EESTI JALGPALL 800

Tänavu tähistab Eesti jalgpall suurt ja auväärset juubelit. Möödub kaheksa- sada aastat ajaloolisest hetkest, kui meie vutimehed pälvisid rahvusvahelise tunnustuse ning pidasid esimesed ametlikud kohtumised. On paras aeg tagasi vaadata sellele põnevale teele, kus kaotusi on küll olnud rohkem kui võite ning vahepeal pööras Fortuuna meie rahvusmeeskonnale selja lausa seitsme- sajaks aastaks järjest.

Esimese ametliku maavõistluse pidas Eesti rahvusmeeskond Beverini karikaturniiril 1208. aasta kevadel, seda loomulikult lätlastega. “Lätlased aga, väljudes ja sööstes mehiselt nende vastu võitlusse, lõid juba avapoolajal värava (5 min Roboam) ja röövisid nende treeneri, ja jooksnud oma värava juurde tagasi, õnnistasid kõik üheskoos jumalat, keda nad märkasid enda eest võitlevat,” kirjutab nobeda sulega jalgpalliajakirjanik Läti Henrik oma sellekohases reportaažis. 

Kõrvalise abi tõttu lätlased siiski dis­kvalifitseeriti, aga see ei vähenda mängu tähtsust.

Muidugi polnud jalgpall Eestis varem täiesti tundmatu, kuid Euroopa Jalgpalliliidu ametlikes protokollides leidub sellest ajast vaid üksikuid ähmaseid teateid. Nii pole tänaseni selge, kas 1167. aasta Rootsi lahtistel meistrivõistlustel Sigtunas said võitjakarika eestlased, karjalased või hoopis kurelased. Klubide tasemel oli peetud mitmeid kohtumisi lõunanaabritega ning mõnel korral ka Pihkva ja Novgorodi Dünamoga.

Esimeseks Lääne-Euroopa meeskonnaks, kes Eestis pikema turnee korraldas, oli Saksamaa klubi FC Mõõgavennad. Jaburast nimest hoolimata oli tegu Euroopa tipptasemel klubiga, mida treenis oma aja parimaks jalgpallispetsiks hinnatud Innocen­tius “Inno” III isiklikult. Kuigi eestlastel tuli tavaliselt väljakult lahkuda kaotusega, ei möödunud need õppetunnid kasutult. Tutvuti uute mänguvõtetega ning tol ajal Euroopas domineerinud 4-2-4 süsteemiga. Aegamööda loobusid eestlased ebaefektiivsest ning mängumaad kurnanud alejalgpallindusest. Samal ajal toimus üleminek kolmeväljakusüsteemilt vaieldamatult ökonoomsemale mitmeväljakusüsteemile.

Henriku andmetel oli suluseis kuni selle ajani eestlastele tundmatu ning nad kummardasid nurgalippe ja keskjoont, pidades neid elusateks. Et kohtunike meele järgi olla, toodi neile inim­ohvreid. 

1210 Ümeras saavutas rahvusmeeskond jalgpallipaavsti juhendatud Saksa superklubi üle oma esimene võidu ning ületas ka Eurospordi uudistekünnise. Tänu Läti Henriku aktiivsele suhtekorraldustegevusele jõudsid kohalikud jalgpalliuudised edaspidi üha enam rahvusvahelisse telepilti.

Loomulikult ei saa keskaegseid jalgpallireegleid, eriti aga publiku käitumist võrrelda tänapäevaga. Henrik kirjutab, kuidas Viljandi meistrivõistlustel penalti andmisel eksinud kohtunik raevunud fännide poolt elusalt ja koos vilega katlas ära keedeti, sealjuures skandeerides “Laula, laula, pappi!” Meelepärase – või vastupidi, nördimaajava – tulemuse järel staadioni mahapõletamine ja kogu inventari lõhkumine või kaasavõtmine oli aga nii tavaline, et lehed ei viitsinud sellest alati kirjutadagi. Polnud haruldane pilt, kui väljakul jooksis mängu ajal ringi terve salk alasti fänne, kes osavalt turvameeste hellebardide eest kõrvale põikasid.

Tolleaegse klubijalgpalli lipulaevaks oli kahtlemata Lehola Malev Eesti tunnustatuima ning populaarseima vanemtreeneri Lembitu käe all. Kahjuks tabas Lembitut 1217. aasta madisepäeva turniiril otse vä lj aku ääres saatuslik infarkt. See o li ka Malevi luigelaul. Mängijad siirdusid perifeeriaklubidesse või otsustasid hoopis maa­hokimängija karjääri kasuks.

Elu edenes, turniire tuli üha juurde. Juba jalgpalliajaloo koidikul said populaarseks Balti turniirid, milledest leedulaste asemel võtsid sel sajandil osa veel liivlased. Mänguõnn oli vahelduv.

Aastal 1219 võib juba rääkida teatud jalgpallitüdimusest. “Kakskümmend üks jõudis vanemtreeneril kätte ju aasta. Ei antud jalgpallist puhkust liivlaste maale,” kirjutab Henrik sel puhul teatud resignatsiooniga.

Järgnevad aastakümned ongi Eesti jalgpalliajaloos stagnatsiooniks. Ainsateks eredamateks hetkedeks jäid kohaliku klubi alagrupivõidud Saaremaa meistrivõistlustel 1227, 1236 ja 1260, aga finaalis tuli neilgi kordadel tunnistada külaliste paremust. 1237 asutati Tallinnas esimene ametlik fänniklubi, mis kandis nime Jaani Seek.

Hansa Liidu laienemisega seoses sattus Talllinna sadamasse üha rohkem kogesid maailmatasemel pallide, saabaste ja muu varustusega – kahjuks aga ka keelatud medikamentidega. Adidase keskus Pikal tänaval oli keskaegse Tallinna uhkeim hoone. Korraldati kursusi ja seminare ning tutvustati uusimaid treeningumeetodeid. Agarad agendid jõudsid igasse metsakülla ja -tallu ning iga talendikas vutinoor viidi ilma pikemata lähima mõisa harjutusväljakule higi valama. 

Euroopa eeskujul seati sisse kindel lepingute süsteem. Mängijad said klubi omandiks, neid võis osta, müüa ning abonementpiletite vastu vahetada. Staadionid kuulusid suurklubidele. Amatööridele renditi neid välja üksnes endale mittesobival ajal, peamiselt öösiti ja varahommikuti, mis tekitas viimastes kibedat nurinat ning aeg-ajalt isegi vastuhakke.  

1343. aastal ellukutsutud Jüriöö mängud toovad kohalikku jalgpalliellu uut elevust, seda küll peamiselt rahva huvi, mitte mängutaseme tõusu tõttu. Eestlastel ei õnnestu siiski ühtegi võidukarikat pälvida, kuigi eelringides näidatakse päris head kokkumängu. Mänge tumestab dopinguskandaal. Süstlaid avastatakse peaaegu kõigi meeskondade riietusruumides. FIFA väljasõidukomisjon kutsub neli juhtivat mänedžeri koos kolme massööriga Paidesse ning võtab neilt elu lõpuni litsentsid ära. Sama aasta talvel üritavad Viljandi jalgpalliklubi omanikud salaja kottides treeninglaagrisse tuua terve Nigeeria noortemeeskonna, et mitte tulumaksu maksta. Plaan saab siiski avalikuks ning mustad mehed tehakse peajagu lühemaks. 

Lühike elevus ei tõsta Eesti jalgpalli taset pikemas perspektiivis. Mida madalamale langeb mängude tase, seda enam hakkavad halvast küljest silma paistma pealtvaatajad. 1525. aasta meistrivõistluste kevadringi ajal peksavad raevunud fännid puruks kõik Tallinna tähtsamate sisestaadionite Oleviste ja Niguliste reklaamtahvlid.  

1560 likvideeritakse kihlveoskandaalide tõttu seni Eesti jalgpallielu juhtinud Liivi Ordu. Algab segaduste aeg. Seni klubijalgpallile toetunud Eesti Jalgpalliliit panustab üha enam rahvuskoondisele, lühikese aja jooksul võib maarahvas palli taga ajamas ja tagumas näha Venemaa, Rootsi, Poola ja Taani koondisi.

Klubide majanduslik olukord käib alla, mängijatele palga maksmisega on kõikjal raskusi. Üksnes osava mänedžeri Ivo Schenkenbergi juhitud Kassisaba Hannibal püsib kuidagimoodi vee peal, kuid lõpuks müüakse seegi koos juhendajaga venelastele.   

1562 tehakse Venemaalt saabunud fännide poolt populaarse Reliikvia karikaturniiri finaali järel maatasa Eesti üks uhkemaid, Pirita jal gpallihall. See jääbki viimseks reliikviaks, Pirita halli viimsete päevade järel pole seda hinnalist trofeed enam välja antud.
(järgneb nelja nädala pärast)