Muhedust ja müstikat

Kunstiteadlane Mihkel Karu ei pidanud uusgootika uutmises pettuma.

Suur-Kloostri tänav 11a pikalt tühjana seisnud neogooti stiilis hoones (insener Arthur von Hoyningen-Huene, 1902) on end sisse seadnud suur osa Eesti Kunstiakadeemia Kunstikultuuri teaduskonnast: sinna alla kuuluvad kunstipedagoogika, muinsuskaitse ja restaureerimise, rahvakunsti ja kultuuriantropoloogia õppetoolid ning Kunstiteaduste Instituut. Endine 19. sajandi lõpu elamu (algul planeeriti sellele asukohale limonaaditehast, kuid linn keelas selle) on renoveerimise käigus üpris edukalt kohandatud õppetöö tarbeks. Hoones paiknevad mitmed eri suurusega loengusaalid, töökojad ja ateljeed restaureerimisteaduskonna tudengitele ning kontoriruumid administratiivüksuste tarvis.

Stiil on selle maja puhul õige lihtne ja vaoshoitud, kui võrrelda seda näiteks Kanuti gildi hoone või mõnegi teise neogootika esindajaga Tallinnas. Hoone fassaad on jagatud kahte ossa – linnamüüripoolne osa astub tänavajoonest pisut tagasi, et mitte varjata Nunnatorni, Snelli tiigi poolset osa ilustab uhke astmikviil teravkaareliste akendega.

Kui väljastpoolt on majale restaureerimise käigus antud üpris algupärane välimus, siis siseruumides on lahendus märgatavalt tänapäevasem. Sisekujunduses on lähtepunktiks võetud materjali­ehedus. Autentse kujunduse puudumisel on punastest tellistest seinad jäetud enamikus ruumides, nagu loengusaalid ja töökojad, paljaks, kommunikatsioonid on pea kõikjal katmata ning põrandate ja betoonist valatud vahelagede raketise jäljed on selgelt nähtavad.

Kõigis ruumides domineerib eri koloriidiga punane tellis, millele siin-seal assisteerib hall paekivi.

Tooni lisavad ka trepikoja seintel siin-seal krohvi alt välja paistvad ajaloolised värvid ning muidugi ebamäärast pruunikasrohelist karva uksed. Selline olemasoleva seisundi estetiseerimine – paljaks jäetud tellisseinad ning kinni müüritud avad, mida nüüd kui aja poolt tekitatud arme eksponeeritakse koridorides ja trepikodades omamoodi seinakaunistustena – annab hoonele põneva ajaloolise aura, sobides hästi kokku seal toimuva õppetöö sisuga.

Element, mis siseruumides ringi käies esmapilgul ehk silma ei torkagi, on vanalinnapoolse tiiva loengusaalide kaarduv tagasein. Tegemist on Nunnatorni välisseinaga, mille vastu hoone ühte otsa pidi on ehitatud – ajalugu tungib siin majas lausa füüsiliselt klassiruumi sisse.

Restaureerimise käigus tehtud konstruktsioonilised lisandused ei torka sisekujunduses eriti silma. Täiesti uued on betoonist vahelaed ning mõned suuremad ruumid on klaasist või kipsplaadist vaheseintega jaotatud klassiruumideks ja töökodadeks. Kasutusele on võetud ka hoone pööningukorrus, kus paiknevad väikesed kontoriruumid ja kaks suuremat loenguruumi.

Pööningukorrusel on selle vähesegi algupärase puudumisel renoveerimise jäljed ehk kõige nähtavamad ja uute materjalide kasutamine kõige valdavam. Kuid mingilgi määral ei ole seetõttu vähenenud vanaaegse maja pööningukorrusele omane aura – madalad laed, vähevalgustatud nurgatagused ja põnevad ruumi­sopid. See kõik on lihtsalt ära klantsitud.

Nagu restaureerimisteaduskonna endistes ruumides Pikal tänaval on ka siin olemas tudengitele hea loominguline keskkond, mis haakub nende erialaga. Sisekujunduses on hoidutud praegu kõikjal nii populaarse kitši loomisest, mille tõttu oma soojadele punakatele toonidele vaatamata jääb siseruumist esmapilgul pigem pisut askeetlik ning karm mulje. See pakub aga viljaka pinnase tudengitele oma tegemiste ja olemisega hubase ning mugava õppekeskkonna loomiseks.

Mööda kitsaid käänulisi koridore ja treppe jalutades tajub külastaja üha paremini maja iseloomu, kaob askeesi ja karmuse tunne, sest mitmekesisus avaldab end tavalisest erinevates elementides – detailides, põnevates nurgatagustes ning aja poolt armiliseks muudetud kordumatus seinapinnas. Vanal majal ei puudu oma personaal­sus ja teatav müstika, tekib põnev ootus, et kuhu koridor sind järgmiseks viib.

Hoonest jääb paljunäinud ja soliidse, kuid moodsalt mõtleva ja muheda olemisega vanahärra mulje.