Imelaps biograafi raudses haardes
Sinu raamatu pealkiri on “Imelaps, kellest ei
saanud geeniust”. Miks Ardi Liivesest (1929–1992) ei saanud
geeniust?
Geniaalsusega on ju segane värk. Võib-olla
jäi Liivesel väärastumist napiks. Võib-olla oli tas
liialt oskusi. Ehk pidanuks ta olema raevukas homoseksuaal? Nagu Wittgenstein.
Või hullumeelne kombinatsioon homost, vargast, pätist ja
meeslibust? Nagu Genet. Pigem on siiski nii, et eesti tõug geeniusi ei
sigita. Algeid teinekord ju on – Juku Liiv, Oks, Heiberg ja Vahing.
Liivesest kujunes tõestus, et tööga geeniuseks ei saa. Ole
pealegi lapsena vunderkind.
Kui hästi sa
ise Liivest tundsid? Millised on kolm esimest asja, mis sulle temaga seoses
meenuvad?
Nägin ta vaimset varisemist, hääbumist
haigusesse ja üksindusse. Sain osa ta meeleheitest. Arvan, et neil aastail
usaldas ta mind kõigist kõige enam. Kolm asja? Kristallkarahvin,
tapetud hiir ja Puccini. Raamat selgitab neid märksõnu ligemalt.
Imelapseks võib Liivest pidada ilmselt seetõttu,
et juba 16aastaselt (1946) jagas ta kolmandat kohta ülevabariigilisel
komöödiavõistlusel (eespool ainult Hugo Raudsepp ja Aino
Tigane). Mida sa tema võistlusnäidendist “Uus elu”
tead? Miks see lavale ega trükki ei jõudnud?
“Uus elu” polnud ta esimene auhinnatud näidend. Juba
14aastaselt pälvis ta preemia ja 750 Saksa riigimarka lavatüki
“Talu” eest. Käsikirjas oli poisil siis tekste terve pinu.
“Uus elu” tõi aga noorukile sisse 5000 nõukogude
puurubla. Kust sa võtad, et “Uus elu” lavale ei
jõudnud? Seda lavastati lainena üle Eesti, Viljandi Ugalas,
Võru Kandles, Paides paiknenud Narva teatris, Kuressaares. Trükki
näitemäng tõepoolest ei jõudnud, nagu nüüd
arhiivid tõendavad – “ideoloogilise sobimatuse
tõttu”.
Miks kultuurkapital monograafia jaoks
raha ei andnud? (Ütlesid esitlusel, et kirjutasid seda nälja piiril.)
Ma ise pakuksin ühe versioonina välja seda, et Ardi Liives on
tänapäeva kultuuripoliitikute jaoks alaväärtuslik
kuju.
Eesti kultuur on sedavõrd ahas, et selles
alaväärtuslikke tüüpe ei ole. Me peame fikseerima
kõik figuurid. Kultuur on nagu ürgmets, mis ei koosne üksnes
mastimändidest, vaid ka võsast, õistaimedest, samblast ja
samblikest. Kõik sõltuvad kõigist.
Liivest on minu arust üsna ebaõnnestunult võrreldud
(või pigem ühte patta pandud) Egon Rannetiga ja üsna
õnnestunult Raimond Kaugveriga (näiteks Eesti Kirjanduslugu lk
584). Viimase kohta on sealsamas kirjutatud “Kaugver ei ütle midagi
uut ega üllatavat, kuid oma lugusid jutustab ta ladusalt ja
huvitavalt”. Kas ja kui palju see väide Liivese kohta
kehtib?
Ühte patta ei sobi Liives kellegagi. Ehkki
kirjandusteadlased on moodustanud troikasid Jakobson-Rannet-Liives või
Smuul-Rannet-Liives. Aga ühel ajastul siinses kultuurikitsuses
elades-luues sõltuti üksteisest tahes-tahtmata. Ranneti käest
võis vahel laenata peaparandusraha. Pealik Smuul suhtus Liivesesse
heatahtlikult ja püüdis teda tölplaste eest kaitsta. Kaugveriga
ühendasid Liivest rohkem inimlikud suhted kui loomeühtsus, ehkki
nende proosatööd said olmekirjanduse vastase võitluse
aktivistidelt ühtviisi rooska.
Ma ise tahaksin, et
Liivest ei mäletataks mitte niivõrd tema moraliseeriva,
töökultust ja kommunismiehitaja moraalikoodeksit ülistava kom&o
uml;ödia “Viini postmark” (1964) järgi, vaid hoopis 1966
valminud “Kallimast kallima” järgi. See on minu arust
üldse kõige naljakam Eesti NSVs kirjutatud näidend, seda
mängiti edukalt Ungaris ja Saksa DVs. Millised on sinu meelest Liivese
tekstid, mida tema rohkearvulisest toodangust esile tõsta?
“Viini postmark” oli ühest küljest tõepoolest
justkui tüüpiline nõukakomöödia. Teisalt aga
üsna lõikav kriitika ühiskonna pihta, kus valitses vale,
vargus, variserlikkus, ahnus, võltsmoraal. Näidend uuris, mis
juhtub, kui võltsühiskonnas üritada äkki üksnes
tõtt kõnelda. “Kallimast kallim” ehitati üles
vastupidise nipi najal, et mis juhtub, kui inimene võtab appi vale.
Pöörase hooga “Kallim” oli tõepoolest
“Postmargist” naljakam, sest tegu polnud satiiri või
lavaföljetoni, vaid puhastverd huumoriga, näidend on sotsiaalsusest
destilleeritud. Mõistetav, miks Lustspiel’i-lembesed sakslased
“Kallimat” vähemasti seitsme linna teatris lustisid.
Miks Liives nii vähe komöödiaid kirjutas?
“Kallimast kallim” näitab, et eeldusi tal ju oli. Seda
olmeprahti produtseeriti ju ka ilma temata piisavalt, aga häid
komöödiaid tehti vene ajal väga vähe.
Liives
kirjutas komöödiaid, farsse, jante terve kuhja. Palju kõmu
tekitas ta piiblilooline allegooria “Millest vaikis prohvet”,
tükk sigitas võimudes kabuhirmu ja võeti Draamateatri lavalt
kiirustades maha. Kirjanduslugu on siiani aga sootuks vaikinud groteskist
“Kurat seinal”, mida pärast varjatud võitlusi lavale ei
lastudki. Liives kirjutas komöödiaid ka üheksakümnendate
alul, taastatud vabariigi pihta, vana Baskin lavastas näiteks ta
päevakajakometi “Meie, patused”.
Ütlesid esitlusel, et ema viskas kõpla käest, kui raadios
algas Liivese kuuldemäng “Hõbepaber”. Mis fenomen see
ikkagi oli? Mis asi inimestele täpsemalt seal nii meeldis?
Liivese kuuldemängud olid omas ajas nähtus, mida tagantjärele
keerukas seletada. Siiani on ikka rõhutatud meie modernistide-elitaaride
ja kuuekümnendate põlvkonna tähtsust rahvuskultuuri
iseteadvuse tõstmisel ja säilitamisel. Ent rahvuse torso, keskklass
sai toekat tuge Liivese (Kaugveri jt) lihtsast ja siirast loomest. Me
võime nüüd takkajärgi lugeda üle “Uusaasta
öö” teksti, ent ei adu iial seda plahvatuseni pingul
atmosfääri ja hingevärelemist, mis valitses viiekümnendate
aastate teatrisaalis, kui laval läks laagrist naasnud mehe tundeline lugu.
Raimond Valgre tangod tunduvad meile nüüdki armsatena, ent kui
pärast sõda laulis akordionimees “Ei suutnud oodata sa
mind”, siis naised töinasid hüsteeriliselt ja mehed jõid
ennast seaks.
Liives ja naised?
Alul oli neid
külluslikult, pärast vaid üks ja ainus.
Liives ja alkohol?
Kiindunud ja dramaatiline suhe.
Tahaksid sa veel midagi Liivese kohta öelda, mida raamatus
ei ole?
Raamatus on kõik. Lugege ja ajastud voogavad
teist üle.