Super longa ars

Akadeemik Evald Okase (92) vast avatud näitus Vabaduse galeriis on väike samm paljukogenud meistrile, aga suur samm Eesti kunstielu ja -loo jaoks, sedastab Veiko Märka.

Näituse üldmulje on elurõõmus ja kirev, tehnikaks peamiselt akrüüliga koloreeritud tušijoonistused, aga ka pliiats. Kohati maalid, kohati joonistused, valminud eelmisel aastal Tallinna haiglates ja Merivälja vanadekodus, kus Evald Okas juba üle aasta elab. Tema modellideks on vanadekodu töötajad ja külalised.

Meister ei varieeri üksnes joonistusvahenditega, vaid rakendab ka muid nippe. Üks autoportree näiteks on pärast joonistamist reljeefse papi abil viirutatud. Läbivaks teemaks – nagu Okasel tavaks – kaunid naised. Nii alasti kui rõivais. Ja tema ise. Tähelepanu tõmbab piltide sari, kus kujutatakse linde ja alasti naisi.

Pärast küsin Okaselt, mis ta enda lemmiklind on. “Kotkad, kullid,” kõlab uhke vastus.” Aga need linnud, mis siin väljas, on fantaasialinnud.”

Portreede seas paistab silma eriti hoolsalt viimistletud kaunis brünett daam. “Tema ajab mul juukseid ja ajab habet,” selgitab Okas. “Väga kaua ma seda ei teinud, kaks päeva ainult.”
Näituse avamine pole Okasele kerge töö. Autogrammide ja signatuuride küsijate hulk ei jää suurt alla õnnitlejate omale. Viimased järjekorras seisjad on õnnelikumad, sest esialgu siivsuse piirides püsivate suurte rindade või meela tagumikuga naisaktide asemel hakkab Okas kataloogi tiitellehele skitseerima üsna vallatuid kompositsioone. Kui inspiratsioonist pole Okasel vähimalgi määral puudust, siis dateerimisega satub ta esiotsa kimbatusse. Kipub jaanuari asemel veebruari kirjutama.

“Nii kiiresti see aeg nüüd ka ei lähe,” parandatakse kõrvalt.

Näituse puhul galerii aknaid kaunistavad paberlõiked on samuti Okase tehtud ning tema juhendamisel paika pandud.

Et 92aastane kunstnik sedavõrd aktiivselt maalib, avalikkusega suhtleb ning elust osa võtab, on iseenesest vägev sündmus (mis sellest, et Okas korduvalt rõhutab, et ta ise oma vanusest lugu ei pea). Häid sõnu jätkus ka õnnitlejail.

Meediakonsultant ja ajakirjanike liidu juhatuse esimees Marica Lillemets: “Evald tahtis mind pikemat aega modelliks. Kui tema oli 86 ja mina 44, siis mõtlesin, et järsku on see aeg nüüd tõesti käes. Lasin endast akti maalida, mis mul praegu kodus on. Tänutäheks, et ma poseerima nõustusin, tegi ta mulle veel ühe väga vapustava pildi. Käin tal sageli külas, räägime elust, inimesest ja kunstiajaloost. Kui palju neid Eesti aja inimesi ikka täna on, kes võivad öelda: “Siis kui meie Adamson-Ericuga...” Okas on minu jaoks suur inimene ja isiksus.

See, et ta on ka kunstnik, polegi peamine.”

Kunstiakadeemia rektor Signe Kivi: “Ootuspäraselt võimas näitus. Aga mõned asjad üllatavad ikka. Need unenäolised pildid, kus Evald on ka iseennast läbi mingi uskumatu irooniapeegli kujutanud. Täiesti erakordne etapp tema rohketes loomeperioodides. Mul on hea meel, et mul jätkus paari aasta eest söakust lasta Evaldil ka ennast joonistada. See oli väga huvitav kohtumine, millest mul on iga minut meeles. Loodan, et õnnestub see kunagi ka paberile panna. Ta on tõeline džentelmen.”

Kunstnik Jüri Arrak oli üks neist vähestest avamisel viibinutest, kes Okasele poseerinud pole.

“Mina tulin siia lihtsalt selleks, et vanainimesele edaspidiseks õnne ja jõudu soovida. Okas on eelkõige hea joonistaja. Ega teda ilma­asjata Firenze joonistusakadeemia auliikmeks valitud.

Inimene on joonistatud ennast läbi elu – kas see ei k& otilde;la ilusti, nagu luule? Ma ei ole kuulnud, et ta oleks kunagi kellelegi halba soovinud, kuigi ta oli nõukogude ajal kõrgel kohal. Mulle tundub, et ta ei ole kunagi vahet teinud, millise poliitilise režiimi tingimustes ta elab. Päts või Lenin – mis seal vahet.”

Kuigi galerii on rahvast tulvil, jätkub Evald Okasel igaühe jaoks juttu. “Tunnen kõiki neid tegelasi. Ma ei unusta midagi ära. Mälu on tagasi tulnud, kuigi vahepeal juba mõtlesin, et jään lollakaks vanameheks, kes midagi ei tea. Juske on mulle meelde tuletanud, et pean kõike meeles pidama.” Ning oma sõnade kinnituseks viib kunstnik iga õnnitlejaga jutu just viimasele sobivale teemale. (“Sa oled Antsu poeg, ma tean küll, volikogust”, “Elken, see on tore mees, arhitekt. Arhitektid on kõik targad poisid.”)

Kunstnike Liidu president Jaan Elken lubab Okase esitada riigi kultuuripreemia kandidaadiks. “Ma ei ole ju ilusa pildi tegija,” arvab vanameister enesekriitiliselt.

Mõni tutvustus läheb päris romaaniks kätte: “Vaadake, see kena naine on minu modelliks olnud. Praegu on ta 68. Aga siis, kui mina teda joonistasin, oli päris pisike tüdruk. Läks Pelgulinna koolist pata-pata-pata, sussikott näpu otsas, ja kaotas sussid ära. Joonistasin teda ühe lasteraamatu jaoks. Villem Raam on minust monograafia teinud, seal on ta ka sees, ainult et selja tagant. Kui ta juba suurem oli, võttis julguse kokku ja poseeris paljalt. Ilus tüdruk.
Nüüd käib mind ikka vaatamas.”

Otsekui eluaastate trotsiks ei malda Okas sugugi paigal istuda ega lase ennast kõigutada lillehoidjate veenmisest: “Vaata, kui ilus tool! Istu nüüd ometi.” (Tugitool on tõesti ilus, punase sametkattega.) Vahepeal siiski istub ning nendib: “Ma ei kuule ühe kõrvaga ega näe ühe silmaga.”

Üks õnnitlejaist, kunstiteadlane Jüri Hain, tuletab meelde, et Okas on teinud 3500 eksliibrist ning võiks veel sama palju teha.

“No nii palju neid küll ei ole. Eksliibrised on mulle olnud kooliks, et igasuguseid tehnikavõtteid harjutada.”

Okas joob natuke veini (“Nüüd ma võin juua, sest siin on juba mölluks läinud”) ning vastab küsimustele nii hoogsalt ja huvitavalt, et tütrel tekib juba mure, kas isa endale liiga ei tee.

Muuhulgas saan teada, et kuigi nõukogude ajal sai ta endale välismaalt kunstiraamatuid tellida, siis vahetevahel lõikas tollitsensuur neist üht-teist välja. Dalí reprodest oli näiteks Lenini portree välja lõigatud. Ning et kunagi Venemaal nägi ta pealt, kuidas naine vagunis sünnitas.

Okas kutsub kõiki oma muuseumisse külla. ”Kunagi küsiti miljonimängus ühelt tegelaselt, kus asub Okase muuseum. Tema mõtles ja mõtles ning ütles lõpuks, et Pärnus. No ma olen Pärnus ka joonistanud ja kursusi teinud. Aga muuseum on Haapsalus. Loodan, et talle jäi see eluks ajaks meelde.”

Küsin Okaselt, kas ta iga päev joonistab.

“Teate, alati ei pruugigi paberile joonistada. Vaatan näiteks mõnda inimest ja mul käib juba peast läbi, kuidas ma selle inimese teen. Mulle jääb see meelde ja ma võin teda hiljem peast joonistada.”

Peale lindude meeldib Okasele jälgida ka loomi. Kas või iseenda koera, kelle nimi on Tont.

“Enne oli mul rotveiler, kes elas viieteistaastaseks ja tuli siis meie Vääna kodu aeda matta.

Koeral on ju võrdlemisi lühike eluiga. Tütred pakkusid siis taksikoera, seda ma ei tahtnud. Siin sain ilusa pisikse kutsika, silmad särasid. Nüüd on ta tohutu suureks mustaks hundiks kasvanud. Valvab maja nagu lõvi.”

Kunstiajakirjanik Andri Ksenofontov: “Oma vanusega, selle näitusega ja kogu oma kunstiga tõestab Evald Okas lauset Ars longa.”

Luban, et kasutan nii toreda võrdluse loo pealkirjas ära.

Evald Okase näitus “Taastulek” kestab Tallinnas Vabaduse galeriis 26. jaanuarini.