“Õiguse jõud”
Sari “Eesti
mõttelugu”.
Ilmamaa. 520 lk.
Ants Piip
(1884–1942) oli mitmekülgne riigimees, kindel Eesti Vabariigi
põhiseaduse hoidja ja demokraatia jutlustaja. Piibu tekste lugedes
õhkub meile vastu esimesele vabariigile omast pisut naiivset idealismi,
mis aga oli siiras ja üsna ennastohverdav. Piibul oli õnn olla meie
riigi sünnitusvalude juures, kuid kahjuks pidi ta välisministrina
tunnistama ka vabariigi surma.
“Eesti mõtteloo”
sarjas ilmunud tekstikogumik avab meile Piibu olemust kaunis paljutahuliselt.
Meie silmade ette kerkib inimene, kes suutis jääda iga hetk
riigimeheks ning tunnustas ka oma vastaseid. Diplomaatiline kõrgklass.
Oskus, mida meie ajastu poliitikutel kipub kõvasti nappima.
Kuid
eks sellisel vangerdusoskuselgi olid omad agad. Kui varasemad raskushetked
(Maanõukogu otsused Eesti kasuks, Tartu rahu heitlused) lõppesid
1 : 0 Ants Piibu ja Eesti kasuks, siis 1939.
aasta 28. septembri
baaside leping Nõukogude Liiduga lollitas välisministri
kompromissioskust.
1940. aasta veebruari alul peetud
raadiokõnest “Eesti-Vene rahuleping meie välispoliitika
nurgakiviks” (lk 249–254) aimub lootust, et Teise
maailmasõja suudame üle elada Nõukogude Liidu selja taga.
Asjatu naiivsus, mille eest tuli reaalpoliitiliselt tasuda juba 21. juunil.
Raamat on praeguses ajahetkes kindlasti soovitatav ja aktuaalne riigi
sündi silmas pidades. Kuigi oleme harjunud nüüdsel ajal pidama
Eesti Vabariigi sünnipäevaks 24. veebruari 1918, jääb Ants
Piip päris mitmes tekstis enese juurde, et õige iseseisva Eesti
nurgakivi pandi 28. novembril 1917, kui Maanõukogu võttis
õiguse olla suveräänne võim Eesti territooriumil.
Kõnekas artikli pealkiri “Eesti riik neli aastat vana
(28. nov. 1917 – 28. nov. 1921)” (lk 123).
Raamat avab teeneka
poliitiku sõna kaudu meile olulisi tagamaid Eesti Maanõukogust,
Tartu rahu tingimistest, põhiseaduste muutustest ja
välispoliitilistest suundadest. Siin näeme kompromissirikkaid
otsinguid, et Eesti riigil oleks igal hetkel parem ja et ta õigus saaks
kaitstud.