MINU ESIMESED JA VIIMASED: Kaileen Mägi (32), "'Terevisiooni"' saatejuht

MINU ESIMESED

Esimesed triibulised?

Esimesed ja ühtlasi viimased triibulised sain kuueaastaselt, kui olin suvel tädi juures Põltsa­maal. Olin juba pikka aega näinud, et sahtlisse, väikeste punaste kaante vahele kogusid tädi ja tädimees millekski oluliseks raha. Päris suured rahatähed olid, kahekümneviiekaid oli ikka ohtralt, ja suuremaid ka. Ja siis ma otsustasin, et kõikidel lastel võiks olla ometi kord üks hea päev. Võtsin kogu raha, läksin tänavale ja jagasin laste vahel ära, poetades neile, et minge ostke poest endale midagi head: kommi ja jäätist ja ... ühesõnaga, kõike! See oli üks ilusamaid päevi mu elus – kõik olid nii rõõmsad! Ja pood oli umbes saja meetri kaugusel!

Lõppes see kõik siis, kui üks tüdruk tuli tädimees Ilmari käest küsima, kas Kaileen ikka võib raha niimoodi laiali jagada ... Selle, ­Merle-nimelise tüdruku peale hakkasin ma muidugi viha kandma. Ja vitsa ma siis tõesti natuke sain. Ja ülejäänud raha koguti lastelt tagasi. Kaotused kokkuvõttes polnud vist siiski väga suured.

Esimene murtud süda?

Kõige murtumatest südametest me võib-olla ei teagi midagi... Inimeste südametega on selline lugu, et nad kipuvad murduma siis, kui sa neil murduda lased. Aga koduaiast mäletan selliseid lilli – uskumatult huvitav looduse poolt disainitud õis. Kui neid vaatan, tuleb alati hoopis vanaema meelde.

Esimene lugu iPODis?

See on selline popp teema, jah? Mul on üks teine MP3-mängija ja juba pikka aega kuulan ma sealt esimesena Hooverphonicu “Club Montelpulcianot” ja siis kohe Frank Zappa lugu “Don’t eat the yellow snow”. Muusikaline tasakaal peab olema.

Edetabel pole ju oluline, sest ega ma niikuinii ei käi ringi väga halva muusikaga taskus.

MINU VIIMASED

Viimane palgatõus?

Las ma nüüd tuletan meelde... möödunud suvel.

Aga see polnud märkimisväärne. Ja inflatsioon on minu hea sõber – alati olemas ja ei unusta mind kunagi.

Viimane pohmell?

Minu kõige suurem pohmell tuleb töötegemisest. Siis, kui väga pingeline ja kiire periood töös otsa saab ja on lõpuks aega puhata. Selle põdesin suhteliselt raskel kujul läbi möödunud aasta lõpupoole. Muidu olen üsna pohmellivaba inimene.

Kui alkoholist rääkida, siis seda tarbitakse ikka selleks, et hea ja lõbus oleks – mitte vastupidi!

Viimane SMS telefonis?

“Kuule, täna vist ikka ei gehvalli kuidagi – mingi megatöö, nii pikk, et ei lõpegi ära. Mingi teine kord eksju, möö.”

Üks tore sõber saatis, keda ma kaua näinud pole ja kellega me kogu aeg justkui peame kokku saama, aga millegipärast kogu aeg juhtub midagi.

Ma pole eriline SMSitaja – kui vähegi saan, siis räägin, ja saadan vaid lühisõnumeid.