikaaslasi pimestada. Tegelikult pole
siin üldse palju rahvast. Kloorilõhnases mullivannis mediteerivad
mõned memmed. Saunas ägiseb leiliaurus paar tõsist tegijat,
kotid põlvini. 100 kraadi, täitsa nitševoo. Keegi ei suhtle
omavahel, töörahvas ikkagi.
class="pullquote">Äärelinna ujula funktsioon olgu kaljukindel –
tööjõureservide taastamine. Kes on vormis, see jaksab kauem.
Paistab, et ujulas on isegi üks ametiisik, kes hoolitseb selle eest, et
kõik ujuks viisakalt ning et lapsed kuskil ei
kõõluks.
Tagasi linna ei viitsi enam trolliga
sõita, üritan taksot tellida. Takso aga ei tule ega tule.
Lõpuks selgub, et ujula ja Haabersti linnaosavalitsus on ühe
aadressi peal ning takso seisis vales kohas. No kamoon raffas, sellepärast
teil inimesi ei käigi, et kõik lähevad valesse hoonesse.
View Larger Map
