17.01.2008, 00:00
Undusk ja absurdiinimene
Jaan Unduski tekstist on sündinud (meeldivalt) üllatavalt teatripärane lavastus.
“Boulgakoff”
Autor Jaan Undusk.
Lavastaja Margus
Kasterpalu.
Osades Hendrik Toompere jr, Merle Palmiste, Jan
Uuspõld, Mait Malmsten, Guido Kangur, Raimo Pass, Külli
Reinumägi.
Esietendus Draamateatri väikese saalis 13.
jaanuaril.
Pühendatud Mati Undi mälestusele.
Jaan Unduskit huvitab absurdiinimene, toosama Camus’ Sisyphos, kes
veeretab mäetippu kivirahnu, teades, et see tippu jõudnuna sealt
jälle alla veereb. “Valides absurdi, näitab inimene oma
eetilist üleolekut mistahes metafüüsilisest loogikast ning
tõestab oma võimet vastutada täielikult iseenese
eest,” kinnitab Undusk (“Eksistentsiaalne Kreutzwald”, Areen
5.12. 2003). Absurdiinimene on tema meelest näiteks dr Kreutzwald, kel
polnud küll eestlastesse kui kultuurrahvasse usku, kuid andis neile ometi
eepose “milleta kultuurrahvas olla polnud mõeldav. See paradoks ei
ole sõnamäng, vaid Euroopa kultuuri üks reaalse käitumise
traditsioone.”
Selline Unduskile armas Sisyphos on ka
kirjanik Bulgakov (Undusk kirjutab oma autorivabaduse rõhutamiseks
Boulgakoff), mees, kelle näidendit “Turbinite päevad” oli
Stalin näinud 19 korda, aga kelle muud tekstid trükki ega lavale ei
pääsenud. Kirjanik – absurdiinimene –, kes kirjutas
lootuseta avaldada.
Undusk on natuurilt ja talendilt eeskätt
esseist, kes suudab arendada oma mõttekäike poeedi nõtkuse
ja tundeinimese meelelisusega. Teda huvitab inimolu metafüüsika
kõrval ka selle kehalisus ja erootika. Tema tekstis on
mõttemängude paradokse ja himude virvendusi. Kole haritud on ta
niikuinii. See tähendab, et näidendikirjutajana võib ta olla
tülikas. On mõtteid ja tunnet, aga puudu jääb tegevust ja
löövust, pinget ja plakatlikkust.
Eelöeldu on
pärast Unduski esiknäidendi “Good bye, Vienna” lugemist
sündinud eelarvamus. “Boulgakoffi” etendus ületas mu
ootusi, oli igas tükis teater, mitte kirjandus, kuigi lavastajaks oli
rohkem kirjandusinimesena tuntud Margus Kasterpalu. Tegu oli Kasterpalu teise
lavastusega riigiteatris ning võrreldes esimese, mullu kevadel
Pärnus valminud “Karge merega” oli “Boulgakoff”
hoopis hoogsam. (Mitte et “Karges meres” poleks ilusaid kujundeid
olnud, aga pisut jäi pinget puudu.) Draamateatri lavastuses oli nii
efektseid stseene kui ilusaid teatrikujundeid, kas või lõpus olev
lend kroonlühtril – justkui Meister ja Margarita Moskva kohal.
Muidugi ei tea ma, kui palju neist teatrileidudest on Kasterpalu looming,
midagi sarnast oli ka neis Viinistu etendustes, kus Boulgakoffi osatäitja
Hendrik Toompere juhtivalt kaasa lõi.
Ei saa öelda, et
Toompere Boulgakoff ja Konrad Mägi oleksid just väga erinenud.
Toompere mängib hästi orgaaniliselt põhilises sarnast
jõulist ja oma ideedele elavat tegelast. Nagu Evald Hermaküla omal
ajal. Vahest mängibki Toompere Hermaküla? Aga ega see pole etteheide
Boulgakoffi rollilahendusele. Pealegi – kui autor on juba reaalsest
Bulgakovist distantseerunud ja kujutab absurdiinimese heitlusi, siis oleks
täitsa asjata näidendi peategelast tegeliku Bulgakoviga kõrvu
seada ja erinevusi otsida.
Siiski ei saa mööda
tõsiasjast, et Bulgakovi kolmas naine Jelena oli Margarita
prototüüp, eesti keeles 2003. ilmunud “Meistri ja Margarita
päeviku” pidaja. Etenduse Sidonija Merle Palmiste kehastuses
just päris päikesenaine ei ole, aga püüab piinatud geeniuse
eest igati hoolt kanda. Vahest võinuks ta olla veelgi malbem ja
pühenduvam? Aga teisalt on ta väga ilu
s ja h
ästi pikk, uhke muusa kesk eluvalega heitlevaid kirjanikke. Ta on siiski
reaalne naine, mitte ideaalne Margarita.
Faddejev (Mait Malmsteni
kehastuses) pole mingi tundetu parteisõdur, vaid kannatav inimene, kelle
vastu Sidonija vist päris ükskõikne pole. Guido Kangur
vana küüniku Aleksei Tolstoina mõjub värskelt. Talle on
see ammugi selge, mis Boulgakoffile alles näidendi lõpus selgeks
saab – pole olemas head tsaari ja halbu ametnikke. Boulgakoffil oli aga
Stalini suhtes teatud lootusi. Millel need küll põhinesid? Jah,
Stalin helistas talle... Ja Boulgakoff kirjutas temast näidendi.
Boulgakoff on teatav koondkuju kõigist neist vene loojatest, kes,
kannatades küll vene elu õuduste all, uskusid, et ilma Venemaata ei
saa. Alates Gorkist ja lõpetades Tarkovskiga.
Kuigi Stalini
režiimi olemusest ning tema vahekorrast oma aja loojatega on tänaseks
palju kirjutatud, on Unduski tekst piisavalt haarav, et veel mõnd
huvitavat vaatenurka lisada. Ainult peategelase lõpumonoloogis oleks
söandanud lavastajale veel pisut kärpimist soovitada. Niigi selge, et
sõnarohke absurdiinimese vabanemishetk on nüüd käes.
Kokkuvõttes on tegu kahtlemata silmapaistva teatrisündmusega.
Undusk on oma näidendi pühendanud Mati Undi mälestusele. Unduski meelest sündis mõlemas mehes “alkoholi spiritualiseerimine”, ning mõlema tekstid olid täis “metafüüsilist rahuldamatust”. Ja lõpuks võlus mõlemat “teatrikunsti vahetu kehaline lummus”. Paistab, et see võlub õpetatud akadeemikut Unduskitki.
Ka Mati Undi jaoks oli “Meister ja Margarita” väga oluline raamat, ennast kutsus ta Meistriks, abikaasa Kersti Kreismannit Margaritaks. Ja kahtlemata leiab ka Undilt ja Unduskilt ühisjooni. Mõlemad on otsinud tegelikkusest salapäraseid märke, mis avaksid elu varjatud süvikuid. Ja mõlemad on olnud minu jaoks tülikad intervjueeritavad, kes ei taha küsimustele selget vastust anda, vaid kukuvad müstifitseerima ja fabuleerima.
Ka Mati Undi jaoks oli “Meister ja Margarita” väga oluline raamat, ennast kutsus ta Meistriks, abikaasa Kersti Kreismannit Margaritaks. Ja kahtlemata leiab ka Undilt ja Unduskilt ühisjooni. Mõlemad on otsinud tegelikkusest salapäraseid märke, mis avaksid elu varjatud süvikuid. Ja mõlemad on olnud minu jaoks tülikad intervjueeritavad, kes ei taha küsimustele selget vastust anda, vaid kukuvad müstifitseerima ja fabuleerima.