Tammsaare ilmumise võimalikkusest
Heidi Sarapuu
“See ei ole Tammsaare”
Lavastaja Heidi Sarapuu. Mängivad Peeter Kaljumäe,
Ene Järvis, Indrek Sarapuu jt. Teatri
Varius etendus A. H. Tammsaare majamuuseumis 30. jaanuaril.
Heidi Sarapuu on Variusega komponeerinud Tammsaare 130.
sünniaastapäevaks toreda lavastuse: kirjaniku lähem sõber
Bernhard Linde (Peeter Kaljumäe) ja abikaasa Käthe Hansen (Ene
Järvis) vaidlevad pärast klassiku surma selle üle, kes neist
kadunut paremini tundis. Vaidlust modereerib püüdlik Endel
Tõde, tulevane muuseumidirektor (Indrek Sarapuu). Nad tülitsevad
vahetpidamata, sest on peaaegu kõiges eriarvamusel. See võte on
meile tuttav Elem Treieri kõneluste-oopusest “Anton
Hansen-Tammsaare kui saladus” (1991). Edasi lähevad aga autorite
teed lahku. Treier uurib oma faktirohkes näidendis ikkagi rohkem Tammsaare
kui kirjaniku saladust, Sarapuud ajendab aga intuitiivne, peaaegu et
puhtnaiselik uudishimu ära tabada, mis mees see Tammsaare oli.
Muidugi tahaksime me kõik seda teada.
Paraku, näidendi üks järeldusi on, et me seda ikkagi
teada ei saa. Tüki lõpus tuuakse lavale kirjaniku vahakuju ja
kõik hüüavad: see ei ole Tammsaare! Siin on mõistagi
sügav sümboolika. Sellega öeldakse, et Tammsaaret ei ole
võimalik representeerida, et kõik, mida me tema kohta
ütleme, kuidas teda ette kujutame, millise kuju temast oma nõrkade
käte vahel valmistame, on vale. See ei ole Tammsaare. Tuglase ja Underi
võiks iga kell üha uutes kehastustes lavale saata, ja me
arutaksime tänulikult, et näe – X oli täitsa Tuglas
või et Y pingutas Underiga üle. Tammsaare puhul ei ole aga eesti
teatrikultuur veel midagi sellist kogenud. Selles väljendub ilmselt
omapärane tõetajumus: Tammsaare on nagu eesti kirjanduse Jehoova,
keda teatavasti ei saa ega tohigi näha, aga tema olemasolu, tema loodud
stiihia on kogu aeg meie ümber.
Kusjuures Sarapuu on
läinud siiski – intuitiivselt – kaugemale kui keegi teine.
Sest ootamatult ilmub lavale veidi edev, aga filosoofiline mees (Toomas
Tross) ja hakkab teenijaga (Anni Jürine) rääkima imelikku juttu.
Ikka pagana imelik on see jutt. Ja meie muidugi tajume kohe: see on Tammsaare!
S.t. see on Tammsaare tekst, tema stiihia. See on hoopis midagi muud kui Linde
ja Käthe ükskõik kui pingeline dialoog! Mees on Rudolf Ikka
“Elust ja armastusest”, Sarapuu on sellest romaanist avastanud
dialoogikatkeid, mis suurepäraselt kommenteerivad Tammsaare abiellumise
aja isiklikke probleeme. Tundub, et Tammsaare uurijatel on siinkohal
võimalik saada väikene ahaa-elamus.
Ja siit omakorda
järgneb, et Heidi Sarapuu lavastuses Tammsaare kui näidenditegelane
justkui on laval, aga ei ole ka. On ja ei ole. See ongi lahendus. See on eesti
kirjanduse Jehoova põgus ja kergelt dändilik ilmutamine Koidula
12a-4 museaalses elutoas.
Ja osatäitmised on nagu Variuse
kultuurilooliste etenduste puhul enamasti – täitsa nunnud.
